Tuletooja

Huvitav, kes see sadist oli, kes shampoonipudelile nii krdi keerulised ja raskelt, ent äkiliselt lahtikäivad korgid ehitas. Ja nii teravate äärtega! Eriti rämedad on veel need balsamipudelid, mida ei saa enne vanniminemist kuivade kätega avada, sest nad on tagurpidi. Siis peab mingid süsteemid välja mõtlema, et neid kuidagi poolkülili hoida või siis libedate kätega end veristama. Üritasin isegi vastu vannitoaplaate seda kaabakat avada, aga no...
Ohh, meenus, ma pidin ühte pluusi proovima. :D Tulen kohe tagasi.

Fantoom korrastab mu ajukääre täna jälle. St tõstab kõik muu kõrvale ja siis poosetab ise seal keskel. :) Tööd on jube niru teha nii, igasugune keskendumine kaob. Aga no... mis seal tööl ikka nii tähtsat olla saab. :D Võiksin teda vabalt kuude viisi vahtida. Olengi ju juba vahtind... kui näen, siis säristaks nagu kuuma templiga silmadesse ta pika ja ilusa kere kujutise, nii et pärast võin juba pea seestpoolt väljapoole vaadates teda ikka näha, isegi kui ta ise ammu läind on.
Nii kahju, et südant sundida ei saa, ma võtaks piitsa kaasa ja sunniks teda mind tahtma. :D Kahju, et ma veits noorem ja ilusam ei ole. Või lihtsalt ülbem. :D Krdi vaba tahe. (tige pobin)

Nii pime ja külm on väljas, et täitsa nõme kohe. Lapsele lasteaeda järele minnes pean läbi pargi minema, ja seal põleb ainult iga kümnes latern, ja samas iga teise puu all on mõni juua täis ja valjuhäälselt lämisev vene onkel. Ikka päris hirm tuleb peale sealt läbijalutades. Või noh... ma ei jaluta, ma siban.
Sibasin ja laveerisin onklite vahel ja meenutasin, kuidas nooremana ei olnud üldse hirmu sellises olukorras, pigem tekkis isegi mingi siuke... adrenaliinisööst. Meelega pidi veel midagi kobisema. :D Samas ei tekkinud mul kunagi sellistes olukordades mingeid probleeme, pigem oli just selline... öine omapäikäimine ohtlik. Pfff, mul on olnud umbes... 11 vägistamiskatset. Ja alati olen end välja rääkinud. On roppumoodi vedanud, eks. Ega's nad ju enamasti seksipärast tule. See on viha.
Õnneks enamus neist tüüpidest, kellega mul on "au" olnud kohtuda, olid lihtsalt niru enesekontrolliga. Ükskord küll pandi relv ka tänaval külje vastu. Õnneks oli mul sel õhtul just hell masekas ja seetõttu ei kartnud ma mingit kuradi revolvrit.
See ongi vanemaks saamise juures nii neetult nõme. Tekib inimesi, kes sinust sõltuvad, ja sa tead seda ise, seega muutud nahahoidjaks. (Ega lapsed/noored ju ei mõista, kuiväga nende vanemad neist tegelikult sõltuvad, seepärast on savi. Pole hirmu. Või ehk on lihtsalt küllaldane kogus enesekesksust ja eneseusku. Või kogenematus... ehk on lihtsalt vaja näha teatud hulka inimesi ärakeeramas, et neid kartma hakata. :) )

Sepe oli lasteaias nina katki kukkunud, ütles, et "veri tuli kinda peale ja see oli röve." :) Vaene laps. Mul tekkis kohe tuline kahetsus, kujutasin ette, kuidas ta seal lasteaia trepi peal istus ja nuttis. Miks ei võiks olla nii, et kui lapsed haiget saavad, siis vanemad teleporteeruvad kohe imeväel kohale ja saavad nad sülle võtta ja lohutada. Mingi siuke hädaabinupp, kuhu laps saaks vajutada.
Ehkki Joosep vajutaks seda miljon korda päevas ja küsiks, et kas sa küpsist ka tood või. Kas sa Pinguit ka tood. Kas sa Muumimuna ka tood. Kas sa kingitust ka tood.
jnejnejnejnenejnejne
Ma olen pidev tooja. :) Tooja hobune. :D Tegelt olen nagu pinata, mu sees on palju põnevaid asju. Aga tümitamisega kätte ei saa, saab ainult heaga. :)

Muide, soovitasin just Õilsale Võrsele ja soovitan siis teile ka. Homme on see Leigo Pink Floydi tribuudi kordus Rock Cafes. Ma ei tea, kas sinna üldse pileteidki enam saada on, aga soovitan uurida. See oli super. Ma tahtsin ju isa ja ta naise sinna saata, aga need läksid selleks nädalaks hoopis Itaaliasse. Ehkki isa tõmbas küll nina vingu, kui kuulis, millest ilma peab jääma. :) Ta oleks üldse meelsamini kodus passind, õlut libistand ja kasvõi niisama maganud, kui ringi reisind. :D Ja mõnes mõttes olen temaga isegi ühte meelt, tegelikult. Nad peaksid vahel kuskil eraldi ka käima, siis ehk ei kiskleks nii palju. Masendav, kui naine meest seltskonnas teiste ees... Ehh. Noh, pole minu asi. Ju neile endile siis sobib nii.

Igatahes... minge sinna kontserdile, kui vähegi võimalik. :D Ise jätan vahele, nagu lubasin. Aga tõenäoliselt on mu mõtted ikka seal. :)
Ja deem, pean magama minema, muidu ma suren homme tööl ära. :D

Transformer

Ilusad inimesed (naised eriti) ajavad mind natuke masendusse. Masendunult lähen tigedaks. Nii et ma pole täna just eriti tore. :(
Väsinud olen ka. Ma ei teagi millest. Ja täna on alles esmaspäev, terve nädal veel tööl olla.
Ma vihkan seda kõike. Krdi... elu. Ehkki see on tõenäoliselt va kuuraisk jälle, kes mind mõjutab. Tuleks ometi päike tagasi. Suvi ja valgus ja soojus.
Miks mina pean nii emane olema ja endale üldse kaaslast otsima. Siis võrdled end järjekindlalt teistega ja see on üsna rumal... Kui üritad lõbus olla. Nii paljud tuttavad naised on juba ammu käega löönud ja neid ei häiri see mõte enam. Neil on omaettegi hea. Aga mina olen nagu mingi... Tänapäeva maailmas olengi vist mingi friik, tundub. Kõik on nii krdi iseseisvad ja...
Noh... olgem ausad, ega ma ka ei tahaks, et mingi tüüp mulle igal hetkel vastu vahiks, see hakkaks üsna kiiresti närvidele käima. :D Aga... tahaks teada, et kui ma hetkeks puhkan, siis maailm ei vaju kokku. Et keegi on siis minu asemel tugev.
Ma võin vastutada vabalt, see ei häiri mind, aga mind häirib see, kui ma PEAN vastutama.
Kui lihtne oleks kõigega hakkama saada, kui teaksin, mis edasi saab. Kas poleks ka.. noh, näiteks peavalu kergem kannatada, kui teaks kindlalt, et varsti läheb mööda. Nagu see kunagine test oli... millest ma siin juba rääkinud olen, aga kes seda ikka mäletab, eks. Et inimesed kannatavad kordades rohkem valu, kui neile anda võimalus sellele ise lõpp teha. Kui nad teavad, et neil on väljapääs.
Võib-olla sellepärast tundubki mulle kõik nii kurb ja valus. Sest ma ei näe väljapääsu. Andke nõu, kuidas õppida end armastama? Nagu päriselt. Mingeid... juhtnööre. Kuidas mitte mõelda igal sammul, et ma ei vääri midagi ega kedagi. See on nii väsitav. Ja loogika ütleb, et see on lollus, KÕIK inimesed väärivad ju armastust, keegi pole liiga kole selleks, ja aegajalt suudan end ajutiselt tugevamaks teha, aga siis vajun jälle. Nii nõme. Ja ma ju näen ise ka, et on olemas inetumaidki inimesi, kui mina, miks siis mina ikkagi kõige hirmsam olen? Kõrini enda lollidest mõtetest. Ehk on kellegil mõni salarelv selle jama vastu. Jagage inffi. Tahaks ka enesekindel olla. :)

Ja kurat, praegu on Transformerid ja see on nii jube. :D Ja nii põnev. :D Ma juba ronisin tagurpidi diivanile närviliselt, põlved lõua all. :D Niiiiiii kahju, et Joosepil homme lasteaed on ja ta magab juba. Õudsalt oleks tahtnud, et ta oleks seda näinud.
Isegi kui natuke õudne on, siis mõjub see ikkagi fantaasiale ülihästi. :) Lahe on näha üle pika aja mõnda filmi esimest korda. :D Missiis, et totaalne lastekas... ju ma siis olengi laps. :D See oli nii lahe, kuidas nad seal maanteel "uisutasid."
Ehkki rahamaitse on igal sammul tunda. Kõigil on nimed ja... iseloomud ja... et saaks pärast neist kõigist nukud teha ja lastele maha müüa kalli raha eest. :D Aga noh... shitta kah. Mis selle raha eest ikka niiväga muud saab. (Ma olen totaalne mänguasjafriik. :D )
(Haa, Bay film oli, oleks pidand ta käekirja ära tundma, aina action. :) )

Fantaasiast rääkides... bussipeatuses oli täna uue filmi plakat. Pangarööv. Ja siis juurde oli kirjutatud, et "otsetee paradiisi" või midagi taolist ja pildil oli autoaknast väljaulatuv käsi püstoliga. Mul tekkisid hoopis teised seosed. Tea, kas maksab ikka sellist plakatit avalikult välja kleepida, kui niigi rahvas end maha notib sel talvel ilmselt rohkem kui varem.

Super says:
jajah
ja siis unustan kõik muu ka ära ja keskendun ainult võileibadele
K™ says:
kasv]i
not my first choice tho/...
Super says:
aga jah.
eks oleks mõtekam end lihtsalt põlema panna
K™ says:
pigem v]ileib siis juba
Super says:
teen enne võileivad valmis ja siis panen end põlema
ega's ma mingi ego ole


Ma sõitis ära soojale maale ja Õilis Võrse hakkas Eesti poole tulema soojalt maalt. Blong on Itaalias ja M on Hollandis ja L on Saksamaal. Ja mul kukuvad kohe silmad peast. :) Jube väsimus tõesti. Ja täna oli kell pool viis juba pime... Pean homseks helkurid välja otsima. Siiani pole me Joosepiga nii hilja veel väljas olnudki, et pimedaks oleks läinud. Pimedus teeb mind veits paranoiliseks, koguaeg on tunne, et nüüd kohe sõidab mõni auto mulle otsa. Teate, mida ma tahaks. Helkur-aerosooli. Nii et lased riietele peale, ja muidu pole midagi näha, ainult pimedas. See sobiks mulle. Ma olen küllalt koba, et helkureid igalepoole kaotada ja end nendega torgata ja veristada ja kinni jääda. Kõrini sest jamast. Nad võiks mingi kergema variandi välja mõelda. :) Mul oleks ka vilkurite ja valjuhääldite ja pasunatega mütsi vaja. :D

Moon Willow says:
noh ma olen niipalju juba targemaks saanud, et kui ma sinuga räägin, siis jook ja söök on teises toas...
Super says:
:D muidu ma tulen läbi arvuti ja söön ja joon kõik ära
Moon Willow says:
:D
Super says:
võileib tuleb laua peale teipida
kui minuga räägid

Tegelt selleks, et mitte naermahakates arvutit ära rikkuda. (Kirjutasin siia erinevaid sõnu ja kõik tundus jube pornograafiline. Fenomenaalne, kuidas ma võin iga teise tuju kõrvalt ikkagi osaliselt omadega vasakul olla.)
Kell on pool kaks ja ma mõtlen.... et ma vist ikka ei viitsi täna enam pead pesta. Teen homme patsid siis, kes mind ikka vaatab. Pealegi tundub, et pea hakkab jälle valutama. Apteegist läbi minna hommikul. Või ehk läheb ikka üle. :)
Loota ju võib. :) Ei viitsi võileiba ka kaasa teha, ostan kohvikust saiakesi.
Teeks Fantoomile pika pai praegu.
Alustaks vasakust põlveõndlast ja siis läheks sealt edasi kuni peani, vahepeal eksleks õige pisut, ja siis parema põlveõndlani.
...
Nüüd läks uni ära.

Aitäh! :D

Kirjutatud reedel.

Täna oli täitsa tore päev. :) Ühendasin meeldiva kasulikuga ja egoismi altruismiga ja lõin ühe hoobiga maha mitukümmend kärbest, viis varest ja kajakakarja.
Tegelt ei löönd. :D Mul hakkas praegu neist kujuteldavatest kajakatest ja varestest kahju, saad aru. :D Nii et võtan sõnad tagasi. Likvideerisin mitu muret ja tegin ühtlasi sõpsidel tuju heaks, ütleme siis nii. :)
Ehkki inimestel võis minust veits imelik mulje jääda... aga no ma olengi selline ekstsentriline vanaproua. (jumal küll, kuidas ma neid t-e ja s-e seal lugesin praegu, juhe nii koos, et ei tule grammatika meelde.)
Blong soovitas öelda vastuseks küsimusele "miks sul neid nii palju vaja on," et "laotan voodile ja aelen seal sees." :D

(Käisin just ema toas telekat vaiksemaks keeramas, aru ma ei saa, kuidas ta suudab üldse magama jääda nii valjus mölas. :D Ja täna polnudki tal mingit vene möllufilmi käimas, vaid saatekava oli juba lõppenud ja telekast tuli raadio. :) Mingi tädi vastas seal küsimusele "mida teha, kui koer hüppab." Esimese asjana ütles kohe etteheitvalt, et "noo, ju siis inimesed ise on õpetanud koera hüppama! Juba kutsikast peale..." ja hell pikk möla sellest, kuidas koera kasvatada. Loomulikult, loomulikult. Aga ei küsitud ju, et kuidas koera kasvatada, küsiti, et mida teha, kui koer hüppab. :D Ehk on leitud koer või varjupaigast võetud, mis sa, kuramus, kobised. :D Ikka kõigepealt mõistame hukka, ja siis alles vaatame, kas mõista ka või ei viitsigi.
Ma ise olen ka üsna must-valge tüüp, ma eristan küll kõikvõimalikke halli varjundeid ja tervet trobikonda teisigi värve, aga otsused kipuvad ikka langema vaid kahte kategooriasse. :D Okei, kolme. Kolmas on see, kui ma tunnistan, et ei tea kõiki fakte ja seetõttu ei saa otsust päris kindlalt anda. :D Sinna kuulub enamus situatsioone. :D Konkreetsed asjad ja inimesed on kohe esimesest hetkest täiesti selgelt paigas. :D
Hea näide tänasest päevast.

Suicide Blonde says:
uffff kuidas ma vaidlesin praegu isaga
täitsa ärritunud olen :D
aga no... ta pidi lõpuks alla andma
mul ON õigus, dämmit :D
isa ütles mul siukse lause:
"mis mees see on, kes ei peta."
nagu ... totaal wtf
mees on see, kel on aju enne ringi tõmmata ja siis alles valida. ja siis oma valikule kindlaks jääda. mitte siiasinna lipendada nagu leheke tuules.
kui naine osutub vastuvõetamatuks siiski hiljem millegipärast, siis tark mees ütleb "nägemist" ja läheb minema, mitte ei peta.
petmine on iseendale näkkusülitamine
aga noh... eks ta õigustab iseennast :D
hakkas mulle mingit alfaisase jura ajama ja et ürgajal seda ja teist.:D
loogish et on instinktid. aga Inimesel on ka mõistus, dämmit.
küsisin talt ka... et kui ta saaks teada, et minu mingi tüüp petaks mind täie rauaga, mina nutaks kodus... kas see oleks siis õige või. et "tõeline mees!"
läheks patsutaks õlale
sellepeale läks natuke tõsisemaks. ta pole vist nii seda mõelnudki

Sealt läks vaidlus sujuvalt edasi selleni, et isa arvas, et mehed ei saagi midagi teha, nad lihtsalt on sellised. Ehkki ta oli nõus möönma, et siiski mitte KÕIK mehed. Ma tunnen päris mitut, kes end ikka natuke rohkem hindavad. :)
Siis ta hakkas rääkima pedofiilidest ja vägistajatest ja et nad ei saagi ju midagi teha, mitte miski ei aita. Et nad on sellised saatuse poolt ja ainus asi, mis aitaks, on kuul pähe.
(Noh... mõnes mõttes nõustuks isegi, aga...) mis kuradi saatus?! Et siis... kõik pätid, kes on vangis, on pätid, sest see pidigi nii minema ja neil, vaesekestel, polnud mingit lootust juba algusest peale? No... mis siis minagi siin üritan, keegi hakkab pinda käima, äsan kohe noa rindu. Ju nii oli ette nähtud, mina pole süüdi.

Inimesel on ALATI valikuvõimalus. Oleneb asjaoludest, kas või mida keegi valib. Või mida väärtustab. Kunagi ühes metalifoorumis oli ühel tüübil siggyks, et "see pole oluline, kas sa oled inimese vastu viisakas enne seda, kui sa ta ära tapad."
Ja see ajas mind iga kord närvi. :D On ikka küll! Inimesel on mitu elust olulisematki asja, mida ära saab võtta.

Kõige raudsest ettemääratusest räägivad vaid nõrgad ja need, kes pole asja läbi mõelnud. :D Mina arvan, et hingel on saatus, ehk asjad, mis ta peab läbi tegema, aga inimesel mitte. Inimene teeb oma valikuid ise, selles elus, kuhu ta satub. Ja niikaua, kui valesti valib ja oma õppetundi kätte ei saa, teeb vigade parandust üha uuesti. Kordab klassi. :)

Kusjuures, ma tunnen päris mitmeid inimesi, kes on kedagi petnud. Kõik mehed. Ja ma ei arva üldse, et mehed olekski petjad, vaid mul on lihtsalt väga väärt sõbrantsid. :)
Aga ma ei mõista üldse hukka neid, kes petavad... kuni ma ei tea kõiki asjaolusid. Inimese elus juhtub igasugu asju, ja... Noh.. mina ei petaks, ütleme nii. Aga väga paljud ei taha teisele lihtsalt haiget teha, isegi kui armastust enam pole. Mina mõtlen alati seda, et kui armastust enam pole, siis respekti peaks ju ikka veel niipalju jätkuma, et seljataga ei susserda. Muidu teed mitmekordselt haiget.
Niru teema, eh? :)


Suicide Blonde says:
iuu, õues just üks nuuskas sõrmedega ja endale pihku kogemata :D

--


Kirjutatud laupäeval, või noh... ööl vastu pühapäeva.

Täna on ka hea päev olnud. :D
Ema lasi mingile sünnipäevale jalga ja tuleb alles pühapäeva hilisõhtul või esmaspäeva hommikul. Ja Joosep magab õnneks sügavalt ega lase end häirida sellest, et ülemisel korrusel käib mingi hell pralle. Kõik mehed, kusjuures. :D Häälte järgi võttes.
Naisi on tavaliselt alati kuulda. :D
Niru musamaitse on neil kah, paraku. Aga noh... kuna nad eriti tihti ei pidutse, siis las annavad aga takka. :D Mul valati täna juba niikuinii oma viis liitrit mett kõrva. :D Oleks kõik päevad sellised, küll oleks tore.

Today's fortune: We must be the change we wish to see.
Ma ei hakka küll muutuma täna enam. :D Aitab küll. Niigi ajan kõik segadusse. :D
Inks just käis msnis ja ütles, et on mu kingist sõltuvusse sattunud. =) See teeb nii rõõmsaks.

Super says:
mul on igal aastal õudne stress jõulukinkidega, ma tahan õudsalt kinkida kõigile, aga kunagi pole raha just siis või aega poodides seda õiget asja otsida
ja kinkimisrõõm on nii mõnna
mulle endale ei meeldi kinke saada, see ajab isegi nati tigedaks :D
aga teistele meeldib küll teha :D
tigedaks sellepärast, et ma sakin sajaga tänamises. ma ei täna inimesi eriti hea meelega. ega avalda armastust. :D sepe isaga olime mitu aastat juba koos elanud, kui lõpuks mokaotsast mainisin.
Inxu says:
:D mulle meeldib mõlemat- nii ise kinke saada, kui ka neid teha
Super says:
see on nii raske :D ma võin sada vastuteenet teha ja puha, aga mulle ei meeldi aitäh öelda
Inxu says:
ehh
Super says:
ega muid siukseid asju :D
Inxu says:
ma olen küll ära õppinud selle
Super says:
nagu margit logib sisse ja ütleb alati selle "kallid"
ja iga kord tunnen end nii lollilt, sest ma ei vasta :D
aga kuulda on ikka tore
ma olen kasvand ka siukses peres, kus keegi ei näidanud tundeid välja.
nii et harjumuse asi
kui tuleks keegi ja hakkaks ümberkoolitama, siis ehk saaks veel asja minust :D
ma sepele tahaks küll näidata, missugune tegelikult peaks olema perekond.
soe ja turvaline ja kus kõik armastavad üksteist
ja kallistavad ja musitavad :DDD täna just ajasin teda mööda korterit taga, et musi tahaks. :D
--

Super says:
ja hahaa, hea tekst on siin nurgas: hui has just signed in
oh neid hiinlasi, vigurväntasid, küll

--

Reedel kojutulles tulid mingid poisikesed bussipeatuses juurde ja küsisid kaks krooni. Andsin, sest ma olen nii palju näinud lapsi kioski juures sente kokku lugemas ja klapitamas. Alati olen mõelnud, et kui neil puudu jääb, siis annan juurde. Või vanainimestele poes, kes ei näe ega kuule ja loevad oma sente ja kroone aegluubis kassiirile. :) Mul on alati hea meel, kui ma satun selliste vanurite või siis hoopis väikeste lastega emade taha sappa seisma. Tekib võimalus teise närve rahustada ja näidata, et ei, kõik inimesed ei ole kurjad-mõistmatud ja kiirustavad närvihaiged. (Ehkki... let's face it, tegelikult ju olen. :D Hihii.)

Pärast hakkasin mõtlema, et kui lihtne neil tegelikult on sellisest käitumisest sõltuvusse sattuda. Kui inimesed annavadki raha. Raha noh. Sa küsid ja nad annavadki. Eriti lape. :D Et see võib väga jamaks harjumuseks saada. Joosepile kavatsen ma igatahes eneseuhkust õpetada. Ehkki... ma usun, et neil oli ikkagi mingi hädaolukord. :)
Nii et ikka ju annan... kui küsitakse. Muidu on nagu need piimamahakallajad. Samas võiks selle kõik lennukiga Aafrikasse saata ja inimesed ei surekski janusse. Ehk mõtlen liiga lihtsustatult, aga polegi ju midagi keerulist. Ise on inimesed kõik keeruliseks ajanud.

Uff. Järgmine nädal tuleb üsna raske, olen iga päev tööl. Reedeks lähen kindlasti kobades tööle. :D Polegi veel otsustanud, mida Joosepiga teha. Õnneks on ta juba terveks saanud ja puha, aga päris igaks päevaks nädalas ei taha teda küll lasteaeda viia. See ju talle samamoodi nagu töö. Eks näis, ehk võtan kaasa mõnipäev, või ehk kutsun G teda karauulitama. :) Endal ka lihtsam, kui ei pea ebainimlikel kellaaegadel tõusma ja ringiga läbi lasteaia tööle minema. Mõtle veel nende inimeste peale, kel lasteaed kaugemal on, kui 10 minuti tee. Päris karm. Mul on ikka vedanud. :D

Praegu arutlen siin omaette, et kas lähen Joosepi kaissu magamistuppa magama või läheks hoopis ema tuppa, saaks veel telekat vaadata, häälega, vahelduseks. :D Või jääks siiasamma diivanile. Tegelikult peaks Joosepile varsti ta oma toa tegema roosast toast, voodi ostma ja puha. Aga ma ei raatsi veel. :D Ta kasvab niikuinii liiga kiiresti.
Haaa, näe, kell on neli. :D Lähen vist siis ikka magama. :D

Ja kuramus, dvd-mängija pean ka poodi tagasi viima, enne kui garantii läbi saab.
Tuletage meelde...

Super says:
hahaha :D filmis praegu. "ta võtab nii vabalt, et lambad loevad õhtuti teda."

Ash Shampoo

Ma pean nüüd siia kirjutama sellise posti, sest muidu ei saagi ma enam magada. Täna olin viieni hommikul üleval, keerasin muudkui külge ja otsisin kuivemat padjanurka. Õnneks on mul üsna palju patju. Aga nüüd on silmad paistes nagu oleks põse sees kolm Michelini-meest.
Üritasin mõelda, mida ma valesti tegin. Sest tõenäoliselt ju tegin midagi, isegi, kui ise ei tea. Ma olen juba kord selline. :( Küllap ma ei märganud/kuulnud/lugenud midagi, mis oli mulle mõeldud. Või tegin/ütlesin/kirjutasin midagi, mis kõlas valesti. Sest seda teen ma ju kah pidevalt. Või mina ka ei tea... aga ma ei taha nii olla, kui tean, et ehk ta on kuri. :( See teeb hirmsasti haiget.

Ainus asi, mis mulle kohe pähe tuli, oli suvel ükskord, kui ma hommikul tööle jooksin, hiljaks olin jäänud juba, nagu ikka, ja keegi mees mulle tee peal vastu tuli ja... nagu.. kuidagi, käitus nagu oleks tuttav või... Ma ei tea, ma mõtlesin mingist sootuks muust asjast parasjagu, ja ma ei jälgi inimesi eriti, ja märkasin just, et sinna olid need lillepotid toodud, seega vaatasin neid lilli. Ja siis nägin silmanurgast, et ta jäi seisma ja vaatas mu poole. Vilksasin siis sinnapoole vaadata, aga päike paistis silma. :( Nägin ainult riideid, ja stiil tundus nii tuttav, et vaatasin veel pärast järele, et kes või mis... Ja siis ennast ajas naerma, et deem, ma näen "teda" ka igalpool. Teate ju küll... kui kõik seostub ja kõik meenutab ja muudkui näed teist igalpool, ehkki teda pole ligilähedalgi.
Kirjutasin veel siia blogissegi, et kummaline lugu, aga et ei kurda. Tähelepanu ju ikka tore. Ei arvanud sellest eriti midagi, naersin veel sõbrantsidega, et hakkan hulluks minema.

Ja nüüd mõtlen, et krt, aga äkki oligi ikka tema.
See nagu seletaks natukenegi... Kuigi... miks ta peaks.. Ehh, mina ei tea.
Ta võiks ju arvestada sellega, et ma olen krdi uimane pimekana. :(

Heh... ja järjekordne... kui ma saaks praegu muusikat lasta siia kõrvale, ma laseks teile lugu, mis mul raadiost tuleb just praegu. Ma olen selle loo juba ükskord varem siia pannud. Jap. How I wish...

Hakkangi vist hulluks minema ikka. :( Just tundus, et...
Aaaaah, nevermind. Ma ei tea ju enam, ei saa oma silmi usaldada.
Igatahes... palun ära ole kuri. Misiganes siis paha ma tegingi, see oli kogemata.
Palun ära ole kuri. :(

Love is the thing that'll kill me.

This summary is not available. Please click here to view the post.

Better blow your brains out.

Küsisin just facebookis The Magic Eight Ball-i käest küsimuse. Vastus oli: Better not tell you now.
XD Fuuuuuuk. Aga eks ta õigem ole. Ma niigi masendunud. Või noh, tegelikult ei ole, aga... närv on sees. Või ma ei teagi, mis see on. Rahutus. Pinge.

Juhuks, kui kedagi, kes mu msnis ei ole, kotib, siis räägin arstilkäigust ka. Läksin, ütlesin ukse pealt Joosepile, et hoia siis emmele pöialt. Joosep vastas väga asjalikult, et "jah, hoia siis silm peal... Nagu muumid ütlevad."
Hea, et mul nohu ei ole, muidu oleks sellepeale kõik kohad tatti täis turtsatanud.

Siis ootasin pool tundi trolli, rahet sadas. Ja siis ootasin pool tundi arsti ukse taga mingi vene mehega koos, kes mind terve aja oma peas lahti riietas. Ta ei vaevunud oma ideid nagu eriti varjamagi. :D Ja mingi õde käis terve aja kabinetist sisse-välja ja vaatas mind vesiste silmadega. Mis tekitas mus täitsa murelikke mõtteid. :D Aga nagu selgus, olid tal vist mingid oma mured, sest ma olevat täitsa normikohane. :D In your face, vastik krabi. :) Aga noh, nagu ma juba mitmelpool öelnud, ma olengi pigem südamerabanduse või insuldi tüüpi, siuke... haarad kuskilt ja kukud. :D Ehkki BM-iga rääkides arvasime, et küllap me lihtsalt plahvatame mõnel heal päeval. Hell kärakas käib ja rahvas vaatab ringi, et kuhu hullud õeksed kadusid.
Nüüd saadeti edasistele uuringutele. Ehk on südamega veel miskit viga, peale selle, et taob omaenese rütmi järgi. Ja armub valedesse meestesse.

Polikliiniku aknast väljavaadates meenus mulle, kui jubedalt ma sedalaadi vaateid eelistaks mitte näha. Ema külastasin haiglas ju alles... ee... hiljuti, ja ise pidin ka rasedana üsna mitmel korral haiglas käima. See on nii rõve. Haiglad ja vanglad on täpselt ühesugused. Mõlemas võetakse ära kõik su isiklikud asjad, su riided, su eneseuhkus ja noh... põhimõtteliselt su isiksus. Sa pole enam sina, sa oled üks paljudest. Kedagi ei koti, mida sa arvad. Ja uuuuu, kuidas minusugune paadunud individualist seda vihkab. :D

...Kräpp, mis ma just avastasin. See nüüd lööb küll natuke... plaanid sassi. :( See tähendab, paneb mind tahtma plaanid sassi lüüa.
Rsk. Miks. Ma ei jaksa ju krt koguaeg mingi jamaga võidelda. :(
Ohdeem. Nüüd ajab nutma ja puha. Miks ei võiks nagu.... ahh. Ma ei sure. Seega ei lubata mul õnnelik ka olla. Peaksin ju terveolemisegi eest juba tänulik olema, ehh?
Kräpp, ma ütlen.

Ma pean seda nüüd natuke seedima. Ei ole päris kindel, et ma... Mu teeskluslimiit hakkab täis saama. Ehk peaks lihtsalt põgenema.

Tehke minuga ka siukseid pilte. Kui ma surnd olen.

http://www.onelargeprawn.co.za/2009/10/07/dead-fly-art/

Kaheksajalgsed kahtlemised

Each cell in the human body has an estimated 8 feet of DNA.
Random fact. :)

Täna oli hellalt shitt päev. Mitte vihma ja tormi pärast, need mind ei seganud. Üritasin töö juures inventuuri teha ja kogu aeg helistati ja telliti kaupa, mis tähendas siis ühtlasi seda, et pidin need äsjaostetud asjad nimekirjadest üles leidma ja maha tõmbama ja arvutama ja see ajas hulluks. Ma ei suuda kogu seda värki ju ometi meeles pidada. Ma suudan vaevu kahte asja korraga mäletada. :D
Nii et ei jõudnudki kõike ära teha, ehkki olin kella poole seitsmeni tööl. Siis helistasin takso, et Joosepile lasteaeda järele jõuda. Tavaliselt lähen kohe peale tööd jooksuga, et ta ei peaks sinna ühisrühma minema. (Nad aetakse kell pool kuus kõik lasteaia pealt kokku ühte rühma.)
Õudsalt masendav oli olla. Esiteks tunned end lapse ees süüdi, siis õpetaja ees, ehkki, krt võtaks, see on ta töö seal olla, kuni ta tööpäev lõppeb, ja kolmandaks enda ees, sest kui sa oled mingitest pisikestest jubinatest 800 juba kokku lugenud, siis on jube niru pooleli jätta, et järgmine kord otsast peale alustada.

Seisin siis seal ukse peal ja ootasin taksisti. See ei tulnud muidugi. Maja nurga peal võimles mingi narkar, ja kui ma ütlen võimles, siis ikka täiega. Tal nagu polekski konte sees olnud, väänles vabalt igas vormis ja kujus. Inimesed läksid teisele poole teed, et temast mööda saada. Päris hirmus. :(
Mõtlesin hetkeks, et kutsun politsei talle, viigu kuskile peitu, aga siis tuli taksist lõpuks ometi ja ma istusin autosse. Taksistil oli aega maa ja ilm ja absoluutselt IGA foor tee peal kesklinnast Mustakale oli punane. IGA foor. Ei liialda.
Ja taksist kinnitas endapoolse akna nurka siukse pisikese kandilise asja ja pani selle tööle. Saad aru, see oli telekas! :D Tüüp vaatas sõidu ajal telekat.
Ma ei osanudki midagi öelda. Tavaolukorras oleksin kindlasti palunud tal selle kinni panna, noh... lihtsalt, et talle märku anda, et see ei ole nüüd küll normaalne käitumine, eksoleju. Mõtle, kui mingi lastega pere tuleb peale või... ma pean ju midagi ütlema, ehk nemad oleks liiga viisakad ja pärast sõidavad kuskile hunnikusse.
Ma tunnen üldse pidevalt sellist... lolli kohusetunnet mingite idiootsete asjade pärast ja ma saan ise ka aru, et see on pisut ogar, aga... No mis sa teed, eks. :D Inimesel on suurusehullustus.
Igatahes ei öelnud ma täna midagi. Kartsin, et siis hakkab veel ERITI aeglaselt sõitma, ta ju teadis, et mul on kiire ja venis ometi nagu tatt südatalvel.
Üleüldse on taksodega liiklemine viimasel ajal nii õudne, ma olen igasuguste hirmsate tüüpidega ühes autos sõitnud. Või ehk ma pole lihtsalt harjunud enam, tööle-koju bussitrajektoor on liiga sisseharjunud ja kindel.

Proovisin õpetajale helistada, et juba tulen, kartsin hirmsasti, et ta läheb minema ja võtab Joosepi kaasa, kunagi lugesin kuskilt ühest sellisest loost. Aga selle krdi ühisrühma tõttu ei võta nad ju õige rühma telefoni. :(
Igatahes, jõudsin lasteaeda umbes viieminutilise hilinemisega, Joosep jooksis juba ukse peal vastu, täies riides ja puha. Ja õpetaja oli ilgelt nördind näoga, nagu ma iga õhtu sellisel kellaajal tuleks. Nagu... ma muidugi vabandasin ette ja taha, aga krt. Vihale ajab selline... Ega tal endal ei olegi ju kindlasti kunagi ühtegi sellist päeva, kus kõik persikusse kisub vägisi.

Läksime siis Joosepiga kodu poole, vihma sadas ja vihmavari oli lasteaias kapi peal, ma jätan selle tavaliselt sinna, sest mind ei häiri, kui pisut vihma pähe sajab, aga Joosepit tahaks küll soojas/kuivas hoida. Aga nüüd ei saanud ju sellele õpetajale veel öelda, et kuule, oota korra, ma toon vihmavarju ära. :(
Ja siis läksime ja Joosep ulgus terve tee, et vihmavari jäi lasteaeda ja nutab seal üksi. Ja mina vaatasin ringi, et kus oleks mõni tugevam oks, kuhu end rippu tõmmata.
Minu süü ju. :( Õnneks ei tulnud tal vähemalt see meelde, et kaisukoer jäi ka sinna.

Uff, kuidas tahaks, et vahel oleks keegi, kellele öelda, et kuule... saad sa aidata.
Või keegi, kelle kaissu kurja maailma eest peitu pugeda.

Mis viibki sujuvalt järgmise teemani. See ennustaja või keskuramus ta oligi, kelle juures ema käis, see oli öelnud, et sel ajal kui ma Joosepi isaga sebima hakkasin, oli keegi veel, kes oli minust väga huvitatud olnud, ja imestas, et miks ma küll seda tüüpi ei valinud.
Noh... ma ei mäleta absoluutselt nii kaugele. Eks mul oli sel ajal ikka üksjagu tüüpe siinseal. Aga ma olen üsna veendunud, et mitte keegi ei tulnud mu juurde ja öelnud, et deem, ma tahaks sind ise.
Ja nüüd mõtlen, et kui tõepoolest peaks nüüd tulema keegi, siis kust mina tean, et ma jälle "vale" meest ei vali? :D Mõistus on ju üks asi ja kere sootuks teine. Südamest ärme üldse räägigi. Kaks viimast kiunuvad praegu hirmsasti Fantoomi järele, samas kui mõistus üritab kuskilt kinni hoida ja mind mitte lendu lasta. Tasakaalutu värk.
Ehk BM-i laupäevaöiste sõnadega: "anab ikks otsids nii purjusinim ents"
XD See Ents seal lõpus ajab ilgelt naerma. :D

Samas... kui mõelda seda, kes kolme kuu või aasta pärast tulema pidavat. Ehk on see hoopis keegi teine. Ja see teeb küll kurvaks. :( Siis valiks jälle pigem valesti. :)
Nägin teda just unes, ta oli klaasi taga baaris ja laaberdas ja mina olin fuajees ja joonistasin lillekesi seinale. :D Ja mingi suure helerohelise looma, see oli nii suur, et mu unenäosilmad ei suutnud seda kõike korraga nähagi. :D

Armukadeduse on ta kah suutnud mu sisemusest välja tirida, ma ei ole tavaliselt armukade, või kui olengi, siis vähemalt ei tunne ma seda. :D Teate küll mu meisterlikku allasurumise/maskeerimiseoskust, ei saa isegi aru, mis toimub. :D Eelmine kord tekkis küll hetkeks selline... kihvatus, kuskil sisemuses. Et kuidas ma ühte käeluud õige natukene, pisut.. miljoniks tükiks tahaks purustada. :D
Tegelikult oli kõik väga tore ja armas, muidugi. :D Aga... hetkeks, sekundi murdosaks oli orkaan, ju nõu. :D

--

Selle kirjutasin siis eile õhtul, st... hmm... oota, ma küsin kellegi käest. Õilis Võrse pakkus, et ehk on teisipäev. :) Ju siis on. Eile just vaatasin "Kontorit," seal kaks üritasid kolmandale tekitada tunnet, et tegelikult on reede. See ei ilmunudki järgmisel päeval tööle. :D
Enivei,teisipäev. Miks mul seda üldse vaja oli... Aaaa, esmaspäeva õhtul kirjutasin selle eelneva kõik. :D Ja nüüd täna on teisipäev. Klaar.
Täna lähen siis arstile oma tulemusi kätte saama. Tõenäoliselt ei tule sealt mingit inffi, ehk siis nad ei leidnud midagi ja kõik on endiselt üks suur küsimärk. :)
AGA... te ärge laske end nii sujuvalt mu jutust eksitada, eks. Mu sõpsid tunduvad küll kõik siiralt uskuvat, et ma ei kardagi üldse. Ja deem, tüübid. Hirm on ikka nahas küll. :( Isegi kui praegune meditsiin on juba nii osav, et tõenäoliselt saaksin siiski terveks, siis... ma pole isegi seda mõtet endasse lasknud, mistõttu ei ole uurinud midagi, pole guugeldand midagi... Huvitav, kas lapsi siis veel saaks saada? Ma ikka nagu... ühte tahaks veel... Kunagi.

Uff. Ma ei teagi. Istun ja ootan, et ema koju jõuaks, siis hakkan minema.
Nagu alati, ühendan mitu eri käiku ja viin ühtlasi ühe pluusi tagasi postkontorisse, ja lähen sinna poodi, kus head sinki müüakse. Ostan ühe käntsaka. Ma tean, et peaksin närvis/mures/masekas olema, ja olengi, aga lihahimu on ikka. In more ways than one. :D

Okei, peaks hakkama otsi jälle kokku tõmbama, panen siis lõppu mussi.
Kõigepealt üks lugu, mille sõnades on hell frustratsioon ja fiiling. Mistõttu ma olen seda eelnevatel õhtutel üsna tihti kuulanud. Aga, ma ütlen seda, et kui naine nii teeb, siis ei ole ta järelikult veel ükskõikne. Ja kui ükskõikne ei olda, siis on veel kõik võimalik. :)



Ja siin on siis Dramamama video. :) Palju parem kui ma oodata oskasin. Ma leian muidugi, nagu alati, terve trobikonna igasugu asju, mida seal tegelikult ehk polegi. :D Näiteks "I wanna feel some beet!" Jah, beet. Mitte beat. :D Mõtle nüüd ise, see on ju loogiline, et siuke õunjas onu igatseb just mõne peedi kobamise järele. :D Huvitav, kas tegijad seda pidasidki silmas, kui ta õunaks tegid.
Ja Seljamaa on ülilahe, see, et aru ei saa, kumb neist tegelik puppetmaster on... Nukk või inimene. Näod ühesugused ja nurgelised liigutused... Väga hea ju oma tegelikku olemust varjata nuku taha.
Ja see sssssss meeldib mulle ka ilgelt. Ja ühe tshiki tissid. :D
Õunad ja ussid ja... Ikka kisub sinna pattulangemisse mu mõte, kas pole. :D Long live Horny Bastard Club. Hahaaa, long live kõlab kah kuidagi õigesti mu kõrvadele praegu. :D



Super. :) Ma juba ootan reedet, siis saab plaadi ka. Mulle meeldib sõnasid kuulata, aga kontserdil läheb enamus viuhti kõrvust mööda enivei. Joosep tahaks endale särki, aga vaevalt et neil seal lastesuurusi on. :D Samas... tänapäeva beibesid vaadates... ehk mõni särk oleks talle ikkagi paras. :D Eks näis.
Kes veel tuleb reedel? Rock Cafesse. Näeme seal. :)

K™ says:
omik
Jänenes says:
hai
Jänenes says:
head ööd :D
K™ says:
head ööd
Jänenes says:
täna oli ilgelt lühike päev :D
K™ says:
järgmised 13 võiks sama kiirelt minna
Jänenes says:
:D
ümardame
13 päeva on tegelikult üks nädal
sest nädalavahetused ei loe
ja esimene ja viimane päev ka ei loe
K™ says:
haa
siis nagu 7 päeva?
Jänenes says:
jah.
K™ says:
oot, 2 päeva 7st on nädalas nädalavahetus
siis 5 päeva..
Jänenes says:
nonäed siis
sul on ilgelt kiire juba
hakka pakkima