Liquid fun

Joon siidrit. Enne koristasin natuke. Jube tuim on olla.
Homme lähen siis arsti juurde. Pole aimugi, mida ma talle ütlen üldse. Hetkel nagu isegi ei huvita. Mis ta siis ikka teha saakski.
Küllap tuleb jälle tüüptrett doktorite maailma, annan viis liitrit verd ja hulgem inimtunde ja vastu ei saa essugi. Ma pole veel kunagi ühtegi vastust saanud. Alati ütleb enne kannatus üles ja löön käega.
Praegu aga vastused ei huvitagi. Ehk see ongi kogu eelneva idee... et halva uudise korral ei olegi kõik ainult tumedates toonides. Sest see oleks ühtlasi väljapääs.

Ütle, et ma ei ole parandamatu optimist. :)



Z says:
ytle pärast ka kuidas läx, ma katsun netti saada. mobla nr on ka olemas
B says:
ei noh, ma ei saa enivei miskit olulist teada
B says:
küsib et kuidas läheb ja ma ütlen automaatselt et hästi ja tulen välja
Z says:
XD


Today's fortune: Exercise today.
Orks norib küll muhku. :) Homme lähen KIUSTE ja ostan ühe suure pitsa. :D Hah... samamoodi läksin ju välja viimane kord. Palavik oli ja tundsin end koledana... Pealegi oli paha eelaimdus, et õhtu kisub peesse. (Kuhu ta ka suundus lõppkokkuvõttes.)
Mõtlesin, et riietun üleni musta, et sulan paremini seinaga kokku. Ja siis panin KIUSTE punasesse end. :D
Aga noh... kes mulle ikka niiväga tünga julgeks teha, eks. :D Ikka ise.

Tagurett ja tammemõru.

Ma siin täna mõtlesin, et kui lõuendile kirjutada suurelt, et "ah, mine pekki, raisk" ja siis sinna peale lilled maalida, kas pilt on siis positiivne või negatiivne? Või kui kirjutada "ma armastan sind" ja peale joonistada surm ja häving? Või veel hullem, peale joonistada ükskõiksus nagu siinkirjutaja seda teeb?
Kumb see olulisem on, pealmine või alumine? Või on oluline ainult see, et kas sa oled teose kihilisusest teadlik.

Viimane kord paistsid nii... kuri ja trotsi täis. :( Ja mina.. ma EI SAA ju tulla ja öelda tõtt. Mis õigust mul selleks on. Mul ei ole midagi pakkuda, sa vääriksid palju paremat. MINU jaoks võid sa ju oma olla, aga mina olen sulle ikkagi võõras. Muidu oleksid sa juba tulnud ja ise öelnud, et... Aga nüüd on ilmselt hilja juba. :(
Ja kurat kui raske on lahti lasta. :'(

Mina ei tea enam midagi. Veel mingi aeg tagasi olin ma endas kindel... ja nüüdki veel... mingil määral... aga tegelikkus ja reaalne elu ütlevad, et ma olen rumal ja kujutan endale asju ette. Küllap siis olengi, tead. Rumal. Alguses ma ju nii arvasingi, et see pole tõsi, ja siis tundsin, et tegin valesti. Ja nüüd uskusin, et on tõsi, ja ikkagi tegin valesti. Haiget saan sajal juhul sajast, tundub.
Ma ei hakka võistlema, see ei ole mu loomuses. Mina olen mina, ainus ja kordumatu kogu oma napakuses ja keerukuses. Ja kui sa mind ei taha, siis ei ole sellest ju midagi. Igasugustest võimalikest tundekolmnurkadest põgenen ma kohe. Ära muretse, sa ei pea mind üldse vältima ega midagi, ma ei ole probleemitekitaja tüüpi. Ma naeratan ja ma ei vaata sulle silma. Nagu ikka. Siis sa näeksid otse mu hinge ja ma ei tea, kas sa tahaksidki üldse sinna näha.
See ei ole teiste asi, kui palju ma kojujõudes nutan. See on minu enda mure. Kuni ma väljas olen, on mul lõbus. Vähemalt väliselt.
Muidugi on krdi valus. Ma ei hakka üldse... Kõik ju teavad, kuidas see on.
Kummaline, kui tugev see tunne oli. Ja nüüd selgub, et ikkagi vale. Kuidas ma nüüd üldse kunagi ennast veel usun. :( Ei saa enam kunagi usaldada, kui arvan, et ehk... võiksin ka kellelegi meeldida. :( Niigi võttis kaua aega, et pisutki... Ma ju tean, et ma pole ilus. Aga ma mõtlesin, et.. ehk tõesti on lõpuks ometi keegi, kes näeb mu sisse.

Panen südame kinni ja ei lase enam kedagi sisse. Sind ka mitte, keeran sulle selja nagu siis. :( Sa valisid kellegi teise. Las tema mõtleb nüüd oma käed su ümber, kui eemal peab olema. Mul ei ole enam õigust hommikuti unistustes end su unise ihu vastu suruda, sõrmi mööda su põski ja nina ja laupa libistada.
Krdi, krdi raske. Isegi nüüd, ma mõtlen loogiliselt kõik selgeks enda jaoks ja kõik on otsutatud ja siis näen su nägu ja süda läheb täiesti, täiesti... hellaks.

(Siinkohas ma karjuks kuu poole, kui ma elaks kuskil metsade keskel. :((( )
Ja siis ma vannun endale, et tegelikult ongi hea, et nii läks. Et sa oled tegelikult vastik ja nõme ja õel... ja kõike muud sellist. Et mul vedas, et pääsesin.
Ehk ongi see tõsi. :) Aga miks sa siis paistad mulle ikka veel kui kõige ilusam inimene...

*ohkan*

Deem, ma saan sellest üle. Mis mul üle jääb, eks. Unustada ma ei suuda, ega tahagi, aga ma saan ennast täitsa piisavalt kalestunuks muuta, et hakkama saada veel see üks kord.
Ja sõpradele, ärge muretsege ometi nii palju. Ma tean, et kadusin pisut ära, aga ma pidin peitu pugema. Ma ei taha sellest rääkida, ma tahan selle kõik enda sisse peita, sügavale pinna alla suruda. Ma tahan seda kõike ignoreerida. So what kui ma siinseal natuke nutma puhken. See ei tähenda midagi. :) Ma ei ole inimene, kes masenduks ja hävitaks ennast. Enam ammu ju mitte. Kui mul on mure, millega ma ise hakkama ei saa, ma tulen ja küsin kohe abi. :)

Näe, üks ilus lugu Sundjalt, tal ka laulud alati emotsioonilaenguga.




Et nüüd te tuju veits ülespoole sikutada, siis siin on Joosepi ja minu selleaastane osavõtt lasteaia sügisenäitusest. :)






Ja panen veel paar klippi nohusest-köhasest Joosepist, sest Blonde-Mafia käskis äraminnes. :) Ta käis ujumas alles, saad aru, õnneseen. :) Spaghetimaal.
Ma kolin ka sinna varsti. Ausõna. Siin saan ma sajaaastaseks ja olen ikka üksi. Seal võtab mõni karvane poolpime näss mu ikka ära. :)

Enihau, siin ma tahtsin täpsustada sõnade nimetusi, ehk siis tammeMõru... ja Joosep esitas hoopis nimed. :D



Ja siin on väike köögilauaalune tootetutvustus. Selgub, et meil on mürgiseid porgandeid seentega. Kes tahab maitsma tulla? (A)




Häid sünnipäevu. Ja magage hästi. :)

Business as usual.

Oled tüdruk, olla tark ei tasu
Oma katkikäristatud hinge ära näita, ega aluspesu.
Kui ka võitled võitle omal rindel.
Usu kulda, kulla kurss on kindel
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde.
Õpi keeli…
Neist on ikka kasu…

Doris Kareva.

Aluspesu on rohkem võimalusi näha. :(
Kõik on korras. Kõik on korras.
Anna ainult natukene aega ja ära küsi. Ma korjan end kokku jälle. Ma ju vitraazh.

Aga kontsert oli kuul ja tantsida sai ka. Räägin teinekord.

Koerapäev.

Ma olen vist pisut kaamera. :) Eile töö juures istusin arvuti taga ja trükkisin mingit arvet sisse ja järsku läks pilt ära paremale. Keha instinktiivselt järgnes. :D Loogiline ju, et kuhu mu vaateväli läheb, sinna lähen ise ka. :D Õnneks oli laud ees, muidu oleksin põrandale kukkunud. Hea, et püsti ei seisnud, muidu oleksin pea lõhki kukkund, siin igalpool kapid ja riiulid. Õnneks mul on ilgelt kõva pea. :D
Siis hakkas pea õudsalt valutama ja süda läks ka pahaks. Mõtlesin juba, et deem... Enne seda, kui mu ema opilauale viidi, oli tal täpselt sama rida. Ja sealt ju öeldi, arstid siis, et mul on tugev geneetiline soodumus, st tõenäoliselt jookseb mul ka aju kokku millalgi. St lahti. :D
Pealeselle on arstid mulle varemgi öelnud, et mul tekib ajus aegajalt klimbikesi ja siis veri ei mahu läbi ja pressib läbi peenemate veresoonte, see tekitavatki peavalu.
Noh... vaatame seda asja.
Today's fortune: Pessimism never won any battle. :)

Enivei... käisin peale tööd veel postkontoris, tõin teksad ära ja etteruttavalt võin öelda, et need on mulle nagu tehtudki. :D Alati kuskilt on kitsas või kuskilt lai, aga need on küll super. Väga broo.
Siis käisin lastevanemate koosolekul, mis oli täielik ajaraisk. 99% räägitust oli elementaarne. Aga ju siis on inimesi, kes teevad vastupidi, eks seepärast räägitigi.

Esmaspäevaks peab jälle sügisesi kompositsioone tegema, õnneks on vist laupäevalgi ilus ilm, siis peab Joosepiga metsa minema kuskile. Korjama mingit nodi. Autoga inimestel on hea lihtne, võivad ka viimasel momendil kuskilt lehti ja muud taolist toomas käia, aga meil kuivavad kõik värgid juba ära esmaspäevaks. :D Mäletan küll, kuidas ma eelmisel aastal öösel enne näitust käisin pimedas lehti korjamas, et võimalikult värsked oleks ja vastu peaks terve näituse aja. :D
Peab ehk seekord miskit muud välja mõtlema. Pealegi ma tean end küll, metsa jõudes tahan ma kõik koju vedada. :D Mets meeldib mulle.
Viiks neile paar kilo sipelgapesa, ämbriga. Lastel ka põnev vaadata. :D

Täna hommikul jooksin bussi peale ja järsku nägin kõnniteel päevakoera. Joosepiga just ükspäev rääkisime neist ja tahtsin talle kangesti näidata. Seega kükitasin hoopis maha ja filmisin väikse jupi, et saaks lapsele pärast näidata. :D Hull moor. Tööle jäin sestap veits hiljaks. (A) Aga siin ei toimunud niikuinii midagi, hommikuti on jube vaikne viimasel ajal.
Panen ehk hiljem siia ka üles. Kui päris udukogu pole. :)

Igatahes on meil siis selline naljakas lugu, et Joosep on terve ja mina olen haige. Tavaliselt on ikka vastupidi. Palavik on vist päris vinge, huuled on täitsa punased. :) Ma kraadiklaasi põhimõtteliselt ei kasuta.

Lubasin lasteaeda karpe viia. Isa pani kõrvale, et vii lasteaeda või midagi. (Ma olen talle öelnud, et lasteaias tahetakse kõike, millest meisterdada saaks.) Hea öelda, eks, mul ju autot pole. :) Aga no wirries, toppisin nad kahte suuuuurde kilekotti ja proovin nad täna ikka korraga ära transportida. Siuksed lahedad/kõvad/siledad karbid, neist saaks autosid meisterdada või sinna sisse teha mingi... väikse nukumaja või midagi. :) Mul hakkas kohe fantaasia tööle. :D
(Uff, ja mul tuli veel üks idee, aga selleks on mul tange vaja... Huvitav, kas mu roosas beibetööriistakastis on tangid... peab uurima. Või ehk väänan need tükid siin töö juures kohe valmis. Jap, nii teengi.)

Kahjuks on neid karpe ainult 14. :( Ei tea, kas jätkuks kõigile lastele... Praegu on ju osad haiged niikuinii. :D See oli nüüd kummaline optimismivorm. :D

Mis siis veel. Täna läheme siis Ma-ga Tapperisse jälle. :) Tule ka. Kõik on haiged ja tööl ja... sada häda. :( Ma olen Tapperiga juba ära harjunud, nagu rokiklubi vanasti. Eks ma üritan siis mööda nurgataguseid hiilida, et mitte kellelegi "nakkuda." (Ära tule mulle rääkimagi, keel ELAB! :P)
Kui mind näed, siis võid tulla ja käsi mu küljes soojendada. :D

Deem, nüüd postis juba ära blogi. :) Noh, ma ei lase end häirida ja kirjutan ikka otsa. Kui siin vajutad enterit kaks korda, siis postib ära kohe, jube häiriv. Isegi, kui ma pole Publish Post-i nupule ligilähedalgi ja tahan hoopis järgmisele reale saada. Noh... orks on pees ja msn ja facebook, miks siis mitte ka blogger. :) Looduses valitseb tasakaal. :D

Panen ühe loo ka.




Täna Tapperisse! says:
kes teisele auku kaevab, see teeb teise eest töö ära.
täna tiiger ütles hommikul puhhi multikas, et kui ma seda oma silmadega näinud poleks, siis ma polekski seda näinud
K™ says:
day without orange juice is like a day without orange juice
Täna Tapperisse! says:
jap
tahaks küll mahla :)
K™ says:
a woman without a man is like a fish without a bicycle
Täna Tapperisse! says:
sellepeale oli mul vanasti see jalgrattaga kala pilt
mäletad küll
sest see on jama :D
K™ says:
ei mäleta tegelt
Täna Tapperisse! says:
mul jäi vist vanasse arvutisse
tead mis probleemide üle ma juurdlen praegu
kuidas kinnitada vahtralehtede külge porgandit
(ma ütlesin ära, sest vaevalt sa seda oleksid suutnud ära arvata) XD




Ja siin üks fortune cookie teile. :)

Kahtlased lood

Tulin töölt koju, keerasin ümber tänavanurga ja kõhus läks kõik tuliseks. Nagu oleks näinud kedagi, ainult et ei näind ma kedagi. Ma ei vaadanud ringigi sel ajal, tuju pole nii hea, et otsa inimestele vaadata. Aga mis värk see siis nüüd oli. Täitsa lambist.
Kui seal nüüd oli keegi, kelle tunded olid mingil põhjusel nii tugevad, et ma nad kinni püüdsin... siis ole nii lahe ja tule, krt, välja. :D Ma päris igaühte ei peegelda.
Ei saanud isegi aru, mis tunne see oli üldse. Vabalt võis olla, et keegi hirmsasti vihkab mind. :D Siis tule ka välja, räägime sirgeks. :) Mulle ei meeldi, kui asjad sogased on.

Muud polegi nagu eriti lisada. :)





--
Amrita says:
ja pealegi õppisin ma selle sõna alles selgeks ja nii ei unune ää
hopelessness you says:
missuguse sõna
aa, raven
Amrita says:
jep
ja fortress
hopelessness you says:
:D
väga loogiline paar
Amrita says:
ja muinasjutuline
pilt tuleb kohe silma ette
väljanokitud silmad
ja puuorkide otsas pead
hopelessness you says:
:D
väga muinasjutuline
me oleme vist eri muinasjutte lugenud


Joosep vehib siin kitarriga ja räägib, et: "Varsti kasvan ma suureks meheks, ja siis kasvab mulle selline ümmargune habe! Ja siis ma teen sulle kingituse! Ostan sulle uue öwwerti!"
:) Küll mul ikka veab.

Ja näe, kuula uut lugu, ilgelt lahe. :))) Mulle hakkab juba tunduma, et kui see plaat lõpuks välja tuleb, siis peab kohe mitumitu neid ostma ja kõigile kaugemalasuvamatele (deem, mis sõna, ega ei veerindki end praegu vaeseomaks :D) sõpradele jõulukingiks saatma. :D

http://www.myspace.com/dramamamamusic

Lemniskaat

Sõitsin hommikul ekspressiga tööle ja kontrollid tulid peale rahvusraamatukogu juures. Mul on alati pilet, ma olen üsna haiglaselt korralik selliste asjadega. Kõigil teistel oli ka pilet olemas. Mul on alati paha tunne, igaks juhuks, et ehk kellegil ei ole ja siis on nii... nagu... et kuhu ma siis vaatan, et teeselda, et ma ei näe, kuidas tal häbi on.
Enivei... kontrollid tulid bussi ja ütlesid "Tere hommikust kõigile!" ja väljudes ütlesid "Aitäh ja ilusat päeva jätku teile!"

Ja siis sõitsime edasi ja mul tõmbus kõri krampi. Selline... võimas emoklimp. Äärepealt oleksin nutma hakanud. Nagu ikka. Kuulõpud on mu jaoks keerulised alati olnud. :)
Mul on igavene hunnik emotsioone käsil ka parajasti. Seepärast oleksingi pidanud oma sisetunnet usaldama ja isa sünnipäevale mitte minema. :( Seal oli väga ilus ja väga tore, aga mul oli meeletult igav. Joosep jooksis kohe alguses teiste lastega minema ja ma ei näinudki teda peaaegu üldse. Kellegagi eriti rääkida ei olnud, tantsida veel vähem. Siis istusin ja jõin end lihtsalt maani täis. Järjest. Ma ei olegi vist kunagi varem nii täis olnud.
Vahepeal nägin neid sugulasi, kel poeg/vend ära suri just äsja, ma mainisin siin ka. Ma ei ole nendega kunagi eriti hästi läbi saanud, lapsena käitusid nad minuga üsna üleolevalt, mistõttu ülejäänud elu olen neid enamasti vältinud. Õnneks ei puutu me elud kuidagipidi kokku ka. Aga... ikkagi. Ma oleksin tahtnud kuidagi... nagu... Ma ei tea. :(
Nad läksid varem ära ja siis mul jooksiski juhe kokku ja ma ei hakanudki enam üritama mõistlik olla. Keda see ikka kotib. Pealegi oli enamus inimesi seal joogised. Isa just rääkis, et talle oli ette kantud, mismoodi tal telefon oli rinnataskus helisenud, ta oli selle välja võtnud, vaadanud väga asjalikult ja öelnud: "Sellist inimest ma küll ei tunne!" ja telefoni lihtsalt lahti lasknud. Hommikul oligi mopsi sealt maast leidnud. :D Vedas.
Mitte et see nüüd eriti tuju paremaks teeks... Tunnen end nagu mingi paha joodikema. Need teised inimesed ju ei tea, et ma kunagi nii pole teinud ja ei kavatse ka korrata seda kunagi. :(
Aga noh... mingu nad ka pekki. Kõik need inimesed, kes korda lähevad, teavad mind ja seda, et ma tavaliselt nii ei käitu.

Veel sain nädalavahetusel teada ühe lähedase inimese surmast ja sellest, et Joosepi isa on uuesti abiellunud. Mind pani täiega naeratama, kui kuulsin, kellega. See on temale nii tüüpiline, et ta otsustab pigem mingite sisemiste näitajate järgi ja teda ei koti, mida keegi kõrvaline võiks arvata. :)
Ma vihastas sellest kuuldes ja kurjustas minuga, et "Miks sa nii hea oled?! Sa peaksid tige olema!" :D Aga ma tõesti ei ole, miks ma peaksin. Meie elud on juba ammu lahku läinud ja tore, et ta leidis endale kellegi. Eks ta jääb igaveseks kuskile mu südamesse, aga ma ei mõtle ta peale enam ammu.
Aga mul on hea meel, et Ma vihastas, sest... noh... tore, kui kedagi kotib küllaldaselt, et mu eest seista. :) Isegi kui seda antud juhul vaja polnud.

Veel oli ta öelnud, et ta ei tahagi lapsi, sest tal on nii kiired ajad ja ta ei tahaks halb isa olla. XD Imagine that. Vaene mees on lootusetult hiljaks jäänud.

:) Tegelikult ma pole nii kibestunud, mul on temast lihtsalt kahju. Tal on kõige lahedam poeg maailmas, ja tema ei suvatsegi silmi lahti teha. Silmaklapid, nagu ütlesin siin varem. Ta on juba otsustanud ja miski ei pane teda ümber mõtlema.
Kurb. Ma jagaks temaga hea meelega rõõmu.
Muudes aspektides oli igatahes tore näha, kui hästi tal läheb. :) Näituseasjus tuli kohe täitsa kanaema tunne peale. :) Tubli.

Muudest asjadest rääkides, kes veel täna nirusti magas? Ma magasin terve öö peale kokku ehk pool tundi. No ei tulnud und, keerasin muudkui külge ja mõtlesin igasugu mõtteid. Ehkki väsinud olin küll ja oleks hea meelega maganud veits. (Ma olen nüüd peaaegu iga öö fantoomi unes näinud. :D Eelmine kord hakkas isegi rääkima. Ja kummaline on see, et päriselus ma armukade pole, aga unes olin küll. :) Kuigi ma olen juba niikuinii leppinud sellega, et kõik täpselt nii jääbki. Tema ei tee midagi ja mina ei tee ka midagi. Ja siis lendavad kuskilt mingid pealetükkivad kodanikud meile peale ja nii see lähebki. Piidleme veel 70selt teineteist läbi rahva. See on nii frustreeriv. Ta on liiga armas. Ja praeguse seisuga ei tea ma enam, kas tahangi teda enam näha. Miks ennast narrida.)

Ahjaa, ja lemniskaat on igaviku märgi nimi. See külili kaheksa, teate küll. :) See oli tänane random fact. Mulle meeldib see märk.
Ja veel infojagamist.

MaiTai says:
täna oli põnev koolitus
tead, et Rootsi laud, Rootsi kardinad ja Soome kelk ja Vene kirves kirjutatakse nüüd SUURE tähega? Ja lühendite järgi punkti ei panda...
absurd
leonardo da capriocorn says:
vau
tõesti imelik
MaiTai says:
küsisin, et mille kuradi pärast nad neid eesti keele seadusi niimoodi muudavad. Kas sellepärast, et tavalised "vanemad" inimesed end idioodi ja kirjaoskamatuna tunneks..
keel pidi elama ja muutuma
leonardo da capriocorn says:
sepe läheb kooli ja ma ei oskagi enam midagi
keel ei muutu, vaid lihtsustub
lollide rõõmuks
MaiTai says:
mul sama asi - ma olen kogu aeg lapsele teisiti rääkinud

--

leonardo da capriocorn says:
Today's fortune: You cannot plan the future by the past
seega läheb huvitavamaks igatahes
sest past on nagu tükk sitta
Z says:
XDXD
hästi öeldud
ma just enne ytlesin et ma olex nagu terve elu veelombis istunud
me oleme tõelised sõnasepad
leonardo da capriocorn says:
:D

And You make me better

http://www.youtube.com/watch?v=P_8WWWiHZNc

:) Täna on hea olla kuidagi. Kui vähe on ullikesel õnneks vaja, eks. :)

Päris palju asju juhtus ka tegelikult täna, reaalses maailmas. :D Minevik naeratas endiselt heatahtlikult, mis tegi tuju heaks ja samas tegi haiget ka. Ma tegin vastu näo, et ei tundnud ära. Ta on endiselt mu sõber, aga see ei teeks kellelegi head, kui me jälle suhtlema hakkaksime. Minevik on minevik ja ma arvan, et ta on ka juba üle saanud kõigest. Ehkki hetkeks tundus küll totaalflashback. :) Egole hea.

Ja keegi veel tundis mu vastu huvi, kuigi see ei saaks kuidagi hästi lõppeda. :) Aga see tegi tuju ikkagi heaks, sest see keegi meenutab välimuselt veidi mu fantoomi. :) Ma võin ju oma peas tõmmata selliseid vägivaldseid paralleele, et... kui ühele meeldin, siis ehk teisele ka? :D Deeem, põlv läheb nõrgaks, kui mõtlen, et mingil hetkel võib ta mu inimkaitsemüürist läbi murda ja tulla ja öelda midagi. :D Ma loodan, et ta ei küsi midagi matemaatilist, siis teen kohe margi täis. :D Võiks hoopis küsida, et kuidas pehme keelega seosetult kokutada. Siis ma saaks kohe perfektselt vastata. :D

Blonde-Mafia käis täna mu tööl ja me arutasime igasugu pick-up-line'e. Jõudsime tulemuseni, et kui õige mees tuleb ja ütleb midagi, siis polegi eriti vahet, et MIDA ta just ütleb. :D "Mine eest ära, ma ei näe su suure kere tagant midagi!" oleks muidugi veits nutune variant. Või "Tõsta jalga, sa seisad mu särgisaba (või läätse) peal."
Millest omakorda arenes kiiresti välja pick-up-line "Kes on minu läätsesupi ära söönud?!" :D Sellega saaks vastassoo esindajaid nagu murdu.
Siuke kolme-karulik lähenemine on meesterahva poolt kahtlemata väga romantiline, ühtlasi osutab mehelikkusele, võitlusvaimule ja kirglikule ellusuhtumisele.

Veel oleks väga tabav küsida (eriti olukorras, kus oled teist pidevalt siinseal näinud) et "sul on kuidagi tuttav nägu, ega me ühes lasteaias ei käinud?" :D
See annab teisele julgust lähenemiseks, vihjates, et ta ei peagi täiuslik kaaslane olema, kuna sa unustad niikuinii kõik paari tunni jooksul ära.

Tõsiselt rääkides, mul poleks vist üldse sõnu vaja. Ma tahan lihtsalt kindel olla, et ta just minuga tahab olla. Tuleks vaataks mulle otse silma, lähedalt. :D Või võtku käest (võib ka jalast) kinni. Siis ei saa ma endale enam väita, et.. tegelikult vaatab ta hoopis mujale, et mulle ainult tundub.
Haa, sellest meenus üks ogar anekdoot mu isa varasalvest.
Kolm meest kõõrdsilmse kohtuniku ees. Kohtunik küsib esimeselt: "Mis te siis nüüd tegite, et siia sattusite?" Teine mees vastab: "Mina pole midagi teind!"
Kohtunik: "Ma pole teilt midagi küsinudki!"
Kolmas mees: "No ma pole midagi öelnudki!"

:) Aga jah... Ma kuulen teda niigi, mul pole sõnu vajagi.

Nii kurb, et Mafia ära sõidab. Aga õnneks tuleb ta varem tagasi, kui ma arvasin, ma kartsin, et põrutab terveks aastaks minema. :) Ja ta ütles täna nii armsaid asju mulle, aitüma, tiburull. :* Annab nii palju lootust, tead. :)
Rääkis mulle oma seiklustest. XD Krt, meil on ikka täiega ühed geenid.

Joosepi viisin hommikul üle pika aja lasteaeda ja seal selgus, et neil oli täna pildistamine. :) Vedas. Ehkki Joosepil on tukk põlvini. Ta ei lase lõigata. :D Ja ise olen ka juba ära harjunud, et tal nii pikad juuksed on.
Loodan, et ta ei teinud pildil minu tüüpi hiinlasenaeratust. :D Ma ei oska üldse naeratada, horror.

Ja isa on mulle nii mitu korda helistanud vahepeal, et ma vist ikka lähen laupäeval sinna. :D Võtan Joosepi kaasa lihtsalt, talle meeldivad inimesed ja valju musa enivei.

Pagana külm on, mul on mu punased talvised fliispüksid jalas ja sokid ja puha ja ikka on külm. Mis värk on. Lähen teen ühe tee. Või noh, tegelt ei lähe, kell saabüks kohe. Öösel siis. Peab magama hoopis minema. Kui praegu minema hakkan, siis ehk kaheks jõuan voodini. :D Homseks vaja võileivad kaasa teha ja riided valmis panna poisile ja hambad pesta ja mõned kõhulihaseharjutused teha ja... Deem, mis mul meenus. Ma ju lubasin pilti teha uuesti, kui püksid jalga lähevad. Ammu lähevad juba jalga, ma juba võtsin uued, veel väiksemad püksid motivatsiooniks. :D Kui meeles on, siis teen nädalavahetusel asja ära.

Uff, see Transformerite reklaam on nii õudne, ma kardaks jubedalt masinaid. Palju rohkem, kui mistahes looma või koletist või... ma ei tea... vaimu. :D Joosep teab ju rääkida, et kummitused käivad meil kapi taga nuudleid söömas. Kuidas saab karta kedagi, kes nuudleid sööb. Nõu uei.
Huvitav, millal see film telekast tuleb... Vaataks täitsa hea meelega. Joosep ka, tõenäoliselt. :) Tal on parajasti mingi robotifaas.

Igatahes... head ööd. :) Kergendasin seekord kohe oma südant, et mitte hiljem järjekordset monsterblogi teie suunas paisata. :D Näeme homme. :*