Pealkirjas toodud asi oli just poereklaamis, pilti parem kirjeldama ei hakka. :D Aga tekkis küsimus, et kui ta kalmaar tegelt ei ole, mis pagan see siis on. :D Hihi.
Ahjaa, ja siis... mis te arvate, kas me jõulukuuse oleme juba välja visanud? :D
Praktiline oleks jaanipäevani hoida ja siis tuli otsa panna, hoiab piletiraha kokku.
Mul on hellpikk blogi gmailis, aga... ise olen bloggeris, näe. :D Peaks vist kuskile mässama minema, et kahes korraga olla ei saa.
Käisime Rosinaga natuke aega tagasi igavese pika teekonna maha, ja õhtul läheme vist mr.X-iga kõnnungile ka, Rosin kaasa, muidugi. :)
Kevadeilm soodustab trennimeeleolu.
No ja see muidugi, et eelmisel aastal M-i lapse sünnal vana klassiõega kohtudes lubasime pühalikult sel aastal samas trehvates palju kõhnemad olla. :D Karask, mul on ainult poole aprillini veel aega, enam ei söö. :D
Teile ka tuult saba alla. :)
(Mul kogu vaba aja kirjavõhm läheb lühijuttudele, nii et.. küll ma jälle tulen ja kirjutan siia ka, kohe kui need valmis saan. Ehk panen siiagi... kui huvi on.) :) Nägesh!
Wednesday, March 25, 2015
Friday, March 6, 2015
1
Jupike, nagu lubatud. St ühe jutu algus.
(Ühtlasi, kuna ma murran selgroogu oma põhiprobleemil, st ei pea olema kõik kohe täiuslik, peaasi, et jutt välja tuleks aju seest ja paberile valguks, enne kui ma kõik unustan, siis on tekst üsna selline... koba. Veel. :D Kavatsen samas vormis jätkata ja teised jutud ka kilbist kratsida.)
Pelmer ärkas võpatades. Kurat, jälle jäin laua taha magama... Ta
ringutas mõnuga, selg andis end valusalt tunda. Nägu oli seevastu
kummaliselt tundetu, hetkeks tabas teda hirm insuldi ees. Ent
sõrmedega põske katsudes tundis ta mustrit. Ehh.. nüüd ei saa kohe
kusele minna, naine naerab end surnuks ja lapsed hakkavad narrima.
Kampsunivarruka pitsääremuster oli nahal tegelikult päris kena, nentis
ta peeglist möödudes. Öösel hämaras-jahedas oli üsna ükskõik, kelle
kampsun selga panna. Pagana peenutsejad.
Nüüd saan riielda ka, et täis higistasin.. pistan selle parem peldikus
mustapesukorvi ja ei ütlegi midagi.
Kaoks juba ära... ta hõõrus põske.
(Ühtlasi, kuna ma murran selgroogu oma põhiprobleemil, st ei pea olema kõik kohe täiuslik, peaasi, et jutt välja tuleks aju seest ja paberile valguks, enne kui ma kõik unustan, siis on tekst üsna selline... koba. Veel. :D Kavatsen samas vormis jätkata ja teised jutud ka kilbist kratsida.)
Pelmer ärkas võpatades. Kurat, jälle jäin laua taha magama... Ta
ringutas mõnuga, selg andis end valusalt tunda. Nägu oli seevastu
kummaliselt tundetu, hetkeks tabas teda hirm insuldi ees. Ent
sõrmedega põske katsudes tundis ta mustrit. Ehh.. nüüd ei saa kohe
kusele minna, naine naerab end surnuks ja lapsed hakkavad narrima.
Kampsunivarruka pitsääremuster oli nahal tegelikult päris kena, nentis
ta peeglist möödudes. Öösel hämaras-jahedas oli üsna ükskõik, kelle
kampsun selga panna. Pagana peenutsejad.
Nüüd saan riielda ka, et täis higistasin.. pistan selle parem peldikus
mustapesukorvi ja ei ütlegi midagi.
Kaoks juba ära... ta hõõrus põske.
Thursday, February 26, 2015
Ligitulijad
Inimesed on kevadehõnguga nii tähelepanelikuks muutunud... või ehk üritavad nad paaniliselt vältida oma hinge müümist pastaka või shokolaadi eest.. Mina võtsin kah Vakralt shokolaadi vastu ja siis mainisin, et ma tegelikult valin kedagi teist. :D Väga inetu... aga no... tuleb varahommikul mingi pikk mantliga mees ja ulatab shokolaadi, ikka ju võtad vastu. :D
Shokolaadi pole veel ära söönud, kusjuures, ehk ta mürgitas mind juba ette sellega. Ei tea ju. :) Äkki neil on röntgenmasinad taskus, mis näitavad võimalike ohvrite ajukurde, siis teavad, kas annavad pärisshokolaadi või mürgiõuna.
Igatahes... ma mõtlesin hoopis seda, et vaatasin raamatukogu seina pealt laste joonistatud pilte, tädi seest märkas ja oli mu vastu hiljem hirmus nunnu. Ma vähemalt arvan, et selle pärast..
Sest enne vaatasin bussipeatuses taevast, pilved olid jube lahedalt, ja üks naine tuli vastu ja vaatas kah üles, et mida ma vahin. Ja siis tuli tal selline rõõmus naeratus näkku.. näe, taevas ripub seal! :) Kusjuures, mulle tundus praegu, et see on deja vu. Mul on varem ka nii juhtunud. Üsna loogiline, mu taevassepassimiskommetega. :)
Haa, sellest tuli meelde, ma nägin ühel hommikul bussiga mööda sõites foori taga ühte trullakat naist seismas, tal olid pikad sirged mustad juuksed, no kuskil vööni, ja ta põsed oli punased-punased. Sõitsin ja pilk jäi peale ja mõtlesin: "Leevike."
Mul oli täna huvitav juhus. Töölt tulles käisin Rosinaga jalutamas, ja tee peal tulid vastu kaks Jehoova tunnistajat, Vahitornid käes. Rosin kartis neid natuke, jäi eemalt vaatama algul ja siis lähenes aeglaselt nuhutades. Üks usklikest hakkas mulle, kes ma algselt heatahtlikult (kevad ju) seisma jäin, mingis imekeeles midagi rääkima, teine nõtkutas Rosina poole ähvardavalt põlvi... noh, et ehmatada.
:D Head usklikud.
Hmm, mu rummikoogis on shokolaadi. :) Kui armas.
Igatahes. Inimesed märkavad mind. :) Ehk... see on sellepärast, et ma olen liiga kergesti märgatav? :D Mul on päevadeeelne näljahäda, kogu aeg sööks. Mr.X-iga üksõhtu sõitsime tema poole ja ma istusin seal ja aina rääkisin, mida kõike süüa võiks... guljashi ja kartuliputru ja borshi ja kiluleibasid ja peediküüslaugusalatit ja heeringat ja hapukurki ja torti ja..
Ta vaatas mind kahtlustavalt ja küsis, et kas sul on kõht tühi või.
Kusjuures - ei olnud! :D Ma just sõin enne.
Hullumaja.
Naine on üldse väga keeruline olla. Kujuta vaid ette (ja ma räägin siinkohal meestega, eks,) et sa ei saa oma keha üldse kontrollida, ta teeb, mis ise tahab. Ja sama asi su peaga. Vahepeal heldid iga asja peale ja löristad nutta, siis karjud nagu põrguingel kõigi ja kõige peale, sest lusikas oli sahtlis valetpidi! Ja ise oled kuskil seal kere sees ja mõtled, et mis toimub, miks ma nii...
Ega kehaga kergem ole, äkilised peavalud, seljavalud, kõhuvalud, näljahädad, vahepeal oled horny as hell, siis ärkad hommikul ja terve nägu on vistrikke täis nagu seenemets peale vihma... Kõikvõimalikest muudest kammajaadest rääkimata. :D
Kujuta ette, mees, sellist elu. Nagu friggin deemoneid oleks ihu täis, kes kõik üritavad su elu pekki keerata.
Nii et... võtke oma naistel ümbert kinni ja öelge neile, et te mõistate, kui raske tal on. Silitage pead. Naisel läheb kohe paremaks. :) Naiste deemonid üldjuhul väga armastavad mehi, kuulavad neid. ;)
Hääletasin täna ära ka. Käisin isegi kahes valimisjaoskonnas.. sest üks oli ühtlasi raamatukogu. Ma mingil hetkel panen kõikide nende loetud raamatute nimed siia kirja, väga põnevaid asju on ette juhtunud. Viimasena lugesin näiteks Teisipäevad Morrie'ga. Väga soe ja nummi raamat.
Võtsin juba kaks uut, tööl on nii hea lugeda. (Mul bossid jälle reisul, passin päevad läbi tööl. Aga seal on hea rahulik.) TEGELIKULT peaksin hoopis kirjutama hakkama... tahtsingi homsest jälle oma juturibad ette võtta.. Pelmeri loo jupike ajas inimesed närvi. :D
Ehk panen selle siia ka, homme näiteks, täna ei viitsi enam välja logida ja siis gmaili sisse logida ja kopieerida jutukatket ja siis välja logida ja bloggerisse sisse logida ja... rist ja viletsus. :) Huvitav, mis bloggeril gmaili vastu on..? :) Mingi perekondlik rivaliteet.
Enihuu.
Tuleb, tuleb. :) Have no fear. Mul on pea täis kõikvõimalikke, ja mul on inimene, kes ütleb mulle, et ma olen awesome. :D Seega... ma olen kõige rikkam naine maailmas.
Haha, ma ju pidin end trükise jaoks kirjeldama... Mitu päeva murdsin pead, no mida ma oskan enda kohta ikka öelda... Lõpuks saatsin ära sellise teksti:
Sündis kassi aasta pühapäeval pikalt puigeldes ja lõpuks ümber
mõelnuna ülihelikiirusel, hiljem oli kuri ja äkksünnist paistes ja
sinine.
Siiamaani selline, ainult paistetus on asendunud ohtrate rasvavoldikestega.
Sisemus veel suurem kui väljastpoolt paistab, seega on sunnitud
aegajalt üht-teist paberile valama, et ajus elutegevuseks vajalikeks
funktsioonideks ruumi teha.
:D Ennast ajas itsitama. Vot, olekski pidanud lisama, et "on väga vaimukas ja maailma rikkaim naine." :D
Shokolaadi pole veel ära söönud, kusjuures, ehk ta mürgitas mind juba ette sellega. Ei tea ju. :) Äkki neil on röntgenmasinad taskus, mis näitavad võimalike ohvrite ajukurde, siis teavad, kas annavad pärisshokolaadi või mürgiõuna.
Igatahes... ma mõtlesin hoopis seda, et vaatasin raamatukogu seina pealt laste joonistatud pilte, tädi seest märkas ja oli mu vastu hiljem hirmus nunnu. Ma vähemalt arvan, et selle pärast..
Sest enne vaatasin bussipeatuses taevast, pilved olid jube lahedalt, ja üks naine tuli vastu ja vaatas kah üles, et mida ma vahin. Ja siis tuli tal selline rõõmus naeratus näkku.. näe, taevas ripub seal! :) Kusjuures, mulle tundus praegu, et see on deja vu. Mul on varem ka nii juhtunud. Üsna loogiline, mu taevassepassimiskommetega. :)
Haa, sellest tuli meelde, ma nägin ühel hommikul bussiga mööda sõites foori taga ühte trullakat naist seismas, tal olid pikad sirged mustad juuksed, no kuskil vööni, ja ta põsed oli punased-punased. Sõitsin ja pilk jäi peale ja mõtlesin: "Leevike."
Mul oli täna huvitav juhus. Töölt tulles käisin Rosinaga jalutamas, ja tee peal tulid vastu kaks Jehoova tunnistajat, Vahitornid käes. Rosin kartis neid natuke, jäi eemalt vaatama algul ja siis lähenes aeglaselt nuhutades. Üks usklikest hakkas mulle, kes ma algselt heatahtlikult (kevad ju) seisma jäin, mingis imekeeles midagi rääkima, teine nõtkutas Rosina poole ähvardavalt põlvi... noh, et ehmatada.
:D Head usklikud.
Hmm, mu rummikoogis on shokolaadi. :) Kui armas.
Igatahes. Inimesed märkavad mind. :) Ehk... see on sellepärast, et ma olen liiga kergesti märgatav? :D Mul on päevadeeelne näljahäda, kogu aeg sööks. Mr.X-iga üksõhtu sõitsime tema poole ja ma istusin seal ja aina rääkisin, mida kõike süüa võiks... guljashi ja kartuliputru ja borshi ja kiluleibasid ja peediküüslaugusalatit ja heeringat ja hapukurki ja torti ja..
Ta vaatas mind kahtlustavalt ja küsis, et kas sul on kõht tühi või.
Kusjuures - ei olnud! :D Ma just sõin enne.
Hullumaja.
Naine on üldse väga keeruline olla. Kujuta vaid ette (ja ma räägin siinkohal meestega, eks,) et sa ei saa oma keha üldse kontrollida, ta teeb, mis ise tahab. Ja sama asi su peaga. Vahepeal heldid iga asja peale ja löristad nutta, siis karjud nagu põrguingel kõigi ja kõige peale, sest lusikas oli sahtlis valetpidi! Ja ise oled kuskil seal kere sees ja mõtled, et mis toimub, miks ma nii...
Ega kehaga kergem ole, äkilised peavalud, seljavalud, kõhuvalud, näljahädad, vahepeal oled horny as hell, siis ärkad hommikul ja terve nägu on vistrikke täis nagu seenemets peale vihma... Kõikvõimalikest muudest kammajaadest rääkimata. :D
Kujuta ette, mees, sellist elu. Nagu friggin deemoneid oleks ihu täis, kes kõik üritavad su elu pekki keerata.
Nii et... võtke oma naistel ümbert kinni ja öelge neile, et te mõistate, kui raske tal on. Silitage pead. Naisel läheb kohe paremaks. :) Naiste deemonid üldjuhul väga armastavad mehi, kuulavad neid. ;)
Hääletasin täna ära ka. Käisin isegi kahes valimisjaoskonnas.. sest üks oli ühtlasi raamatukogu. Ma mingil hetkel panen kõikide nende loetud raamatute nimed siia kirja, väga põnevaid asju on ette juhtunud. Viimasena lugesin näiteks Teisipäevad Morrie'ga. Väga soe ja nummi raamat.
Võtsin juba kaks uut, tööl on nii hea lugeda. (Mul bossid jälle reisul, passin päevad läbi tööl. Aga seal on hea rahulik.) TEGELIKULT peaksin hoopis kirjutama hakkama... tahtsingi homsest jälle oma juturibad ette võtta.. Pelmeri loo jupike ajas inimesed närvi. :D
Ehk panen selle siia ka, homme näiteks, täna ei viitsi enam välja logida ja siis gmaili sisse logida ja kopieerida jutukatket ja siis välja logida ja bloggerisse sisse logida ja... rist ja viletsus. :) Huvitav, mis bloggeril gmaili vastu on..? :) Mingi perekondlik rivaliteet.
Enihuu.
Tuleb, tuleb. :) Have no fear. Mul on pea täis kõikvõimalikke, ja mul on inimene, kes ütleb mulle, et ma olen awesome. :D Seega... ma olen kõige rikkam naine maailmas.
Haha, ma ju pidin end trükise jaoks kirjeldama... Mitu päeva murdsin pead, no mida ma oskan enda kohta ikka öelda... Lõpuks saatsin ära sellise teksti:
Sündis kassi aasta pühapäeval pikalt puigeldes ja lõpuks ümber
mõelnuna ülihelikiirusel, hiljem oli kuri ja äkksünnist paistes ja
sinine.
Siiamaani selline, ainult paistetus on asendunud ohtrate rasvavoldikestega.
Sisemus veel suurem kui väljastpoolt paistab, seega on sunnitud
aegajalt üht-teist paberile valama, et ajus elutegevuseks vajalikeks
funktsioonideks ruumi teha.
:D Ennast ajas itsitama. Vot, olekski pidanud lisama, et "on väga vaimukas ja maailma rikkaim naine." :D
Tuesday, January 20, 2015
Haha,
tulin niisama kilkama, mul on hetkel NELI uut lühijuttu korraga peas, rääkimata neist vanematest poolikutest värkidest.
:D Hell jee.
Nüüd oleks kuskilt aega vaja veits osta. :D Kui mõnda ajadiilerit teate, siis... winkwink.
:D Hell jee.
Nüüd oleks kuskilt aega vaja veits osta. :D Kui mõnda ajadiilerit teate, siis... winkwink.
Wednesday, December 31, 2014
Head vahetust!
Haa, ei tahtnud kurval noodil lõpetada, 2014 oli ilgelt vinge, üks vingemaid üldse, tegelikult.. Suvel rallisin ainult ringi koguaeg, käisin nii paljudes uutes kohtades ja leidsin lõpuks ometi inimese, kes mind arrrrrrmastab. :) Ühtlasi anti mulle teada, et miski ei loe, ma võin vabalt hullumeelsena käituda kui tahan. :D Mis vähendab momentaalselt vajadust nii teha, eksole. :D Phew... Kallis mees.
Praegu veel.. koristan ja muretsen ja põen, aga varsti enam mitte. :) Muhedat vana lõppu, uus ... tuleb uus. Ja põnev, no doubt. :)
Siis näemegi.
Armas olid, 2014, aitäh sulle.
Praegu veel.. koristan ja muretsen ja põen, aga varsti enam mitte. :) Muhedat vana lõppu, uus ... tuleb uus. Ja põnev, no doubt. :)
Siis näemegi.
Armas olid, 2014, aitäh sulle.
Tuesday, December 30, 2014
futsk
Kass ei oska olla, tuleb tunnistada. Olen täitsa ummikus.
Loomulikult andsin ma andeks, sest... noh, ta ei käitunud nagu junn meelega, ta lihtsalt ei mõelnud.. üldse. Aga ta ei ole paha.
Mina lihtsalt olen nii pagana hale ja kräshisin tagasi minevikku. :( Tundus, nagu oleks terve see vahepealne tervenemiseaasta kustutatud või tagasi võetud ja ... kõik oli võlts ja seest tühi. Ja mina olen jälle alguspunktis ja haavatav. Põhjuseta süüdistatav, ilma mingi enesekaitsevõimaluseta.
Ehh. Kõige hullem on see, et ma hakkasin momentaalselt end saboteerima jälle... ja mr.X ei ole seda jama väärt, tema ei peaks tegelema mingite nutuhoogude ja.. ma olen täiskasvanud naine, minu minapilt on minu probleem. Nii et nüüd olen nagu mingi maniakk.. tahaks temaga koos olla ja samas tahaks, et ta mõne normaalse naise leiaks.
Äkki peaksin hakkama antidepressante sööma.... siis ei keera oma elu päris pekki. :(
Tere aastalõpp. Ema teatas kah, et läheb maale.. ja nüüd ikkagi ei taha minna. Ei mingit hingamist, ei mingit õhku. Lämbun.
(Lohutuseks kõigile, kel kah sitasti läheb.)
Loomulikult andsin ma andeks, sest... noh, ta ei käitunud nagu junn meelega, ta lihtsalt ei mõelnud.. üldse. Aga ta ei ole paha.
Mina lihtsalt olen nii pagana hale ja kräshisin tagasi minevikku. :( Tundus, nagu oleks terve see vahepealne tervenemiseaasta kustutatud või tagasi võetud ja ... kõik oli võlts ja seest tühi. Ja mina olen jälle alguspunktis ja haavatav. Põhjuseta süüdistatav, ilma mingi enesekaitsevõimaluseta.
Ehh. Kõige hullem on see, et ma hakkasin momentaalselt end saboteerima jälle... ja mr.X ei ole seda jama väärt, tema ei peaks tegelema mingite nutuhoogude ja.. ma olen täiskasvanud naine, minu minapilt on minu probleem. Nii et nüüd olen nagu mingi maniakk.. tahaks temaga koos olla ja samas tahaks, et ta mõne normaalse naise leiaks.
Äkki peaksin hakkama antidepressante sööma.... siis ei keera oma elu päris pekki. :(
Tere aastalõpp. Ema teatas kah, et läheb maale.. ja nüüd ikkagi ei taha minna. Ei mingit hingamist, ei mingit õhku. Lämbun.
(Lohutuseks kõigile, kel kah sitasti läheb.)
Wednesday, December 17, 2014
Kass
Just arenes selline vestlus.
mina: have you seen elves?
Evie: Yes.
mina: what do they look like?
Evie: They look like me.
mina: hmm.. have you seen cats?
Evie: Nope, I haven't seen you.
mina: I'm not a cat.
Evie: A Cat is your name!
http://www.existor.com/
Näed siis, mida kõike veel vanas eas teada saab. :)
Ühtlasi, kassidest rääkides, täna solvas mind südamepõhjani üks inimene, kellele ma olen juba mitu korda varem väga valusaid solvanguid andeks andnud. Huvitav, millal ma pole enam andestav ja arusaaja, ja olen hoopis loll? Sest selline tunne on küll.
Miks ma pean lubama selliseid inimesi oma ellu.. ei pea ju?
Ja kas ma pean jälle hakkama otsima vabandusi talle, et noh, ta ei olegi kunagi suhelda osanud ja ehk ta üritab kuidagi kontrolli säilitada raskes olukorras ja... aga what the heck, mees, tõesõna.. Miks ma peaks. Otsi oma selgroog üles. Sedamööda kobades jõuab ehk ajuni ja saab sellele litaka anda, et uuesti tööle läheks.
Nagu suvel, teised käitusid minu suhtes halvasti ja kui ma tähelepanu juhtisin, et kamoon, siis öeldi, et palun ole vähemalt sina normaalne (loe, neela kõik sitt alla, mis su suunas paisatakse) ja ma olin vastutulelik ja mõtlesin, et noh, ei võta tükki ju küljest.
Aga hetkel hakkab tunduma, et vot, võtab küll.
Kui inimene tahab nii kangesti mõelda, et ma olen halb (ehkki tal on sada põhjust risti vastupidist mõelda), las siis mõtleb. Aga las mõtleb kuskil omaette, ja mitte mu sõpra teeseldes.
Uff.
Kass enam niru kohtlemist ei talu. Kõik.
mina: have you seen elves?
Evie: Yes.
mina: what do they look like?
Evie: They look like me.
mina: hmm.. have you seen cats?
Evie: Nope, I haven't seen you.
mina: I'm not a cat.
Evie: A Cat is your name!
http://www.existor.com/
Näed siis, mida kõike veel vanas eas teada saab. :)
Ühtlasi, kassidest rääkides, täna solvas mind südamepõhjani üks inimene, kellele ma olen juba mitu korda varem väga valusaid solvanguid andeks andnud. Huvitav, millal ma pole enam andestav ja arusaaja, ja olen hoopis loll? Sest selline tunne on küll.
Miks ma pean lubama selliseid inimesi oma ellu.. ei pea ju?
Ja kas ma pean jälle hakkama otsima vabandusi talle, et noh, ta ei olegi kunagi suhelda osanud ja ehk ta üritab kuidagi kontrolli säilitada raskes olukorras ja... aga what the heck, mees, tõesõna.. Miks ma peaks. Otsi oma selgroog üles. Sedamööda kobades jõuab ehk ajuni ja saab sellele litaka anda, et uuesti tööle läheks.
Nagu suvel, teised käitusid minu suhtes halvasti ja kui ma tähelepanu juhtisin, et kamoon, siis öeldi, et palun ole vähemalt sina normaalne (loe, neela kõik sitt alla, mis su suunas paisatakse) ja ma olin vastutulelik ja mõtlesin, et noh, ei võta tükki ju küljest.
Aga hetkel hakkab tunduma, et vot, võtab küll.
Kui inimene tahab nii kangesti mõelda, et ma olen halb (ehkki tal on sada põhjust risti vastupidist mõelda), las siis mõtleb. Aga las mõtleb kuskil omaette, ja mitte mu sõpra teeseldes.
Uff.
Kass enam niru kohtlemist ei talu. Kõik.
Subscribe to:
Posts (Atom)
