Eelmisel aastal kirjutasin üle pika aja jälle ühe jutu. Hakkasin lihtsalt otsast kirjutama, näpuharjutusena, lõpp tuli jutu arenedes ja nagu tavaliselt, mulle endalegi üllatusena. Mulle meeldibki nii kirjutada, kui ma ei tea, kuhu lähen või mis juhtub. Vahel mõtlen jutu lõpu esimese asjana välja, siis üritan end sinnaviiva teega üllatada. Enamasti tekib kogu puder ümber lause või paari.
Enivei, kuna ma kirjutamise ajal saatsin lõikhaaval teksti paarile sõbrantsile, ja need aina nuiasid, et mis edasi saab, kirjuta juba.. ja see omakorda distsiplineeris ja ärgitas mind kirjutama, siis mõtlen, et ehk peangi nii kirjutama.. Mul on fänne vaja. :D Liiga edev, et sahtlisse kirjutada.
Tollal sattus mu silme ette facebookis üks ajakiri, mis otsis kaastöid ja saatsingi oma äsjavalminud jutu siis sinna. Tundus nagu jumala sõrm, eksole. :D Ja nüüd tuli kiri, et jah, paneme üles, aga saatke, palun, enda kohta iseloomustuseks paar lauset.
Meh... kui oleks öeldud, et kirjuta sinna kõrvale veel üks jutt, siis see oleks palju lihtsam ülesanne olnud. :D Ma ei oska ju niimoodi... paari lausega, ma olen keerulisem! :D
Vaatasin eelnevalt avaldatud inimeste enesekirjeldusi, nad olid kirjutanud, miks või kuidas nad kirjutavad. Mõtlesin siis, et ehk peaks sarnaselt lähenema.. Lõppkokkuvõttes kirjutasin ainult ühe lause saateks. :) Aga mõtted läksid omasoodu edasi.
Miks ma kirjutan. Sest mulle meeldib. :D Mulle meeldivad sõnad ja laused ja tähed isegi. :D Mulle meeldib kirjutada, noorena kirjutasin vahel niisama ajaviiteks tindi ja sulega suvalisi raamatuid ümber. Mulle meeldivad kõik jutud, mis üldse olemas on. Mulle meeldib, kui ma saan muuta kellegi tervet maailma kõigest teise sõna kasutamisega... Jumalakompleks, ilmselgelt. :) Kõigil kirjanikel on vist suurushullustus. :D Peab ju olema, kui sa sudid sõrmega teiste inimeste (ehkki väljamõeldute) elus. Aga.. see on kuidagi nii lootustandev ja positiivne. :) (Siin meenus - soovitan filmi What Dreams May Come.)
Ühesõnaga, armastan. Armastan kogu protsessi, isegi neid õhtuid, kui vahid mitmendat tundi juba pähekulunuid lauseid ja üritad aju paigalmarssi lõpetada.
Pikalt nö vaikinuna (kas blogi loeb?) võin öelda, et ma kirjutasin tegelikult siis ka, kui ma ei kirjutanud. Ma vist ei oskagi teisiti. Kirjutasin oma pähe, ajusahtlitesse, ja jube kurb, et ma sealt saan info kätte alles siis, kui ma iidvana olen ja mälu tagasi tuleb. :D Räägitakse ju, et vanana meenub noorus. Ootan põnevusega.
Kirjutan enamasti lühilugusid, aga mu unistus on need kõik kunagi kokku põimida ja kirjutada üks suur raamat... Mis on natuke teistmoodi kui tavaraamatud, kujutan üsna üksikasjalikult ette seda. Ma ei saa kirjeldada kahjuks, muidu keegi võtab ja teeb juba enne ära. :D Ma teadupärast munen nagu vana mees. Vurre liigutades.
Haa, Joosep ju soovitas mul enesekirjelduseks öelda, et: "Kõige parem ema, kõige ilusam naine, mehe käte ja jalgadega ehk invincible."
:D Päris pikalt plaanisingi seda sinna saata. Ei pea ju kõik nii pagana tõsine olema. :D
Enda algne tekst oli: "Kuna mu kujutlusvõime on sama lopsakas kui mu ahter, siis jääb ajul peas vahel liiga kitsaks, ning olen sunnitud mõned tegelased/hetked paberile valama."
Aga siis meenus, et ei tohi enda kohta halvasti öelda. :D Karvane ja suurepeeline.. võrratu naine. :D Õnneks olen kohanud üsna mitmeid, kes järsku avastavad, et neile just sellised naised meeldivadki. :D
Muide, ükspäev lugesin mingit "kanep on gateway drug" plakatit netis ja hakkasin mõtlema. Tegelikult on gateway drug hoopis teine inimene, sest kõigi nende ülejäänud ainete poole pöördutakse tavaliselt just siis, kui vastassugupoolega rohkem läbi käima ja vastu pead järjekindlalt saama hakatakse. Mul on ka juba jupp aega üks ja seesama gateway drug, annab näole ja paneb südame puperdama ja siis läheb minema ja jätab mu haavatavana üksi ämbrisse astuma. :D Kui süda lahti, siis lähevad igasugused sääsed ja kärblased sisse. Uimastatakse ja lükatakse teiste "sülle." Eelmine pikaajaline suurämber (suurvesiir-vesihiir) oli kah samal põhjusel ilmselt..
Aga seekord tundub, et sain hakkama. :) Laveerin edukalt ja ei lase peal soojaks minna. :D
Kujuteldavad kargud võivad peppu minna.
Eee... see kõlas nüüd natuke valesti. :D
Hahaha, sellest meenub. Arutasime isa ja väikse õega elukutseid, ja isa räägib, et mõtle, kui astud prallel uksest sisse ja tutvustatakse: "B.L., ajukirurg," ja kõik jäävad austavalt vait ja vaatavad, et vau, kõva sõna. :D Ja B muidugi pakkus omalt poolt eesnäärmekontrolli välja, mis ajas mind omakorda hirmsasti naerma, et jah, lähed ööklubisse ja tutvustatakse, et: "B.L., eesnäärmekontroll," ja vot siis on alles järsk peade pöördumine ja meeletu respekt, mis tekib. :D
Ahaha.
Enne rääkisime B-ga muudel teemadel ja lõppkokkuvõtteks ütles ta, et "nüüd ma olen 100% veendunud, et sina küll päris normaalne pole." :D
Naljakas, kuidas suvel on kõigil lapsed tööl kaasas, klientidel on 75%-l mõni jõnglane slepis ja Joosep käib samuti reedeti minuga kaasas. Joonistan talle tänavakaarte, et ta oskaks seiklema minna majaümbrusse. :D Eelmine kord läks poodi moosisaia ostma. Õnneks helistas enne teepealt, soovitasin ikka moosiPirukat küsida. Meenus jälle lapsepõlvest K ja tema tabamatud triibulised vihikud.. :D
Joosepi isa saabub siis homme päeval, poiss on üsna elevil. Mina... ma siin vahepeal mõtlesin, et hea motivatsioon vormi saada... aga kuna gateway drug jälle käkki keeras, siis kadus igasugune huvi isaste inimeste vastu ja lõin ajutiselt käega. Praegu liiga pingeline. Isa uuel naisel on kah kergem olla, kui ma siuke mammi olen, tal ju tõenäoliselt närvid läbi ikka veits.. Masendaks vist päris ära, kui ma beib oleks. :) Nüüd ta ehk ei piidle mind kahtlustavalt ja võtab niisama kohe omaks. Ohh, ma nii loodan, et kõik saab draamavaba olema.
Pean lihtsalt vältima mõningaid kõneaineid, fb on selles suhtes hea infoandja, näen, mis asjades arvamused ikka laia kaarega lahku lähevad. :D Aga no, ei peagi ju kõiges ühel meelel olema, lihtsalt.. siis neis asjades sõna ei võta, milles tean, et ei suuda leppida vastupidiste arvamustega. Siis lähen kempsu või kuskile. :D
Endal on ka tegelikult raskem, kui arvata oleksin osata. Ma pean kohtuma inimesega, kes käitus ikka väga inetult, ehkki ma mõistsin ta tookordset olukorda ja.. kõike, ja ei pane pahaks, aga... natuke valus on ju ilmselt ikka. Solvas ju roppu kanti kogu see värk. Aga noh... ma loodan, et keegi ei hakka mingeid täpsustavaid küsimusi esitama kuskil, siis ehk saab nina püsti üle lennelda. Ei viitsi vanades asjades sorkida. Mis olnud, see läinud. :)
Aga nii tahaks praegu kedagi, kes... viiks mõtteid mujale ja toetaks veits.
Akna taga on see tavaliselt nii päikseline ja kikkis põõsas, sügiseti oranzh nagu põleks, aga praegu on vihmamärg ja oksad on vastu maad, nagu mingi hiigelämblik. Päris hirmutav.
--
Uff, just viskas nati uduseks jälle peasisu, naine küsib foorumis, et kas on õige või vale kui lased lapsel karjuda voodis kuni ta magama jääb. Inimesed siis arusaavalt kõik lohutavad teda, pakuvad variante, kuidas saaks olukorda lahendada nii, et kõigil on hea.... aga siis tuleb välja, et ta ikkagi otsis kedagi, kes ütleks talle, et jah, lase lapsel karjuda. Inimene leiab igasugu põhjendusi, miks mitte lapse juurde minna.. tal on ilmselgelt ka see emadusväsimus, st kõrini ja närv must, mis on tegelikult üsna ohtlik, seepärast ma ei lähegi talle endale seda praegu ütlema, aga... mis mõttes mees on sama tähtis kui pisike titt? Mismõttes... et kui mees peab nädalajagu öid diivanil magama, mis siis juhtub? Kas tema ei olegi siis lapsevanem, kas ta ei saa aru, et lapsel on selline arengufaas, mil ta vajab oma ema lähedust rohkem... What the fuck, ausõna. Sellised inimesed ajavad mind oksele. Kallisarmasmeheke ehk pahandab, seega jätame kõik need, kel tegelikult abi oleks vaja, unarusse ja jookseme talle võileiba meisterdama. Ta ju ise ei oska. Fuuk, ma ütlen. Iga normaalne isa aitab oma last hoida, eriti, kui ta näeb, et naine on väsimusest kokku kukkumas, ta saab aru, et terve pere on erandolukorras ja võtab end kokku, mitte et laps on naise isiklik projekt ja mees elab nagu enne last edasi. Ma tegelikult salamahti loodangi, et selles peres on vähemalt isa rahulik ja mõistlik ja hoiab oma lapsi sõitva katusega naise eest.
Ühtlasi, miks ma seal foorumis üldse olen.... Nägesh. :) Pole mul vaja neid muid närvilisi emu. :D Mulle piisab täitsa mu oma peasisesest jurast.
Räägin teile nüüd väikse vahepala jõuludest. Saime sel aastal väga-väga ilusa kuuse, lõhnas nii mõnusalt ja oli kahar ja tihe ja igati kaunis. 20nda jaanuari paiku viisin teda kuuskede korjamispunkti, seal pidi mingi tuleskulptuuride värk tulema, ei leidnud kohta kohe üles, kõndisin oma ikka veel täitsa kauni kuusega seal ringi, me olime nagu sõbrantsid lumisel jalutuskäigul, käe alt kinni.
Lõpuks küsisin teed ja üks naine juhatas. Ja järsku olingi kohal. Majadevahelisel tühermaal, meeletud mäed kuuski. Krt, see oli nagu... ma ei tea.. holokaust. Laibahunnikud. :(
Mul oli nii valus oma väikest ilusat täitsa elujõulisena paistvat kuuske sinna jätta.. krt, siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen. :( Hoidsin veel jupp aega oksast kinni ja palusin talt vabandust. Koduteel nutsin ikka päris korralikult.
Never again. Rääkisin Joosepile ka, otsustasime koos, et järgmisel aastal on meil võltskuusk.
-
Mar-i ema vaatas meid väga huvitatult, kui me kõnningult tulime.. ütles, et "küll teil ikka selle ilmaga veab." :D Me olime nimelt täiesti absoluutselt nagu vannist tulnud, padukas ja välk ja müristamine, täismäng. Seega oli tänane kõnning lühem kui muidu, aga noh... 35 mintsa marssisime ikka täies vees. Juustele/nahale kasulik, ma sain teksad puhtaks, ja mis veel olid need tänased kasutegurid..? Igati põnnu kõnning. :D Mulle nii meeldib.. kellegi töökaaslane pidavat veel endale toidukilet ümber mässima, et siis higistab hästi. :D Meil toidukilet ei olnud, ma siis pakkusin fooliumi. :D
-
Joosep tõi terve hunniku kunstiteoseid lõppenud õppeaastast koju. Krt, üks maal on nii ilus, et peab vist seina peale panema..
Ise olin ta koolilõpupäeval tööl, läksin juba varem ära, panin asjad kõik voodi peale ritta.
Tunne oli telefonis ikkagi nagu lennujuhtimistornis pimesimaandujat juhendades... "Jah, püksid JA särk...!"
Uskumatu tüüp. Ta läheks botaste ja mütsiga.
--
Haha, Joosep on tööl kaasas täna, pühkis enne rummikoogiseid käsi pükstesse ja määris seega tooli ära, siis puistas kartulikrõpse igas suunas ja sai juba noomitud, et rasvaseid sõrmejälgi on laua peal... Ja siis tuli jälle, istus üle laua vastastoolile, kuulen, jälle sööb midagi, vaatan juba teatava pilguga.. Laps tõstis käed üles nagu surmasalga ees, ahaha, et näidata, et ei katsu midagi, istus nii ja mälus. :D Väga dresseeritud.
-
joosep rääkis kuidas ta sõpsile otsa jooksis ja seal oli "eagle küün," mis teda "veristas." mina siis õpetan, et küün on see ehitis, mille sees heinad on. küüs-küüned. küsin siis, et aga kuidas selle asja nimi on, mis poti peal käib. poti...? joosep ei saa aru, mida ma tahan, lõpuks ütleb et potikaan. mina muidugi ohin nagu vanamees ja ütlen, et kaan imeb verd, poti peal käib...? joosep, maruettevaatlikult: künn?
:D juhe jooksis kokku. pärast naersime mõlemad, nii et piss pidi püksi tulema. aijaa, ja üks päev ta ütleb et noh need hüljajad. mina: misasjad?? tema: hülja..jad? mina: oot, kuidas see kõlas? tema: hülge... pojad? :D tegelt pidi siis hülgajad olema.
Ja just naersime väikse õega ükspäev töö juures, kui mul meenus, et vend ütles ennemuiste "pane jope nakki."
Jumal tänatud, et kooliga ühelpool on.. Natukenegi puhata..
Joosep viis aktusele kõigile õpetajatele lilli, ka sellele, kes nendega seal õiendab koguaeg ja.. ma olen teda ise ka kohanud, ei ole tal kõik päris nii nagu peaks. No misiganes, ta oli ainus, kes viis.
Kohe näha, et ainus kala-laps klassis. :) Teised on konkreetselt vihased, aga Joosep ikka heldib ja annab andeks. :)
Kala-lastest muide niipalju veel, et alles küsis minult, kas mulle ka meeldib, kui jalad märjad on. :D Siis olevat fresh. Kojutulles kisub alati esimese asjana sokid jalast ja magades ajab ka jalad alati teki alt välja.. Väiksel õel on üks päev enne Joosepit sünnipäev ja see pidavat samamoodi tegema.
Mina seevastu (ja jutuajamise käigus selgus, et isa ka) tahan, et soe oleks jalgadel, sokid ja tekid ja värgid keeran alati ümber tihkelt. :D Joosepi isa vanasti ütles, et ma magan nagu viineripirukas, et kui hiljem magama tulla, siis enam teki alla ei pääse, sest ma olen nagu muumia end sisse kruttinud. :D Aga nii on ju turvaline.. Jumal küll, kui jalad märjad oleks. :D Horror.
Ja mul siin tööl on ka põnev, just käis üks vene vanatädi, tal oli paberi peale kirjutatud vene keeles: üks komplekt ** ja **.
**i pole juba sada aastat saada, seda ei toodetagi vist enam.. Ja millised **... suured väiksed heledad tumedad? :D Ja siis
tädike helistas sellele teisele tädile, sest ta ofkoors ei teadnud ise midagi, ja ometi ta õpetas seda teist tädikest terve aja, ahaha, nii naljakas oli, ja siis mopsiga siin jamas, ja kumbki (!) ei kuulnud mitte kuradi midagi. :D karjus siin mingi pool tundi torru et "NINA PETROVNA!!! VAM NE SLÕSHNA!" :D
-
L: täna oli telekast crank 2, statham on ta lemmik
R: :D statham on üle prahi
L: :D nii nad räägivad
vahepeal joosep otsis mulle kiilakat meest
ma küll ütlesin et ei tahaks nagu :D
R: juuksed kasvavad ju tagasi
L: no stathamil vist mitte..
R: no kuklasae midagi ikka
L: :D kuklasaega meest ka ei taha
ärkad ilma peata
R: :D
L: kuklasaag lõikab lipsu ka läbi, ei saa pulmi teha
hea et mul kõva pea on.
R: :D no mis ma teha saan,kui kõik tähed on ühtemoodi kõverikud ...ikka lipsab
mõni valesse auku
L: mulle meeldivad igast apsud. sealt tuleb alati häid mõtteid
kui me stsenaristid oleks, siis praegu oleks meil näiteks uue filmi idee.
kuklasaega mees
R: :D
L: saaks hakata välja mõtlema, kuidas see tal nii juhtus
isa oli pool-transformer, pool-inimene
ema oli puuraidur
R: :D
L: põnev värk
R: ja laps? ...tal oli ainult väike kirves...
L: ei, laps sündiski kuklasaega
nagu muuseas käis emal abiks
R: kirvenäo ja kuklasaega...
L: :D jah
vaene väike
R: :D
Wednesday, July 2, 2014
Monday, June 16, 2014
Mägi
Lobotoomia wanted. Sellega loeme teema lõpetatuks. Lähen homme viimast korda hambaarstile, lasen tal suured noad välja võtta ja mu piinad lõpetada. Ta selline väheke sadismus enivei, küllap teeb ära. Ärge siis nutke mu pärast, Argentiinad.
Ja kui lobotoomia ei mõju (ma ei imestaks üldse,) siis hakkangi nõiaks ja kirjutan veel loitse. Ehk nagu tarot kaardid osatades väitsid: Death ja Hermit. :D Perfect match.
Netis oli pilt raamaturiiulite kompleksist, kus kõik raamatud oli värvide järgi sorteeritud nagu ehituspoodides need värvitoonitabelid. Alguses oli nii ilus tunne, et uuu, värvid. Ma armastan värve. Ja siis tuli viha, eks, mul tuleb alati mingis faasis viha. :D Olen isegi mõelnud, et mida suurem see hetkeviha on, seda olulisem mingi teema mu jaoks... aga noh, emase inimesena võib seal olla liiga palju kõrvalmõjusid, praegu näiteks on mul juba teine paganama nädalavahetus läinud raisku emane olemise peale ja see ajab nii vihale, et te ei kujuta üldse ettegi. Nii palju asju oleks vaja lihtsalt valudes lamamise asemel teha... Rrrr. Aga no... pekki.
Zen.
Enivei, raamaturiiul. Vaatasin ja üritasin mõista, et wtf, see oleks nagu koolis komplekteeriks klassid ilu järgi, et kõige ilusamad õpilased saaks kõige viimasesse klassi, ükskõik siis, mis vanuses või mõistuseseisundis. Nii vist oleks loogiline mõelda ka.. eriti kui armastad raamatuid.
Aga siis... tuli seiklus mulle mühinal kulmude sisse. (See on see kuulsusrikas "hold my beer" moment.) Kujuta ette, kuidas lähed raamatupoodi ja sa tead täpselt, mis värvi raamatut sul parajasti sinna ritta vaja on, ja käid terve poe aeglaselt, mõnuga läbi ja vaatad kõik sedavärvi raamatud üle.. see oleks nii põnev. :) Ja hariv. Muidu ju võtad ainult sellist jama, mis sulle meeldib. Ajule jällegi meeldib, kui ta end veidike sirutada saab, midagi uut ja ootamatut. Midagi väljastpool iseennast.
Raamatud on tegelikult väga ohtlikud. Ma ei teagi, kas olen rääkinud siin... ma tavaliselt vist olen juba kõik maailma teemad viis korda üle kedranud, aga... näiteks Lolita oli raamat, mis mõjus mulle noorena väga... hävitavalt. Ju ma olin seda lugedes täpselt sellises vanuses, et korda läks, meelde jäi, ja maha murdis. :) Peale selle, et see on üks parimaid raamatuid (ma kirjutasin selle kohta ülikoolis igavese pika uurimustöö,) on see psühholoogiliselt igavene madu. Hiilib sulle pähe tasapisi, justkui sümpaatse peategelase kaudu ja siis hakkadki tema mõtteid ja tegemisi endale õigustama ja teda välja vabandama ja kaasa tundma ja.. Aga see koht, mis mulle haiget tegi, oli see, kus ta rääkis naistest. Sest ma sain nii krdi hästi aru, MIDA ta ütles, ma olin temaga nõus. Ja juba siis võtsingi kaasa selle.. hirmu. Kuidas Humbert käis ja vaatas naisi ja kirjeldas neid ja... selline vastikus väljendus ta sõnades. Ja ta valetas. Valetas ja vassis, ütles komplimente ja ise varjas iiveldust.
See läks mulle õudsalt sügavalt südamesse.
Naljakas, et kui mingi väite üks pool tabab sind nagu välk, nagu ülim tõde, siis tundub, et see teine pool peab ju ka õige olema. Võtad selle omaks nagu kurva paratamatuse, isegi kui kuskil kaugel ajusopis keegi karjub. Mina tundsin ära nümfetid, ma olen elu eri etappidel mitmesse salaja armunudki olnud. :) Ja seega... pean olema nüüd see vaene väärlootustega proua ullike, keda peteti ja põlati. Ühe olemasolu sõltub ju teisest, ja on ainult kaks varianti.
Nii rumal minust. :) Aga... tõesta vastupidist. Päriselt. Olen veits ummikus.
Teine idee... kusjuures, ehk ma olen ka sellest juba kirjutanud, sest see on mu kirjutamata-asjade-blogis juba sada miljon aastat, aga... ma nii tahaks, et eksisteeriks Antidepressant Hotell. Seal oleks kõik värviline ja ilus. Ja ma mõtlen siis, et nii ilus, et väga raske on seal õnnetu olla. Sinna ei minda end tapma, eksole, vaid ennetama kogu värki.. Seal tuuakse sulle süüa ja pakutakse igasugu ninnunännu protseduure ja hommikul tõmbab keegi kardinad eest ja ulatab pannkooke ja kallistab... Tehakse komplimente ja julgustatakse proovima igasugu võimatuid hobisid (no selliseid, mida niisama lihtsalt ei proovi, sest pole kogu seda vajaminevat kammajaad) ja tutvuma inimestega ja.. elama nagu päriselu natukeseks. Tundma end täisväärtuslikuna, vajalikuna. Ja kui sul sinnaminnes ja tuba küsides silmad vett täis valguvad, siis saad tasuta.
Mul on nii kurb kõigi nende inimeste pärast, kes praegu sinna minna tahaks. Kalli teile kõigile.
Sõitsin umbes kolm kuud tagasi trolliga. Troll oli tühi ja loksus, ma istusin akna ääres ja vaatasin välja. Taevas olid meeletult tumedad, madalad, 3D pilved. Ma ei ole kunagi selliseid pilvi näinudki... See oli nagu mingi üleöö ligihiilinud kõikvõimas rumalaid inimsipelgaid hoiatav mäestik.
Sõitsin ja mägi kõrgus sealsamas taamal. Üldse ei imesta, et kõrgematel aladel on mäed muinasjuttudes ja legendides sees justkui elusolendid.. Ta oli nii.. käegakatsutav ja korraga nii turvaline kui hirmutav. Sinu sarnane.
Ja kui lobotoomia ei mõju (ma ei imestaks üldse,) siis hakkangi nõiaks ja kirjutan veel loitse. Ehk nagu tarot kaardid osatades väitsid: Death ja Hermit. :D Perfect match.
Netis oli pilt raamaturiiulite kompleksist, kus kõik raamatud oli värvide järgi sorteeritud nagu ehituspoodides need värvitoonitabelid. Alguses oli nii ilus tunne, et uuu, värvid. Ma armastan värve. Ja siis tuli viha, eks, mul tuleb alati mingis faasis viha. :D Olen isegi mõelnud, et mida suurem see hetkeviha on, seda olulisem mingi teema mu jaoks... aga noh, emase inimesena võib seal olla liiga palju kõrvalmõjusid, praegu näiteks on mul juba teine paganama nädalavahetus läinud raisku emane olemise peale ja see ajab nii vihale, et te ei kujuta üldse ettegi. Nii palju asju oleks vaja lihtsalt valudes lamamise asemel teha... Rrrr. Aga no... pekki.
Zen.
Enivei, raamaturiiul. Vaatasin ja üritasin mõista, et wtf, see oleks nagu koolis komplekteeriks klassid ilu järgi, et kõige ilusamad õpilased saaks kõige viimasesse klassi, ükskõik siis, mis vanuses või mõistuseseisundis. Nii vist oleks loogiline mõelda ka.. eriti kui armastad raamatuid.
Aga siis... tuli seiklus mulle mühinal kulmude sisse. (See on see kuulsusrikas "hold my beer" moment.) Kujuta ette, kuidas lähed raamatupoodi ja sa tead täpselt, mis värvi raamatut sul parajasti sinna ritta vaja on, ja käid terve poe aeglaselt, mõnuga läbi ja vaatad kõik sedavärvi raamatud üle.. see oleks nii põnev. :) Ja hariv. Muidu ju võtad ainult sellist jama, mis sulle meeldib. Ajule jällegi meeldib, kui ta end veidike sirutada saab, midagi uut ja ootamatut. Midagi väljastpool iseennast.
Raamatud on tegelikult väga ohtlikud. Ma ei teagi, kas olen rääkinud siin... ma tavaliselt vist olen juba kõik maailma teemad viis korda üle kedranud, aga... näiteks Lolita oli raamat, mis mõjus mulle noorena väga... hävitavalt. Ju ma olin seda lugedes täpselt sellises vanuses, et korda läks, meelde jäi, ja maha murdis. :) Peale selle, et see on üks parimaid raamatuid (ma kirjutasin selle kohta ülikoolis igavese pika uurimustöö,) on see psühholoogiliselt igavene madu. Hiilib sulle pähe tasapisi, justkui sümpaatse peategelase kaudu ja siis hakkadki tema mõtteid ja tegemisi endale õigustama ja teda välja vabandama ja kaasa tundma ja.. Aga see koht, mis mulle haiget tegi, oli see, kus ta rääkis naistest. Sest ma sain nii krdi hästi aru, MIDA ta ütles, ma olin temaga nõus. Ja juba siis võtsingi kaasa selle.. hirmu. Kuidas Humbert käis ja vaatas naisi ja kirjeldas neid ja... selline vastikus väljendus ta sõnades. Ja ta valetas. Valetas ja vassis, ütles komplimente ja ise varjas iiveldust.
See läks mulle õudsalt sügavalt südamesse.
Naljakas, et kui mingi väite üks pool tabab sind nagu välk, nagu ülim tõde, siis tundub, et see teine pool peab ju ka õige olema. Võtad selle omaks nagu kurva paratamatuse, isegi kui kuskil kaugel ajusopis keegi karjub. Mina tundsin ära nümfetid, ma olen elu eri etappidel mitmesse salaja armunudki olnud. :) Ja seega... pean olema nüüd see vaene väärlootustega proua ullike, keda peteti ja põlati. Ühe olemasolu sõltub ju teisest, ja on ainult kaks varianti.
Nii rumal minust. :) Aga... tõesta vastupidist. Päriselt. Olen veits ummikus.
Teine idee... kusjuures, ehk ma olen ka sellest juba kirjutanud, sest see on mu kirjutamata-asjade-blogis juba sada miljon aastat, aga... ma nii tahaks, et eksisteeriks Antidepressant Hotell. Seal oleks kõik värviline ja ilus. Ja ma mõtlen siis, et nii ilus, et väga raske on seal õnnetu olla. Sinna ei minda end tapma, eksole, vaid ennetama kogu värki.. Seal tuuakse sulle süüa ja pakutakse igasugu ninnunännu protseduure ja hommikul tõmbab keegi kardinad eest ja ulatab pannkooke ja kallistab... Tehakse komplimente ja julgustatakse proovima igasugu võimatuid hobisid (no selliseid, mida niisama lihtsalt ei proovi, sest pole kogu seda vajaminevat kammajaad) ja tutvuma inimestega ja.. elama nagu päriselu natukeseks. Tundma end täisväärtuslikuna, vajalikuna. Ja kui sul sinnaminnes ja tuba küsides silmad vett täis valguvad, siis saad tasuta.
Mul on nii kurb kõigi nende inimeste pärast, kes praegu sinna minna tahaks. Kalli teile kõigile.
Sõitsin umbes kolm kuud tagasi trolliga. Troll oli tühi ja loksus, ma istusin akna ääres ja vaatasin välja. Taevas olid meeletult tumedad, madalad, 3D pilved. Ma ei ole kunagi selliseid pilvi näinudki... See oli nagu mingi üleöö ligihiilinud kõikvõimas rumalaid inimsipelgaid hoiatav mäestik.
Sõitsin ja mägi kõrgus sealsamas taamal. Üldse ei imesta, et kõrgematel aladel on mäed muinasjuttudes ja legendides sees justkui elusolendid.. Ta oli nii.. käegakatsutav ja korraga nii turvaline kui hirmutav. Sinu sarnane.
Friday, June 13, 2014
Poolik päike :)
Pisike tiu-tiu postitus tõsiste teadaannete vahele. Soovitage mulle siia muusikapala ka, kommentaaridesse. Midagi kummalist ja naiselikku, ent rokkivat. :)
Hetkeplaanis tuleb tunnistada, et korraks annan alla. :) Romantika ja kurameerimine pole veel minu jaoks. Kõik on liiga... intensiivne. Ehk kui oleks armunud, siis sobiks, aga praegu... ärritab kogu see kõrgendatud tähelepanu ja pidev utsitamine ja.. tekitab pigem põgenemisrefleksi. Kui teine astub aina lähemale, siis ma astun tagasi. Lõpuks olen seljaga vastu seina ja siis hakkan vastu lükkama. See tähendab, et pean õigel hetkel oskama teisele "stop" öelda, kui ta ise aru ei saa. Aga... ma ei taha olla see... biatch. Ju nõu. :) Ja teine pole ometi sensitiiv ka, aga... võiks ju. :D
Mitme asjaolu ja muude huvide kokkulangevuse tulemusena..
Ühesõnaga, mina ei oska. F*** you guys, I'm going home. :) Pole mul neid mehi nii väga vaja. :D
Õnneks ei ole sellest vast midagi.. ses mõttes, et ei saa keegi veel haiget, oleme kõik sõpsid edasi. Võtame khuulilt. :)
Samas...
:D
Täiskuu, va koer.
Hahaha, just lugesin, horoskoop skorpionitele:
FRIDAY, JUNE 13, 2014
The current celestial energy means that the person of your dreams could very well make an appearance somewhere where you are involved in sporting activities, or even more adventurous pursuits, such as camping, hiking, or on vacation somewhere exotic. You will both realize that you are kindred spirits, and that you share a passion for loving and for living - and together you will do plenty of this.
Ma lähen paraku homme vist ainult kinno, vähemalt esialgsete plaanide kohaselt... aga minnes võtan ilmselt pisut kiiremaid tiire üles jah. :D Ole sa siis tervitatud, mu unelmate mees ja hingesugulane, kui ma sind homme/täna vilksamisi näen mööda joostes. :D
Joosep läheb esimest korda avalikku kohta prillidega. :) Ekraanile ja tahvlile vaatamiseks, öeldi, nii et vutlar kinno kaasa. Jeah, geneetika murdis ikka läbi, ütles silmaarst. Aga loodame, et poisi silmad on ka isasse, sel on ainult pisut prillil kraade. Kahe sarnase päris esimene vastastikune live silmavahtimine saab toimuma teisel juulil, siis saabub Joosepi iss Eestisse. :) Pean enne fotokad tühjaks tegema ja akud ära laadima. :D
Hakkab hull juuli, mil näen rohkem inimesi, kui varem mitme aasta jooksul. Ehk kohtan sel hullul reisil mõnd vallalist unelmaonklit, kes suudab mind taltsutada? ;) Haha, vaevalt, isa (haha, ma olen nagu mu ema, kes mu isa kohta vanasti "meie isa" ütles :D) sõpsid on vist kõik paardunud juba. Aga tore saab ikka olema. :) Üritan mitte ise planeerida või muretseda või mõelda, las teised orgunnivad nüüd. :D Ostsin endale hoopis seeliku... Nüüd oleks kingi ka vaja, selliseid, mis on jala küljes kinni ja mis ei hõõru.. Ehk siis olematuid unelmate kingi. :D Peab ilmselt tegema B jaoks surmapatu ja käima seeliku ja tennistega. Haah. :) Õnneks on mul savi. Voolin sellest.
Muide, tahate näha päris videot unelmate isikust? Mitte küll minu jaoks, ehkki selline mees on väärt palju. Kujuta ette, et oled täiesti üksi, mahajäetud, võimaluseta, ja teine tuleb täiesti ootamatult ja ilma mingi loogikata just sinna sinu juurde kurepeppu, et saaks sulle käe ulatada... Saatus, ma ütlen. See siin videos on küll saatus. :)
Hetkeplaanis tuleb tunnistada, et korraks annan alla. :) Romantika ja kurameerimine pole veel minu jaoks. Kõik on liiga... intensiivne. Ehk kui oleks armunud, siis sobiks, aga praegu... ärritab kogu see kõrgendatud tähelepanu ja pidev utsitamine ja.. tekitab pigem põgenemisrefleksi. Kui teine astub aina lähemale, siis ma astun tagasi. Lõpuks olen seljaga vastu seina ja siis hakkan vastu lükkama. See tähendab, et pean õigel hetkel oskama teisele "stop" öelda, kui ta ise aru ei saa. Aga... ma ei taha olla see... biatch. Ju nõu. :) Ja teine pole ometi sensitiiv ka, aga... võiks ju. :D
Mitme asjaolu ja muude huvide kokkulangevuse tulemusena..
Ühesõnaga, mina ei oska. F*** you guys, I'm going home. :) Pole mul neid mehi nii väga vaja. :D
Õnneks ei ole sellest vast midagi.. ses mõttes, et ei saa keegi veel haiget, oleme kõik sõpsid edasi. Võtame khuulilt. :)
Samas...
:D
Täiskuu, va koer.
Hahaha, just lugesin, horoskoop skorpionitele:
FRIDAY, JUNE 13, 2014
The current celestial energy means that the person of your dreams could very well make an appearance somewhere where you are involved in sporting activities, or even more adventurous pursuits, such as camping, hiking, or on vacation somewhere exotic. You will both realize that you are kindred spirits, and that you share a passion for loving and for living - and together you will do plenty of this.
Ma lähen paraku homme vist ainult kinno, vähemalt esialgsete plaanide kohaselt... aga minnes võtan ilmselt pisut kiiremaid tiire üles jah. :D Ole sa siis tervitatud, mu unelmate mees ja hingesugulane, kui ma sind homme/täna vilksamisi näen mööda joostes. :D
Joosep läheb esimest korda avalikku kohta prillidega. :) Ekraanile ja tahvlile vaatamiseks, öeldi, nii et vutlar kinno kaasa. Jeah, geneetika murdis ikka läbi, ütles silmaarst. Aga loodame, et poisi silmad on ka isasse, sel on ainult pisut prillil kraade. Kahe sarnase päris esimene vastastikune live silmavahtimine saab toimuma teisel juulil, siis saabub Joosepi iss Eestisse. :) Pean enne fotokad tühjaks tegema ja akud ära laadima. :D
Hakkab hull juuli, mil näen rohkem inimesi, kui varem mitme aasta jooksul. Ehk kohtan sel hullul reisil mõnd vallalist unelmaonklit, kes suudab mind taltsutada? ;) Haha, vaevalt, isa (haha, ma olen nagu mu ema, kes mu isa kohta vanasti "meie isa" ütles :D) sõpsid on vist kõik paardunud juba. Aga tore saab ikka olema. :) Üritan mitte ise planeerida või muretseda või mõelda, las teised orgunnivad nüüd. :D Ostsin endale hoopis seeliku... Nüüd oleks kingi ka vaja, selliseid, mis on jala küljes kinni ja mis ei hõõru.. Ehk siis olematuid unelmate kingi. :D Peab ilmselt tegema B jaoks surmapatu ja käima seeliku ja tennistega. Haah. :) Õnneks on mul savi. Voolin sellest.
Muide, tahate näha päris videot unelmate isikust? Mitte küll minu jaoks, ehkki selline mees on väärt palju. Kujuta ette, et oled täiesti üksi, mahajäetud, võimaluseta, ja teine tuleb täiesti ootamatult ja ilma mingi loogikata just sinna sinu juurde kurepeppu, et saaks sulle käe ulatada... Saatus, ma ütlen. See siin videos on küll saatus. :)
Monday, June 2, 2014
Pettumus
Hõuli shit, mida mnu vaesed karvased kõrvad just kuulsid... Bleeh. :( Täiesti.. masendav.
Mäletate veel seda romantik-onklit, kes aastatetagusest ajast välja kargas nagu friggin õnnetoov karu ja ikka endiselt armastas ja igatses?
Noh... ühesõnaga... Kurb, kui kokku saavad romantik ja ... mölakas. :(
Mu vanatädi oli sellele mehele öelnud, et.. saada mulle raha või ma enam ei räägi sinuga.
...
...
ma nagu ei... täitsa pahviks lõi. Mismõttes.. Ma tean, et neil on rahaliselt raske, aga... see on ju täitsa eri teema!
Ma olen eluaeg olnud nii õnnelik, et ma ei tunne neid rahaahneid naisi, kellest anekdoodid ja tuttavad räägivad, aga.... nüüd siis selline laksakas piki vahtimist. Ja ühtlasi jube häbi on järsku naine olla. :(
Täiesti masendav. :(
Mäletate veel seda romantik-onklit, kes aastatetagusest ajast välja kargas nagu friggin õnnetoov karu ja ikka endiselt armastas ja igatses?
Noh... ühesõnaga... Kurb, kui kokku saavad romantik ja ... mölakas. :(
Mu vanatädi oli sellele mehele öelnud, et.. saada mulle raha või ma enam ei räägi sinuga.
...
...
ma nagu ei... täitsa pahviks lõi. Mismõttes.. Ma tean, et neil on rahaliselt raske, aga... see on ju täitsa eri teema!
Ma olen eluaeg olnud nii õnnelik, et ma ei tunne neid rahaahneid naisi, kellest anekdoodid ja tuttavad räägivad, aga.... nüüd siis selline laksakas piki vahtimist. Ja ühtlasi jube häbi on järsku naine olla. :(
Täiesti masendav. :(
Rahvavello
Klikkisin sellise asja peal nagu “love cookie,” küsides, et kuidas ma selle tundepusa nüüd lahti harutan, anna nõu... Vastuseks tuli: Somebody appreciates the unique you.
Pfft. Rumal cookie, EVERYBODY appreciates the unique me. :D
Mr.X just ütles, et ma olen kordumatu.
Tegelikult olen ma nagu põrandale kildudeks kukkunud kaleidoskoop, hüplev infovoog, kõik asjad korraga. Eks ürita siis kepsutada :D
Meg Myers "Desire."
Mulle meeldib sealt video alt üks kommentaar:
we stalk our desires to the point it turns back time
and we then become the wolf in sheep's clothing
all we do is think of ''what if'' as thoughts consume us
they play out all sorts of things within our twisted minds
''innocence is lost when you become the hunter'' (l.a addams)
MEELETULT ärritav on, et füüsilist tõmmet ei saa mõistusega juhtida.
Hah, siin random infos pakkus just jälle vanahead: “Aristotle believed the main purpose of the human brain was to cool the blood.” I agree, once again. Mul on megatõmme ühe vastu, kelle elueesmärk on olla tuus, istun siin nagu sütel ja kräunun, ent samas on mul ju mõistus ikka peas. Ja ma mõtlen, et peaksin tegelikult valima ikkagi selle, kes mind tahab, selle, kel käsi värisema hakkab mu läheduses. See oleks ju loogiline, sest tema tahaks MIND ka õnnelikuks teha. Teisiti valides... peaksin ma koguaeg kahtlema, et kas sel mehel mu vastu üldse mingeid tundeid on.. Äkki ta siis lihtsalt tuleb, et kuskile minna. Ja minu sees on nii palju täiesti luksuslikku armastust, et ma tahaks selle viia kuskile, kus seda hinnata osataks, kellelegi, kes just seda tahaks. Pulbitseb hetkel üle äärte igatepidi. :)
Raadiost oli ka just plära, et miks naised alati valesti valivad. Ja üks põhjuseid mingi naisteka artikli kohaselt olevat, et naised valivad keemia järgi. Naisteka tõed on muidugi.. nagu nad on. :D Aga.
Vana klishee ju, et head poisid jäävad ilma. Noh... lükkame siis ümber või..
Kuigi samas natuke nagu... krt noh. Krt. Krt. Krt.
Korteriühistu.
Peaks selle artikli vist välja otsima, vaatama, mis nad veel põhjusteks pakuvad. Ma teengi raudselt kõik täpselt nii, nagu seal kirjas. :D
Teemasse:
Jah, ma valin selle mehe, kes näitab välja, et ma meeldin talle ja ei keeruta. Ei taha olla koos sellisega, kes mind ei hoia. Niigi juba nutetud ta pärast nii mõnelgi korral, aitab küll. Hädasti oleks vaja sellist sõpsi, kes seisaks kõrval nagu seal filmis ja ütleks: He's not that into you. Move on.
Kipun ilmselgelt aegajalt omaenese libiido rõõmuks välja mõtlema tundeid sinna, kus neid tegelikult ei ole. Aga proovin targemaks saada. :) Valikust tuleb eemaldada need, kes ei taha seal olla.
Elan ja muutun. :)
-
uff, täna oli ka selline kummaline vahejuhtum bussis... ühel mehel kukkus kristiines sissetulles ja ühiskaarti taskust võttes pangakaart maha, ta ei pannud üldse tähelegi ise, läks kohe veits eemale seisma
ma olin bussi teises otsas, inimesi oli palju vahel
ja siis seal vahetult juures oli kaks siukest jubedat vene härga
ja noh.. ma vaatan, et nad ju näevad , et kohe võtab üles ja annab sellele
onklile ja ma ei pea ise minema
ja kutt märkaski kaarti ja pani vaikselt ja sujuvalt jala peale sinna
ma seisin bussi tagaotsas täielikus hämmingus.
Ootasin hetke, et ehk keegi lähemalseisev inimene reageerib, hüüab onklile, et teil kukkus vms..
Aga ei midagi, ja ometi... nad pidid ju nägema!
ütlesin siis joosepile, et oota korraks ja läksin sinna keskmise ukse juurde, "vabandust" ja tõstsin
põhimõtteliselt ta jala üles, ahaha, ja võtsin kaardi
viisin selle onklile tagasi,.tohmu polnud üldse midagi millestki märganud, ja siis möödusin neist härgadest bussi tahaotsa ronides ja kuulen kuidas see, kelle jalg peal oli kaardil, sisistas mulle vihaselt: sssssuka
oleks pidand vastu sisistama: sssssoki
on ikka tüüpe, arumaisaa :D
mis ta omaarust selle kaardiga siis teinud oleks...
Mr.X:
oleks sind rohkem...oleks maailm päris ilus koht
-
Millegipärast üritavad inimesed viimasel ajal panna mu sisse sellist...vihaseemet kasvama. Ja kui kasvama ei lähe, siis nad lähevad natuke närvi, ärrituvad, et miks ma ei ärritu. :)
Üks tuli ja rääkis (ehkki nett on ka seda täis) mulle eurovisiooni habemega mehest, ja teine sellest, et oli näinud filmi, kus tõestati ära (!) et tegelikult holokausti ei toimunudki, et juudid ise organiseerisid selle, et raha saada.. Ma ei saa aru sellest.. kust see viha nende sisse tekib? Ma mõtlen... täitsa normaalsed inimesed ja järsku silmad põlevad ja pritsitakse tatti ja kissitatakse ja sisistatakse ja... räägitakse kui rõve ja õudne see inimene/inimhulk on.. ma ei saa sellest aru, nad ju ei tunnegi teda/neid. Neegrid omal ajal ka kindlasti organiseerisidki orjadeks ennast, et nüüd kobiseda. Homode kohta
ka loen järjekindlalt, et "ülbed kaabakad, miks nad koguaeg iga hinna eest nõuavad midagi." Mhmh. Kuramuse naised ka omal ajal muudkui nõudsid, uskumatu. Hääletusõigust ja.. võrdsust ja..
Öeldakse, et lapsed satuvad segadusse, kui telekast kleidi ja habemega meest näevad. Lapsed satuvad aga segadusse ainult siis, kui nende vanemad neile asjade põhjusi seletada ei suuda/oska/taha. Ei ole ju nii, reaalses maailmas, et inimesed kasvavad üles ja saavad kas autojuhiks või baleriiniks. Ei ole ju nii. Miks siis seda koguaeg rõhutada, SEE hoopis ajab lapsed segadusse. Kui nad kasvavad suureks ja avastavad, et maailm on kirju ja põnev ja kõik on nii erinevad oma samasuses. Lapsele võib öelda,
et see onu tahaks hoopis tädi olla. Ja ongi kõik. Detaile pole keegi ju küsinud. Need te mõtlete ise juurde, omaenese sallimatu peaga.
Üldiselt tunduski mulle, et kõigil oleks savi olnud kogu värgist, KUI ta oleks habeme ära ajanud. Seega.. meile meeldib, kui meile valetatakse? Me näeme valet ja kedagi ei häiri, kuniks valerääkija teeskleb. Tõde seevastu...? Mnjah. Noh, see on kõigest üks versioon. Mind hämmastab, kui ohustatuna mõned end teistsugusest seksuaalsusest tunnevad.. mõelge lihtsustatult - nemad ju surevad ära, sina aga võid oma kõikvõimsa heteroseksuaalsusega lapsi saada ja sugu jätkata, nii et maa must. No kui
sa just Hiinas või Jaapanis ei ela, neil on limiidid vist. Rääkimata (taas) sellest, et kui sa istuksid kuu aega homoseksuaalsetega ühes toas, kas muutuksid siis ka homoks? Ei? No miks kurat sa oma lapsi siis sellisteks
tuulelippudeks pead? :P
Minu fb kommentaar sel päeval oli selline:
Mu ema küsis, et mis nad nüüd nii neid punkte annavad, kas vaatavad, et näe, nii tubli habeme kasvatanud! :D Laul polnud ju üldse paha, selline Bondi saundträkilik, ma ei pannud alguses tähelegi, miks see furoori tekitab. Need tiivad olid ägedad, aga olin muidu Hollandi poolt pigem. Haha, nagu Kati vend ütles enne: eurovisioonil esineb habemega mees!!! Olen
eurovisioonil muidugi täielik ohmu ka, ei uuri, ei loe, ei tunne. Nii et kui hiljem kuulsin, miks ta tegelikult selline välja nägi lauldes, siis oli hea meel, et habemik võitis. Ühtlasi.. meie venelaste üle nii uhke, tavaliselt ikka Venemaale maksimumpunktid, aga seekord... 1 punkt.
Või ehk nad ei hääletanud sellepärast, et olid pigem Tanja poolt? :) See oleks ju veel nummim. Et "meie omad" ongi meie omad.
--
Siia otsa võib tegelikult ÕV-le vastuse ka kirjutada, või noh, vastuse ma juba ütlesin, aga lisaks. :D Nimelt oli neil netis kuskil tekkinud arutelu, et kas näitusel võivad olla avalikult pildid riistadega naistest. Minu arvamus oli, et andku aga minna, ainult et kirjutagu ukse peale sildike “sisaldab peeniseid.” Siis igaüks siseneb omal huvil.
Samamoodi arvan ma, et näiteks suvalisele postile peenisepilti ei tohiks kleepida. Sest peale suurte on lapsed ka liikvel. Neil peab olema samuti otsustusvõimalus, et millal nad mida tahavad või ei taha näha. Üksikema väike tütar näiteks pole ehk kasvanud isaga, ei pea mehekeret nii loomulikuks, kui teises peres saja lapse ja jommis peaga alasti suure toa vaibal vedeleva papaga harjunud laps. Ma ei näe mingit õigustust, miks peaks keegi arvama, et tal on õigust kellelegi üleüldse peenist ninna toppida.
Kui inimesel on huvi, siis ta läheb ja vaatab peenisenäitusel pilte. Aga avalikus ruumis, niisama tänaval, ei.
Lisaks on täiskasvanu ja lapse suguelundite vahel ikka päris suur erinevus. Poisikesed tunneks kõik alaväärsuskompleksi ja/või vajadust suurena samasugust eputavat postrischlongi omada ja tüdrukutel võib hoopis hirm tekkida meeste ees. Ja ehkki hirm tekib tavaliselt teadmatusest (mille vastu ma ise võitleks infoga), siis... kas me saame kindlalt väita, et igal lapsel on kõrval normaalne täiskasvanu, kes talle need paganama peenised lahti seletab? Ei saa ju. Me ei saa isegi selles kindlad olla, et kui laps haiget saab, siis keegi teda lohutab, või et keegi talle kord päevas süüa annab. Mis siis veel vestlusest, eksole.
Pealegi... miks peaksid lapsed (või ka täiskasvanud) ilmtingimata olema suguelunditega nii äraütlemata harjunud? See peaks ju olema siiski ennekõike privaatne kraam.. Mind ennast häiriks ka, kui igaltpoolt mingid sellised pildid piiraks.. Ma tahan ise valida, mis mind ümbritseb. Valin ise omale peeniseid. :D
Samamoodi tahan ma ise otsustada, mida keegi mu lapsele näkku/kõrva paiskab. Ma vihastaks end ogaraks, kui keegi otsustaks näiteks Joosepile hakata loengut pidama asjadest, mida ise pean alatuks-nõmedaks-rumalaks. Ja mina pole mingi tarkuse etalon, eks, vabalt võib olla, et need asjad on mingil põhjusel väga olulised ja midaiganes. Aga see on minu laps ja mul on vastutus tema ees. Ja ma ei saa vastutada, kui mul pole tema üle teatavat otsustusõigust. Nii et... kui vanemad ütlevad “ei,” siis nii on ka. Kellegil võõral ei ole õigust tulla ja kobiseda, et kle, üks peenis ehk ikka... :D
Kuigi Joosepil on kodus kunstiraamatud alasti inimestega, nii et tema jaoks ei ole alastus mingi tabuteema. Aga lihtsalt... ma saan neist teistest vanematest aru. :)
Ehk selleks on vaja ise vanem tõesti olla, sest niisama ei tea seda meeletut kaitsemisinstinkti, mis lastega seoses tekib. :)
http://www.iflscience.com/brain/becoming-father-can-rewire-mans-brain
Mõtle vaid, kui sul on selline tilluke nuudlijalg-pusapea-tütar, kellele sa sokke jalga aitad ja võileiba ja printsessiroosade paeltega patse teed, kes ronib sülle ja kurdab, et issi, naabripoiss ütles paha sõna, hoiad-kaitsed teda kogu oma olemusega kõikvõimalike õnnetuste ja murede ja võõraste eest... ja siis tuleb mingi ja hakkab peenistest rääkima. :D Haha. Lõuksi.
Ma alles hiljuti vaidlesin ise kellegagi... et kas lapsele tohib rääkida emakavähist ja ema tehtud PAP-testist või ei. Seal oli emasid, kes väitsid, et ei tohi, see ei olevat laste teema ja ehmatavat neid. Mina arvan teisiti, lastele tuleks just kõigest rääkida, siis tekib neil varakult arusaam, et see test on loomulik osa elust, et selle tegemine ei tähenda mitte haigust, vaid vastupidi, endast hoolimist. Siis ei seostu see ju üldse hirmuga ja võib tulevikus lapse elugi päästa.
Aga noh... küllap paljude vanemate endi jaoks seostub see ainult ebameeldivaga ja siis nad ei oskagi kogu teemat lapsele serveerida. Sundimisest ei tule aga kunagi midagi head, tuleb vanemaid harida ja harjutada, tasapisi.
__
No igatahes... Järgmine päev sattus sootuks selline, mil igast küljest valati viha ja ma ei suutnud enam aru saada, miks ma ei leia ometi kedagi sellist, kes tahakski olla hea. Mitte, et mina nüüd mingi headuse etalon oleks, aga... ma tahaks
enda kõrvale kedagi, kes ei oleks nii paganama kuri koguaeg ja igas suunas teistele hinnanguid ei paiskaks. Ja ma ei mõtle üldse, et see mees peaks olema. Lihtsalt.. mõni inimene. :) Et nii üksik tunne ei tekiks. Siis kirjutasin sellise loitsu:
Kallis Universum. Kirjutan sulle esimest korda. Palun saada mulle keegi, kes oleks minu moodi, paneksime seljad kokku ja oleksime koos ummamuudu. Aitäh.
Eks näis siis... mis nüüd toimuma hakkab. Mul on usku. :)
haha, lugesin just et kui mehele meeldid, siis ta tõstab kulme sinuga
rääkides
peab meelde jätma ja siis naerma purtsatama suvalistel jutuhetkedel, kui
teine kulme kergitab :D
(Edit: haha, nüüd kõik mehed hoiavad kulmud kortsus minuga rääkides. :D
Ärge muretsege, ma homseks unustan juba ära, et pidin selle meelde jätma.)
L says: aga ma olen juba ammu tahtnud minna sinna toidupanka appi
äkki üks toidupank just aitakski :D ma tahaks kuskile toidupanka sisse
murda ja kõik ära süüa
aga see peaks mingi teistsugune toidupank olema. :D siuke rikkuritele
mõeldud
M says:
:D :D
sa oled nii naljakas
selline natuke liiga aus...ütled välja mida teised ainult mõtlevad
S: Mis teed
L: kavandan pükse sabaga inimestele
Ennemuiste muide, :D olevat üks vastlakombeid olnud (no random jah, mis siis,) et lõigati juukseid ja siis mindi õue, ja see loom, keda esimesena nägid, selle moodi juuksed kasvasid. St mitte et oleks seakujuline krunn pähe tekkinud, aga seal on harjased näiteks.
-
Kuna suur suvi on käes (no vahelduva eduga, alles oli jube padukas ja välku lõi ja müristas ja Joosep läks kõrvaltrepikojast sõpra õue kutsuma,) siis Joosep on enamasti õues, tal on terve hunnik täiesti suvaliselt üleskorjatud sõpru, kellega joostakse ja ronitakse ja õpitakse mitmes keeles sõimlema ja tehakse kõikvõimalikke lollusi. Pidevalt kaotatakse telefoni (õnneks tuuakse alati tagasi meile) ja raha ja ei tulda õigeks ajaks koju ja kui tullakse, siis ollakse katkine ja mudane. Ükspäev pidin naistega kõndima minema ja Joosep helistas, et on kuskil kurepees ja ei oska enam koju tagasi tulla.. siis pidin omad plaanid kõik kõrvale jätma ja minema ohmut ära tooma.
Aga noh... ma üritan ikka lubada talle võimalikult palju vabadust. Poiss ja nii. Peab olema ikka natuke mingit.. seiklust. :) Igatahes.
helistasin mingi.. veerand tundi tagasi joosepile et kle, tule koju sööma, tema teatab et nad peavad piknikku. ma küsisin et whaaa, kust te toidu saate. “sõbrad läksid just ema käest küsima.” ma mõtlesin et noojaa, sõbrad elavad kuuendal korrusel, see toit kukub viiskend korda maha tee peal :D
ütlesin et ära siis teiste eest ära söö, et see pole nende ema probleem, et sa koju sööma ei oska tulla.
aga nüüd oli just uksekell ja joosep tuli süüa küsima ma küsin et mis, sõprade ema saatis teid pekki või? oligi nii. :D tegin siis väikestele ohmudele kolm võileiba :D tuli lapsepõlv meelde. a no nüüd on meil endal kaks viilu saia ainult järel ja raha pole üldse.. joosep kaotas hommikul mu viimase kümneka ära :D
ütlesin j-le ka muu jutu sees ja tema vastab et sul pangas on ju küll. Mina: mismõttes... läksin siis vaatama. ja oligi jõudnud juba üle kanda. krdi macho :D aga hirmus armas kah.
-
St:
mul hääl täiesti ära
nagu darth vader
LL:
kuidas sa seda ära kasutad? teed prank callse?
St:
kuule olen siin kloogal kähisend
LL:
helista liinale et tere, ma leidsin selle telefoni linnast... teile on viimasena
helistatud
St:
hahaha
-
(Pärast seda, kui Blongile pikaltlaialt olin seletanud, kuidas kesklinna poolt ühele aadressile minna, siis lisasin teise teekonnavariandi ja siis..)
L says: ma kirjeldan nüüd seda ka, kuidas balti jaama poolt tulla
ja siis joonistan skeemi
paintis
ma olen ikka täiega isasse, krt
-
joosepil oli vaja võtta eelnevast tekstist sõnu ja panna tühjadesse
kohtadesse
ja ta tegi lause: kanad kodus oli suur kalad
ma tulin koju, hakkasin koduseid töid kontrollima ja wtf
aga praegu vaatan, et tal on siin lõpus veel, variandid olid sussi ja
susi, lamas ja lammas jne. ja siis ta on kirjutand: kas kuri lammas viis su
sussi ära
:D kuri lammas
ahaha. "kõik magasid juba ammu, aga anna ei saanud und. tal oli mulle."
kas ta loeb ka üldse, mis ta kirjutab :D
St:
XD hahaha
mõtleb et nojah makes sense to ME
-
lapsed koolis olid teinud igaüks oma ristsõna, mis on muidugi ülepeakaela lollakas idee, nende ajukasutusega, aga joosepil oli seal vaja p tähte ja siis ta kirjutas küsimuseks : “millal ärgatakse?”
vastus oli siis loogiline, eks: “päeval.”
:D
-
(Netis on video, kus kana kallistab poissi, ikka täiega kohe lähebki teise käte vahele ja sirutab veel kaela ka õla peale, nagu olekski vana kallistamisproff.. ajas natuke sassi.)
kle mida sa liha asemel sööd
ma ei saa üldse... krdi kallistamisvideoid muudkui panevad üles, ja pole nii väga vaja seda liha veel, et... ütlesin emale et toogu mulle poest kala. kalasid pole veel näinud kallistamas. ehkki kaugel seegi aeg on :D
lehmadel pidid muide sõbrannad olema, et käivad paaris mäletsemas ja kui neid lahku ajada, siis nad lähevad täiega stressi ja annavad piima ka kohe palju vähem
kuidas ma siis nagu... et vähendaks sõbrannadesöömist pisut
emalt palusin ükspäev, et ta mulle basiilikut tooks, aga ta tõi sellise kasvava puntra, muld all ja värki..
ja tegin võileiva valmis ja sirutasin juba käe... ja kuidas ma võtan sealt taime pealt.. tükk aega kügelesin seal, siis mõtlesin, et tühja kah ja söin võileiva niisama ära.
tundus kuidagi ülibarbaarne sealt elusa taime küljest tükke rebida.. kuigi tegelikult on surnud taime küljest tükkide rebimine kah üsna õudne :D igatahes kaldun aegajalt liialdustesse, as usual
(järgmises blogiosas räägin oma jõuluelamusi... õudus kuubis)
Üks sõber jagas facebookis sealihakampaaniat emadepäeva puhul. Tegin niisama nalja siis, et
võtku terve siga emale... ei tahtnud teda ka nagu fakti ette panna, et näe, kingid emale laiba ja lisad, et näe, sinu pärast notiti ta maha.
No samas.. lilli ka viiakse emadele.. Aga ma päris nii ekstreemne pole, ma söön ikka liha ka, lihtsalt käivad sellised... südametunnistusehood. Tundub, et mingil hetkel tabab mind taimetoitlus.
-
aww, tead mis joosep ütles. kallistasime ja ma ütlesin talle, et niiiiii tore, et sa just mulle sündisid ja mitte näiteks tema sõbra E** emale. joosep vastas: kui E** oleks hoopis sulle sündind, siis tal aju töötaks
:D
-
Joosepi sõber ** tuli täna jälle meile, vahepeal oli mitu päeva koolist puudunud. Ja silm oli nii siniseks löödud, et täitsa lõpp.
Kui ta veel vahepeal puudus... siis võis ainult aimata, milline see alguses oli. :(
Ta ütles mu emale, et kukkus, aga ma kahtlustasin, et asi on milleski muus, läksin ja küsisin, et issand... vend lõi jah?
Vaatas mind suurte silmadega ja noogutas. Tal on kaks vanemat venda ja üksikema. Ema jõuab alles õhtul koju, rontväsinud, siis pole imestada, et ta ei jaksa nende tiinekatega maadelda.. Vanemad poisid pidavat koolis ka teisi kiusama koguaeg. Ema andvat rihma neile, ropendamise pärast näiteks. Noh.. jah, pole aega ega jaksu ennetamisega tegeleda, siis "ravitakse" karistustega. :( Pole siis ime, et lapsed selliseks muutuvad. Või emad.
Mul on elus ikka roppu kanti vedanud..
Igatahes, pidin nad sel päeval kinno viima, ma ikka võtan poisi sõpru kaasa, kui kinno lähme, ja vaatan, et **-l on üks saabas kuidagi... imelik. Sel polnud talda all.
Noh... isegi, kui ma poleks mina, siis ma ju mõtleks vähemalt, et kuidas ma lähen linna poisiga, kel on silm sinine nagu potipõhi ja saapal pole talda all, eksole :D Sealt oleks ju varbad välja tulnud.
Õnneks mul oli Joosepile ette ostetud üks paar tennareid, mõõtsin ** eelmiste saabastega, ei mahu talle.. aga proovisime ikka. Parajad, tal lihtsalt olid ilmselt venna mitu numbrit suuremad saapad jalas. :) Sidusin tal tennisepaelu, ta vaatas mind nii imelikult ja ütles, et pole vaja, ma saan ise ka.. aga ma ütlesin, et no ma juba olen siin, las ma aitan. Nii kummaline hetk oli.. oleks teda kallistand, kui see tobe poleks tundunud.
Hiljem kinno minnes küsisin, et kas sa sellepärast ei tahagi kunagi koju minna enne kui ema koju jõuab, et vennad kipuvad kaklema. Ütles, et jah, kiusavad. Vaene laps.
Ütlesin siis, et ta võib kasvõi iga päev meile tulla kui tahab. Nüüd käibki koguaeg... nagu kaks poega oleks. :D Näljased ka nonstop. :D Mr X kutsus mind välja, haha, naersin talle, et eelmine kord oli üks poisiklutt mul sabas, nüüd on juba kaks.
Õnneks teda ei sega see üldse. :) Ta oli ise nii naljakas kuidagi... sõitis nii rabedalt ja valet tänavat mööda.. Ma Joosepile pärast ütlesin, et mulle ei meeldinud, kuidas ta sõitis, et ebakindel kuidagi. Joosep vastas, et no ta oli sapsus, deit ju ikkagi!
:) Vahel on tal pea nagu skalpell.
Pärast seda tennisevärki mul nii põletas, et äkki .. ma ei tea, ** ema vihastab, et wtf heategevus või.. ma ei tea ju.
Ega's ma paha pärast. Äkki poiss ise võttis mingid vanad saapad, Joosep on ka sada korda selliseid lollusi teind, paneb kodujalanõud linna jalga ja nii edasi. Ja noh... poisikesed, neil ju ikka tulevad aegajalt tallad alt, kui nad seal kooliümbruses mudas põlvini trööpavad.
Pealegi... laste puhul ei või iial teada, kas nad räägivad nii nagu on, või ajavad mingit poolfantaasiat. Nagu Joosep kunagi sada aastat tagasi tuli minuga lasteaiast ja ma küsisin, et kuidas täna oli. Tema: Tore, ei pekstud.
:D
Samas.. vahel tahaks ilgelt kätt vahele panna mõnele situatsioonile.. aga noh.. ma loodan, et **l on natukenegi kergem, kui me Joosepiga ta sõbrad oleme. Ma mõtlesin ka, et... ma ei teagi... kui see kitarrikursus hakkab, siis..
oh.. annaks salaja **i eest ka raha, siis nad saaks kahekesi käia ja meil siin harjutada peale kooli.. Ma nägin ju küll, talle meeldib õudsalt Joosepi kitarr.
Aga need on just siuksed asjad, et kui välja tuleb, siis on jube nõme, sel emal ma just mõtlen. Nii sitt tunne ju võib olla kui nagu... ma ei tea.. teistel on hale või midaiganes. :(
Aga tegelikult ma mõtlen Joosepi peale ju ka, ** on senini kõige normaalsem sõber tal. Jooksid kahekesi, et bussi peale **-it saata, Joosep lõi jala ära ja ** jäi ka seisma ja ütles, et isegi kui buss tuleb praegu, siis ma ei lähe,
sest ma tahan teada, et sul ikka kõik okei on ja kas koduni tagasi saad mindud. Nii kui ma seda kuulsin hiljem, mul tuli kohe klomp kurku. Las siis olla nö "paha poiss," ta oskab samas sõber ka olla. Mitte nagu need teised udupead, kes ainult enda peale mõtlevad.
Eriti kuna mina olin ka kunagi see "paha poiss," mu sõbranna (senini) vanemad ka ei tahtnud, et ta minuga sõbrustaks. :)
-
haha, joosep võttis alukad jalast ja teatas: munad have been released from suffering
-
Ma nägin täna väga huvitavaid unenägusid, tulevikust, no doubt. Kõigepealt deitisin natuke Ryan Goslinguga, kes mulle tegelikult (enne :D ) üldse ei meeldinud, ent selgus, et kui ta äädikat pole tükk aega joonud, siis ta läheb kurjaks, ütles ise, et nii tobe, ma lähen tigedaks ja löön isegi ilusaid lapsi (tema sõnad) ja kõik selle rumala äädika süü. Ise naeratas vabandavalt, aga ei tundunud, et ta tegelikult end muuta oleks eriti tahtnud. Me lamasime sel hetkel Vabaduse väljaku peatuses, mingil külililükatud telefoniputkal. Tõusin siis istukile ta kõrvale ja vaatasin talle otsa, tekkis nagu selgushetk. Küsisin, et MIKS ma pean niimoodi pingutama, et sa mulle meeldiks... Mis pointi sel ometi on, sa oled nunnu küll, aga ma lähen nüüd minema. :D Siis kohtusin Blongiga, tal oli miniseelik ja trendikad hitlerivuntsid. Algul ehmatas õudsalt ära, aga pärast tundus juba päris kena. :D
Ja siis panin kokku bändi, mis koosnes ühest algkooli klassivennast, kes nägi täpselt samasugune välja, lihtsalt pikaksvenitatud, Ozzyst ja Robert Pattinsonist, kes nägi välja nagu väike ümmarguse peaga türklane. Mõtlesime bändile nime mingi sada aastat, vaidlesime ja õiendasime ja lõpuks panime bändile nimeks Epp. :D Ära küsi, ma ei tea ka, ma ei tunne ühtegi Eppu. Bändiproovi läksime minitaksoga, ma istusin ees, pea oli vastu lage ja põlved kõrvadel, ja juht (siuke suur paks mees) läks igal ristmikul autost välja, et vaadata, kas tuleb kuskilt autosid. :D (See on siis kõigest osa seiklustest, seepärast olingi hommikul ikka väsinud.
Huvitav, kust see ajuraip materjali küll saab... )
-
Nüüd alles nägin unes hoopis seda, et kõik mu meestuttavad (osasid ma tegelikult ei tunnegi üldse reaalses elus) hakkasid ära surema, igast õnnetused ja haigused ja ma niii nutsin, Blong lohutas mind ja ma küsisin, et miks ometi minuga nii juhtub..
Väga vastik uni. Ei teagi... kas surmahirmust või sellest, et kui hakkab kuskil südamepõhjas mingi tunneteklomp kokku end kerima, siis mul tekib vastureaktsioonina kaotushirm. Et... ära parem hooli, muidu saad haiget.
Aga joome parem äädikat, küll läheb üle rumal mõte. :D
-
ma enne vaatasin diivaneid netist
et millist osta kunagi tulevikus
täitsa haige küll, kui diivan kannatab ainult 100 kilo
siis tulevad külalised ja seisavad diivani ees
üksi istun :D
ma ütlen, vanad asjad on väärt asjad, vastupidavad
nii kahju et see vana junn nii katki on
-
kahju et netikaudu proovida ei saa
võiks ju olla, et uploadid oma keremõõdud ja pikkuse ja siis ilmub siuke 3d modell.
neil võiks ju olla mingi 30 naist seal, eri suuruses ja pikkuses ja siis nende kõigiga tehtaks pilti
ja inimene, kes valib riideid, sisestab oma andmed ja siis talle kuvatakse see kõige lähedalolevamate andmetega naise pilt selles konkreetses asjas
-
Ja lõppu (mul on teine samapikk jutupoolik veel, aga ma ei suuda seda hetkel läbi närida) panen täitsa meelevaldselt Joosepi hüüatuse raffaello kohta: Ma näen siin kommipakis rahvavellot! :)
Pfft. Rumal cookie, EVERYBODY appreciates the unique me. :D
Mr.X just ütles, et ma olen kordumatu.
Tegelikult olen ma nagu põrandale kildudeks kukkunud kaleidoskoop, hüplev infovoog, kõik asjad korraga. Eks ürita siis kepsutada :D
Meg Myers "Desire."
Mulle meeldib sealt video alt üks kommentaar:
we stalk our desires to the point it turns back time
and we then become the wolf in sheep's clothing
all we do is think of ''what if'' as thoughts consume us
they play out all sorts of things within our twisted minds
''innocence is lost when you become the hunter'' (l.a addams)
MEELETULT ärritav on, et füüsilist tõmmet ei saa mõistusega juhtida.
Hah, siin random infos pakkus just jälle vanahead: “Aristotle believed the main purpose of the human brain was to cool the blood.” I agree, once again. Mul on megatõmme ühe vastu, kelle elueesmärk on olla tuus, istun siin nagu sütel ja kräunun, ent samas on mul ju mõistus ikka peas. Ja ma mõtlen, et peaksin tegelikult valima ikkagi selle, kes mind tahab, selle, kel käsi värisema hakkab mu läheduses. See oleks ju loogiline, sest tema tahaks MIND ka õnnelikuks teha. Teisiti valides... peaksin ma koguaeg kahtlema, et kas sel mehel mu vastu üldse mingeid tundeid on.. Äkki ta siis lihtsalt tuleb, et kuskile minna. Ja minu sees on nii palju täiesti luksuslikku armastust, et ma tahaks selle viia kuskile, kus seda hinnata osataks, kellelegi, kes just seda tahaks. Pulbitseb hetkel üle äärte igatepidi. :)
Raadiost oli ka just plära, et miks naised alati valesti valivad. Ja üks põhjuseid mingi naisteka artikli kohaselt olevat, et naised valivad keemia järgi. Naisteka tõed on muidugi.. nagu nad on. :D Aga.
Vana klishee ju, et head poisid jäävad ilma. Noh... lükkame siis ümber või..
Kuigi samas natuke nagu... krt noh. Krt. Krt. Krt.
Korteriühistu.
Peaks selle artikli vist välja otsima, vaatama, mis nad veel põhjusteks pakuvad. Ma teengi raudselt kõik täpselt nii, nagu seal kirjas. :D
Teemasse:
Jah, ma valin selle mehe, kes näitab välja, et ma meeldin talle ja ei keeruta. Ei taha olla koos sellisega, kes mind ei hoia. Niigi juba nutetud ta pärast nii mõnelgi korral, aitab küll. Hädasti oleks vaja sellist sõpsi, kes seisaks kõrval nagu seal filmis ja ütleks: He's not that into you. Move on.
Kipun ilmselgelt aegajalt omaenese libiido rõõmuks välja mõtlema tundeid sinna, kus neid tegelikult ei ole. Aga proovin targemaks saada. :) Valikust tuleb eemaldada need, kes ei taha seal olla.
Elan ja muutun. :)
-
uff, täna oli ka selline kummaline vahejuhtum bussis... ühel mehel kukkus kristiines sissetulles ja ühiskaarti taskust võttes pangakaart maha, ta ei pannud üldse tähelegi ise, läks kohe veits eemale seisma
ma olin bussi teises otsas, inimesi oli palju vahel
ja siis seal vahetult juures oli kaks siukest jubedat vene härga
ja noh.. ma vaatan, et nad ju näevad , et kohe võtab üles ja annab sellele
onklile ja ma ei pea ise minema
ja kutt märkaski kaarti ja pani vaikselt ja sujuvalt jala peale sinna
ma seisin bussi tagaotsas täielikus hämmingus.
Ootasin hetke, et ehk keegi lähemalseisev inimene reageerib, hüüab onklile, et teil kukkus vms..
Aga ei midagi, ja ometi... nad pidid ju nägema!
ütlesin siis joosepile, et oota korraks ja läksin sinna keskmise ukse juurde, "vabandust" ja tõstsin
põhimõtteliselt ta jala üles, ahaha, ja võtsin kaardi
viisin selle onklile tagasi,.tohmu polnud üldse midagi millestki märganud, ja siis möödusin neist härgadest bussi tahaotsa ronides ja kuulen kuidas see, kelle jalg peal oli kaardil, sisistas mulle vihaselt: sssssuka
oleks pidand vastu sisistama: sssssoki
on ikka tüüpe, arumaisaa :D
mis ta omaarust selle kaardiga siis teinud oleks...
Mr.X:
oleks sind rohkem...oleks maailm päris ilus koht
-
Millegipärast üritavad inimesed viimasel ajal panna mu sisse sellist...vihaseemet kasvama. Ja kui kasvama ei lähe, siis nad lähevad natuke närvi, ärrituvad, et miks ma ei ärritu. :)
Üks tuli ja rääkis (ehkki nett on ka seda täis) mulle eurovisiooni habemega mehest, ja teine sellest, et oli näinud filmi, kus tõestati ära (!) et tegelikult holokausti ei toimunudki, et juudid ise organiseerisid selle, et raha saada.. Ma ei saa aru sellest.. kust see viha nende sisse tekib? Ma mõtlen... täitsa normaalsed inimesed ja järsku silmad põlevad ja pritsitakse tatti ja kissitatakse ja sisistatakse ja... räägitakse kui rõve ja õudne see inimene/inimhulk on.. ma ei saa sellest aru, nad ju ei tunnegi teda/neid. Neegrid omal ajal ka kindlasti organiseerisidki orjadeks ennast, et nüüd kobiseda. Homode kohta
ka loen järjekindlalt, et "ülbed kaabakad, miks nad koguaeg iga hinna eest nõuavad midagi." Mhmh. Kuramuse naised ka omal ajal muudkui nõudsid, uskumatu. Hääletusõigust ja.. võrdsust ja..
Öeldakse, et lapsed satuvad segadusse, kui telekast kleidi ja habemega meest näevad. Lapsed satuvad aga segadusse ainult siis, kui nende vanemad neile asjade põhjusi seletada ei suuda/oska/taha. Ei ole ju nii, reaalses maailmas, et inimesed kasvavad üles ja saavad kas autojuhiks või baleriiniks. Ei ole ju nii. Miks siis seda koguaeg rõhutada, SEE hoopis ajab lapsed segadusse. Kui nad kasvavad suureks ja avastavad, et maailm on kirju ja põnev ja kõik on nii erinevad oma samasuses. Lapsele võib öelda,
et see onu tahaks hoopis tädi olla. Ja ongi kõik. Detaile pole keegi ju küsinud. Need te mõtlete ise juurde, omaenese sallimatu peaga.
Üldiselt tunduski mulle, et kõigil oleks savi olnud kogu värgist, KUI ta oleks habeme ära ajanud. Seega.. meile meeldib, kui meile valetatakse? Me näeme valet ja kedagi ei häiri, kuniks valerääkija teeskleb. Tõde seevastu...? Mnjah. Noh, see on kõigest üks versioon. Mind hämmastab, kui ohustatuna mõned end teistsugusest seksuaalsusest tunnevad.. mõelge lihtsustatult - nemad ju surevad ära, sina aga võid oma kõikvõimsa heteroseksuaalsusega lapsi saada ja sugu jätkata, nii et maa must. No kui
sa just Hiinas või Jaapanis ei ela, neil on limiidid vist. Rääkimata (taas) sellest, et kui sa istuksid kuu aega homoseksuaalsetega ühes toas, kas muutuksid siis ka homoks? Ei? No miks kurat sa oma lapsi siis sellisteks
tuulelippudeks pead? :P
Minu fb kommentaar sel päeval oli selline:
Mu ema küsis, et mis nad nüüd nii neid punkte annavad, kas vaatavad, et näe, nii tubli habeme kasvatanud! :D Laul polnud ju üldse paha, selline Bondi saundträkilik, ma ei pannud alguses tähelegi, miks see furoori tekitab. Need tiivad olid ägedad, aga olin muidu Hollandi poolt pigem. Haha, nagu Kati vend ütles enne: eurovisioonil esineb habemega mees!!! Olen
eurovisioonil muidugi täielik ohmu ka, ei uuri, ei loe, ei tunne. Nii et kui hiljem kuulsin, miks ta tegelikult selline välja nägi lauldes, siis oli hea meel, et habemik võitis. Ühtlasi.. meie venelaste üle nii uhke, tavaliselt ikka Venemaale maksimumpunktid, aga seekord... 1 punkt.
Või ehk nad ei hääletanud sellepärast, et olid pigem Tanja poolt? :) See oleks ju veel nummim. Et "meie omad" ongi meie omad.
--
Siia otsa võib tegelikult ÕV-le vastuse ka kirjutada, või noh, vastuse ma juba ütlesin, aga lisaks. :D Nimelt oli neil netis kuskil tekkinud arutelu, et kas näitusel võivad olla avalikult pildid riistadega naistest. Minu arvamus oli, et andku aga minna, ainult et kirjutagu ukse peale sildike “sisaldab peeniseid.” Siis igaüks siseneb omal huvil.
Samamoodi arvan ma, et näiteks suvalisele postile peenisepilti ei tohiks kleepida. Sest peale suurte on lapsed ka liikvel. Neil peab olema samuti otsustusvõimalus, et millal nad mida tahavad või ei taha näha. Üksikema väike tütar näiteks pole ehk kasvanud isaga, ei pea mehekeret nii loomulikuks, kui teises peres saja lapse ja jommis peaga alasti suure toa vaibal vedeleva papaga harjunud laps. Ma ei näe mingit õigustust, miks peaks keegi arvama, et tal on õigust kellelegi üleüldse peenist ninna toppida.
Kui inimesel on huvi, siis ta läheb ja vaatab peenisenäitusel pilte. Aga avalikus ruumis, niisama tänaval, ei.
Lisaks on täiskasvanu ja lapse suguelundite vahel ikka päris suur erinevus. Poisikesed tunneks kõik alaväärsuskompleksi ja/või vajadust suurena samasugust eputavat postrischlongi omada ja tüdrukutel võib hoopis hirm tekkida meeste ees. Ja ehkki hirm tekib tavaliselt teadmatusest (mille vastu ma ise võitleks infoga), siis... kas me saame kindlalt väita, et igal lapsel on kõrval normaalne täiskasvanu, kes talle need paganama peenised lahti seletab? Ei saa ju. Me ei saa isegi selles kindlad olla, et kui laps haiget saab, siis keegi teda lohutab, või et keegi talle kord päevas süüa annab. Mis siis veel vestlusest, eksole.
Pealegi... miks peaksid lapsed (või ka täiskasvanud) ilmtingimata olema suguelunditega nii äraütlemata harjunud? See peaks ju olema siiski ennekõike privaatne kraam.. Mind ennast häiriks ka, kui igaltpoolt mingid sellised pildid piiraks.. Ma tahan ise valida, mis mind ümbritseb. Valin ise omale peeniseid. :D
Samamoodi tahan ma ise otsustada, mida keegi mu lapsele näkku/kõrva paiskab. Ma vihastaks end ogaraks, kui keegi otsustaks näiteks Joosepile hakata loengut pidama asjadest, mida ise pean alatuks-nõmedaks-rumalaks. Ja mina pole mingi tarkuse etalon, eks, vabalt võib olla, et need asjad on mingil põhjusel väga olulised ja midaiganes. Aga see on minu laps ja mul on vastutus tema ees. Ja ma ei saa vastutada, kui mul pole tema üle teatavat otsustusõigust. Nii et... kui vanemad ütlevad “ei,” siis nii on ka. Kellegil võõral ei ole õigust tulla ja kobiseda, et kle, üks peenis ehk ikka... :D
Kuigi Joosepil on kodus kunstiraamatud alasti inimestega, nii et tema jaoks ei ole alastus mingi tabuteema. Aga lihtsalt... ma saan neist teistest vanematest aru. :)
Ehk selleks on vaja ise vanem tõesti olla, sest niisama ei tea seda meeletut kaitsemisinstinkti, mis lastega seoses tekib. :)
http://www.iflscience.com/brain/becoming-father-can-rewire-mans-brain
Mõtle vaid, kui sul on selline tilluke nuudlijalg-pusapea-tütar, kellele sa sokke jalga aitad ja võileiba ja printsessiroosade paeltega patse teed, kes ronib sülle ja kurdab, et issi, naabripoiss ütles paha sõna, hoiad-kaitsed teda kogu oma olemusega kõikvõimalike õnnetuste ja murede ja võõraste eest... ja siis tuleb mingi ja hakkab peenistest rääkima. :D Haha. Lõuksi.
Ma alles hiljuti vaidlesin ise kellegagi... et kas lapsele tohib rääkida emakavähist ja ema tehtud PAP-testist või ei. Seal oli emasid, kes väitsid, et ei tohi, see ei olevat laste teema ja ehmatavat neid. Mina arvan teisiti, lastele tuleks just kõigest rääkida, siis tekib neil varakult arusaam, et see test on loomulik osa elust, et selle tegemine ei tähenda mitte haigust, vaid vastupidi, endast hoolimist. Siis ei seostu see ju üldse hirmuga ja võib tulevikus lapse elugi päästa.
Aga noh... küllap paljude vanemate endi jaoks seostub see ainult ebameeldivaga ja siis nad ei oskagi kogu teemat lapsele serveerida. Sundimisest ei tule aga kunagi midagi head, tuleb vanemaid harida ja harjutada, tasapisi.
__
No igatahes... Järgmine päev sattus sootuks selline, mil igast küljest valati viha ja ma ei suutnud enam aru saada, miks ma ei leia ometi kedagi sellist, kes tahakski olla hea. Mitte, et mina nüüd mingi headuse etalon oleks, aga... ma tahaks
enda kõrvale kedagi, kes ei oleks nii paganama kuri koguaeg ja igas suunas teistele hinnanguid ei paiskaks. Ja ma ei mõtle üldse, et see mees peaks olema. Lihtsalt.. mõni inimene. :) Et nii üksik tunne ei tekiks. Siis kirjutasin sellise loitsu:
Kallis Universum. Kirjutan sulle esimest korda. Palun saada mulle keegi, kes oleks minu moodi, paneksime seljad kokku ja oleksime koos ummamuudu. Aitäh.
Eks näis siis... mis nüüd toimuma hakkab. Mul on usku. :)
haha, lugesin just et kui mehele meeldid, siis ta tõstab kulme sinuga
rääkides
peab meelde jätma ja siis naerma purtsatama suvalistel jutuhetkedel, kui
teine kulme kergitab :D
(Edit: haha, nüüd kõik mehed hoiavad kulmud kortsus minuga rääkides. :D
Ärge muretsege, ma homseks unustan juba ära, et pidin selle meelde jätma.)
L says: aga ma olen juba ammu tahtnud minna sinna toidupanka appi
äkki üks toidupank just aitakski :D ma tahaks kuskile toidupanka sisse
murda ja kõik ära süüa
aga see peaks mingi teistsugune toidupank olema. :D siuke rikkuritele
mõeldud
M says:
:D :D
sa oled nii naljakas
selline natuke liiga aus...ütled välja mida teised ainult mõtlevad
S: Mis teed
L: kavandan pükse sabaga inimestele
Ennemuiste muide, :D olevat üks vastlakombeid olnud (no random jah, mis siis,) et lõigati juukseid ja siis mindi õue, ja see loom, keda esimesena nägid, selle moodi juuksed kasvasid. St mitte et oleks seakujuline krunn pähe tekkinud, aga seal on harjased näiteks.
-
Kuna suur suvi on käes (no vahelduva eduga, alles oli jube padukas ja välku lõi ja müristas ja Joosep läks kõrvaltrepikojast sõpra õue kutsuma,) siis Joosep on enamasti õues, tal on terve hunnik täiesti suvaliselt üleskorjatud sõpru, kellega joostakse ja ronitakse ja õpitakse mitmes keeles sõimlema ja tehakse kõikvõimalikke lollusi. Pidevalt kaotatakse telefoni (õnneks tuuakse alati tagasi meile) ja raha ja ei tulda õigeks ajaks koju ja kui tullakse, siis ollakse katkine ja mudane. Ükspäev pidin naistega kõndima minema ja Joosep helistas, et on kuskil kurepees ja ei oska enam koju tagasi tulla.. siis pidin omad plaanid kõik kõrvale jätma ja minema ohmut ära tooma.
Aga noh... ma üritan ikka lubada talle võimalikult palju vabadust. Poiss ja nii. Peab olema ikka natuke mingit.. seiklust. :) Igatahes.
helistasin mingi.. veerand tundi tagasi joosepile et kle, tule koju sööma, tema teatab et nad peavad piknikku. ma küsisin et whaaa, kust te toidu saate. “sõbrad läksid just ema käest küsima.” ma mõtlesin et noojaa, sõbrad elavad kuuendal korrusel, see toit kukub viiskend korda maha tee peal :D
ütlesin et ära siis teiste eest ära söö, et see pole nende ema probleem, et sa koju sööma ei oska tulla.
aga nüüd oli just uksekell ja joosep tuli süüa küsima ma küsin et mis, sõprade ema saatis teid pekki või? oligi nii. :D tegin siis väikestele ohmudele kolm võileiba :D tuli lapsepõlv meelde. a no nüüd on meil endal kaks viilu saia ainult järel ja raha pole üldse.. joosep kaotas hommikul mu viimase kümneka ära :D
ütlesin j-le ka muu jutu sees ja tema vastab et sul pangas on ju küll. Mina: mismõttes... läksin siis vaatama. ja oligi jõudnud juba üle kanda. krdi macho :D aga hirmus armas kah.
-
St:
mul hääl täiesti ära
nagu darth vader
LL:
kuidas sa seda ära kasutad? teed prank callse?
St:
kuule olen siin kloogal kähisend
LL:
helista liinale et tere, ma leidsin selle telefoni linnast... teile on viimasena
helistatud
St:
hahaha
-
(Pärast seda, kui Blongile pikaltlaialt olin seletanud, kuidas kesklinna poolt ühele aadressile minna, siis lisasin teise teekonnavariandi ja siis..)
L says: ma kirjeldan nüüd seda ka, kuidas balti jaama poolt tulla
ja siis joonistan skeemi
paintis
ma olen ikka täiega isasse, krt
-
joosepil oli vaja võtta eelnevast tekstist sõnu ja panna tühjadesse
kohtadesse
ja ta tegi lause: kanad kodus oli suur kalad
ma tulin koju, hakkasin koduseid töid kontrollima ja wtf
aga praegu vaatan, et tal on siin lõpus veel, variandid olid sussi ja
susi, lamas ja lammas jne. ja siis ta on kirjutand: kas kuri lammas viis su
sussi ära
:D kuri lammas
ahaha. "kõik magasid juba ammu, aga anna ei saanud und. tal oli mulle."
kas ta loeb ka üldse, mis ta kirjutab :D
St:
XD hahaha
mõtleb et nojah makes sense to ME
-
lapsed koolis olid teinud igaüks oma ristsõna, mis on muidugi ülepeakaela lollakas idee, nende ajukasutusega, aga joosepil oli seal vaja p tähte ja siis ta kirjutas küsimuseks : “millal ärgatakse?”
vastus oli siis loogiline, eks: “päeval.”
:D
-
(Netis on video, kus kana kallistab poissi, ikka täiega kohe lähebki teise käte vahele ja sirutab veel kaela ka õla peale, nagu olekski vana kallistamisproff.. ajas natuke sassi.)
kle mida sa liha asemel sööd
ma ei saa üldse... krdi kallistamisvideoid muudkui panevad üles, ja pole nii väga vaja seda liha veel, et... ütlesin emale et toogu mulle poest kala. kalasid pole veel näinud kallistamas. ehkki kaugel seegi aeg on :D
lehmadel pidid muide sõbrannad olema, et käivad paaris mäletsemas ja kui neid lahku ajada, siis nad lähevad täiega stressi ja annavad piima ka kohe palju vähem
kuidas ma siis nagu... et vähendaks sõbrannadesöömist pisut
emalt palusin ükspäev, et ta mulle basiilikut tooks, aga ta tõi sellise kasvava puntra, muld all ja värki..
ja tegin võileiva valmis ja sirutasin juba käe... ja kuidas ma võtan sealt taime pealt.. tükk aega kügelesin seal, siis mõtlesin, et tühja kah ja söin võileiva niisama ära.
tundus kuidagi ülibarbaarne sealt elusa taime küljest tükke rebida.. kuigi tegelikult on surnud taime küljest tükkide rebimine kah üsna õudne :D igatahes kaldun aegajalt liialdustesse, as usual
(järgmises blogiosas räägin oma jõuluelamusi... õudus kuubis)
Üks sõber jagas facebookis sealihakampaaniat emadepäeva puhul. Tegin niisama nalja siis, et
võtku terve siga emale... ei tahtnud teda ka nagu fakti ette panna, et näe, kingid emale laiba ja lisad, et näe, sinu pärast notiti ta maha.
No samas.. lilli ka viiakse emadele.. Aga ma päris nii ekstreemne pole, ma söön ikka liha ka, lihtsalt käivad sellised... südametunnistusehood. Tundub, et mingil hetkel tabab mind taimetoitlus.
-
aww, tead mis joosep ütles. kallistasime ja ma ütlesin talle, et niiiiii tore, et sa just mulle sündisid ja mitte näiteks tema sõbra E** emale. joosep vastas: kui E** oleks hoopis sulle sündind, siis tal aju töötaks
:D
-
Joosepi sõber ** tuli täna jälle meile, vahepeal oli mitu päeva koolist puudunud. Ja silm oli nii siniseks löödud, et täitsa lõpp.
Kui ta veel vahepeal puudus... siis võis ainult aimata, milline see alguses oli. :(
Ta ütles mu emale, et kukkus, aga ma kahtlustasin, et asi on milleski muus, läksin ja küsisin, et issand... vend lõi jah?
Vaatas mind suurte silmadega ja noogutas. Tal on kaks vanemat venda ja üksikema. Ema jõuab alles õhtul koju, rontväsinud, siis pole imestada, et ta ei jaksa nende tiinekatega maadelda.. Vanemad poisid pidavat koolis ka teisi kiusama koguaeg. Ema andvat rihma neile, ropendamise pärast näiteks. Noh.. jah, pole aega ega jaksu ennetamisega tegeleda, siis "ravitakse" karistustega. :( Pole siis ime, et lapsed selliseks muutuvad. Või emad.
Mul on elus ikka roppu kanti vedanud..
Igatahes, pidin nad sel päeval kinno viima, ma ikka võtan poisi sõpru kaasa, kui kinno lähme, ja vaatan, et **-l on üks saabas kuidagi... imelik. Sel polnud talda all.
Noh... isegi, kui ma poleks mina, siis ma ju mõtleks vähemalt, et kuidas ma lähen linna poisiga, kel on silm sinine nagu potipõhi ja saapal pole talda all, eksole :D Sealt oleks ju varbad välja tulnud.
Õnneks mul oli Joosepile ette ostetud üks paar tennareid, mõõtsin ** eelmiste saabastega, ei mahu talle.. aga proovisime ikka. Parajad, tal lihtsalt olid ilmselt venna mitu numbrit suuremad saapad jalas. :) Sidusin tal tennisepaelu, ta vaatas mind nii imelikult ja ütles, et pole vaja, ma saan ise ka.. aga ma ütlesin, et no ma juba olen siin, las ma aitan. Nii kummaline hetk oli.. oleks teda kallistand, kui see tobe poleks tundunud.
Hiljem kinno minnes küsisin, et kas sa sellepärast ei tahagi kunagi koju minna enne kui ema koju jõuab, et vennad kipuvad kaklema. Ütles, et jah, kiusavad. Vaene laps.
Ütlesin siis, et ta võib kasvõi iga päev meile tulla kui tahab. Nüüd käibki koguaeg... nagu kaks poega oleks. :D Näljased ka nonstop. :D Mr X kutsus mind välja, haha, naersin talle, et eelmine kord oli üks poisiklutt mul sabas, nüüd on juba kaks.
Õnneks teda ei sega see üldse. :) Ta oli ise nii naljakas kuidagi... sõitis nii rabedalt ja valet tänavat mööda.. Ma Joosepile pärast ütlesin, et mulle ei meeldinud, kuidas ta sõitis, et ebakindel kuidagi. Joosep vastas, et no ta oli sapsus, deit ju ikkagi!
:) Vahel on tal pea nagu skalpell.
Pärast seda tennisevärki mul nii põletas, et äkki .. ma ei tea, ** ema vihastab, et wtf heategevus või.. ma ei tea ju.
Ega's ma paha pärast. Äkki poiss ise võttis mingid vanad saapad, Joosep on ka sada korda selliseid lollusi teind, paneb kodujalanõud linna jalga ja nii edasi. Ja noh... poisikesed, neil ju ikka tulevad aegajalt tallad alt, kui nad seal kooliümbruses mudas põlvini trööpavad.
Pealegi... laste puhul ei või iial teada, kas nad räägivad nii nagu on, või ajavad mingit poolfantaasiat. Nagu Joosep kunagi sada aastat tagasi tuli minuga lasteaiast ja ma küsisin, et kuidas täna oli. Tema: Tore, ei pekstud.
:D
Samas.. vahel tahaks ilgelt kätt vahele panna mõnele situatsioonile.. aga noh.. ma loodan, et **l on natukenegi kergem, kui me Joosepiga ta sõbrad oleme. Ma mõtlesin ka, et... ma ei teagi... kui see kitarrikursus hakkab, siis..
oh.. annaks salaja **i eest ka raha, siis nad saaks kahekesi käia ja meil siin harjutada peale kooli.. Ma nägin ju küll, talle meeldib õudsalt Joosepi kitarr.
Aga need on just siuksed asjad, et kui välja tuleb, siis on jube nõme, sel emal ma just mõtlen. Nii sitt tunne ju võib olla kui nagu... ma ei tea.. teistel on hale või midaiganes. :(
Aga tegelikult ma mõtlen Joosepi peale ju ka, ** on senini kõige normaalsem sõber tal. Jooksid kahekesi, et bussi peale **-it saata, Joosep lõi jala ära ja ** jäi ka seisma ja ütles, et isegi kui buss tuleb praegu, siis ma ei lähe,
sest ma tahan teada, et sul ikka kõik okei on ja kas koduni tagasi saad mindud. Nii kui ma seda kuulsin hiljem, mul tuli kohe klomp kurku. Las siis olla nö "paha poiss," ta oskab samas sõber ka olla. Mitte nagu need teised udupead, kes ainult enda peale mõtlevad.
Eriti kuna mina olin ka kunagi see "paha poiss," mu sõbranna (senini) vanemad ka ei tahtnud, et ta minuga sõbrustaks. :)
-
haha, joosep võttis alukad jalast ja teatas: munad have been released from suffering
-
Ma nägin täna väga huvitavaid unenägusid, tulevikust, no doubt. Kõigepealt deitisin natuke Ryan Goslinguga, kes mulle tegelikult (enne :D ) üldse ei meeldinud, ent selgus, et kui ta äädikat pole tükk aega joonud, siis ta läheb kurjaks, ütles ise, et nii tobe, ma lähen tigedaks ja löön isegi ilusaid lapsi (tema sõnad) ja kõik selle rumala äädika süü. Ise naeratas vabandavalt, aga ei tundunud, et ta tegelikult end muuta oleks eriti tahtnud. Me lamasime sel hetkel Vabaduse väljaku peatuses, mingil külililükatud telefoniputkal. Tõusin siis istukile ta kõrvale ja vaatasin talle otsa, tekkis nagu selgushetk. Küsisin, et MIKS ma pean niimoodi pingutama, et sa mulle meeldiks... Mis pointi sel ometi on, sa oled nunnu küll, aga ma lähen nüüd minema. :D Siis kohtusin Blongiga, tal oli miniseelik ja trendikad hitlerivuntsid. Algul ehmatas õudsalt ära, aga pärast tundus juba päris kena. :D
Ja siis panin kokku bändi, mis koosnes ühest algkooli klassivennast, kes nägi täpselt samasugune välja, lihtsalt pikaksvenitatud, Ozzyst ja Robert Pattinsonist, kes nägi välja nagu väike ümmarguse peaga türklane. Mõtlesime bändile nime mingi sada aastat, vaidlesime ja õiendasime ja lõpuks panime bändile nimeks Epp. :D Ära küsi, ma ei tea ka, ma ei tunne ühtegi Eppu. Bändiproovi läksime minitaksoga, ma istusin ees, pea oli vastu lage ja põlved kõrvadel, ja juht (siuke suur paks mees) läks igal ristmikul autost välja, et vaadata, kas tuleb kuskilt autosid. :D (See on siis kõigest osa seiklustest, seepärast olingi hommikul ikka väsinud.
Huvitav, kust see ajuraip materjali küll saab... )
-
Nüüd alles nägin unes hoopis seda, et kõik mu meestuttavad (osasid ma tegelikult ei tunnegi üldse reaalses elus) hakkasid ära surema, igast õnnetused ja haigused ja ma niii nutsin, Blong lohutas mind ja ma küsisin, et miks ometi minuga nii juhtub..
Väga vastik uni. Ei teagi... kas surmahirmust või sellest, et kui hakkab kuskil südamepõhjas mingi tunneteklomp kokku end kerima, siis mul tekib vastureaktsioonina kaotushirm. Et... ära parem hooli, muidu saad haiget.
Aga joome parem äädikat, küll läheb üle rumal mõte. :D
-
ma enne vaatasin diivaneid netist
et millist osta kunagi tulevikus
täitsa haige küll, kui diivan kannatab ainult 100 kilo
siis tulevad külalised ja seisavad diivani ees
üksi istun :D
ma ütlen, vanad asjad on väärt asjad, vastupidavad
nii kahju et see vana junn nii katki on
-
kahju et netikaudu proovida ei saa
võiks ju olla, et uploadid oma keremõõdud ja pikkuse ja siis ilmub siuke 3d modell.
neil võiks ju olla mingi 30 naist seal, eri suuruses ja pikkuses ja siis nende kõigiga tehtaks pilti
ja inimene, kes valib riideid, sisestab oma andmed ja siis talle kuvatakse see kõige lähedalolevamate andmetega naise pilt selles konkreetses asjas
-
Ja lõppu (mul on teine samapikk jutupoolik veel, aga ma ei suuda seda hetkel läbi närida) panen täitsa meelevaldselt Joosepi hüüatuse raffaello kohta: Ma näen siin kommipakis rahvavellot! :)
Monday, May 19, 2014
The Dark Horse
Oeh, elu on viimasel ajal tõepoolest tihe ja põnev, ja aina keerulisemaks läheb. :)
Toimub igasugu kummalisi asju, nagu mu elus ikka kipub juhtuma. Ja naljakas, kui viskad midagi minema, siis tuleb kohe midagi uut asemele. Mul on nüüd kange kiusatus terve korter tühjaks tassida, lihtsalt, et näha, mis siis asemele tuleb. Aga noh, peab ikka mõistusega võtma. Äkki tuleks näiteks rotid, eks. Või maod.
Kui ma eile hommikul oleksin bloginud, siis oleks see tekst siin hoopis teistsugune saanud.. võib-olla. :) Aga aeg võrdub teadupärast jaheda veega ja.. nüüd ma pole enam milleski kindel. :)
Ükspäev üritasin magama jääda, ja mõtted ei lasknud, üks ammune mees aina ringles ja ringles ja ringles mu ajukäärude vahel, ja NII ärritusin lõpuks, tõusin oma uneuimast püsti, läksin laua juurde ja kirjutasin mingi suvalise kollase paberi peale siuhti, mõtlemata, neli rida. Loits. Ja siis läksin joonelt voodisse tagasi, magasin nagu nott. Tead, siiamaani pole enam mõelnud ta peale. Juba tubli kuu aega. Nii et kui sul näiteks on mõni inimene, keda parema meelega ei mäletaks, siis kirjuta endale loits ja puhu ta minema oma peast nagu suits. Võib minu ridu ka laenata, küsi ainult. Ma siia otse ei kirjutaks, äkki kaovad siis ülejäänd asjad/inimesed ka ära. :D Allpowerful Oz.
Aga jah... nii kui peas riiul tühjenes, nii hakkasid mu ümber tekkima inimesed, kes tahavad juttu puhuda ja jalutamas ja mujalgi käia. :D Ja see on tõeliselt tore. Problemaatiliseks läheks ilmselt siis, kui peaksin valikuid hakkama tegema.. et kas järjepidevad ja toredad või uued ja huvitavad või need, kes nagu muuseas aju pudruks ja kapsasteks muudavad. :D Jumal tänatud, et viimast versiooni näeb väga harva.
Tõenäoliselt ei pea ma kunagi mingeid valikuid tegemagi, sest esimesed on liiga viisakad, teised liiga hõivatud ja kolmandad.. noh, ütleme nii, et ei. :) Ma ei tea, mismoodi peaks üldse kaaslast omale valima, aga vist peaks mingi loogika seal esinema, mitte ainult instinktid. Või.. ma ka ei tea. Andke nõu, vanemuised. Öeldakse ju küll, et süda teab, mis tahab, aga ma kahtlustan, et mu süda on lollakas, teda ei saa usaldada. :D
Armastus on minu jaoks tavaliselt see, et ma mõtlen, et äkki ma meeldin kellelegi, kes täitsa juhtumisi mulle ka meeldib. Veendun, et ei. Valutan südant, saan üle. Ja siis aastaid hiljem tulevad nad ütlema, et oh, ma olin su järele hull. Wtf, eksole. Teil pole aimugi, kui mitu korda mu elus sellist jama on olnud.
Uff, kui esimest korda nö välja kutsuti..ee... kaks kuud vist juba tagasi? siis esimene reaktsioon oli loomulikult sõrad vastu lükata ja eitada kõike. :D Mul pole aega, mul maja põleb, mul pole jalgu, ma ei saakski üldse kuskile tulla! Aga noh, inimene on sihikindel ja ülisõbralik, ajab mind naerma ja mõistab koguaeg kõike! aargh, lõpuks lubasin minna. Vahetult enne ürituse toimumist lõin jälle põnnama, ajasin kõikvõimast kägujaani ja teatasin, et tegelikult olen üldse tööl sel päeval. Oi, kui kurb.... aga järgmisel päeval?
:D No see ajas mu naerma muidugi... ja nii mind kilbist välja kratsitigi. Pärast oli hea meel, sest polnudki üldse õudne, vastupidi. :)
Enne üritust aga jõudsin teda isegi vihkama juba hakata. Mida rohkem ma üritan super olla, seda mannetum kõik tundub, ja lõpuks tahan üldse põgeneda kogu olukorrast, sest ma tunnen end seal nii halvasti, lähen tigedaks ja ärritun ja... et mismõttes ma pean kellegi teise pärast üldse muutuma, miks ma pean niipalju pingutama?!?! :D (Teine inimene on siin täitsa ilmsüüta, tema ainus viga on see, et meeldib mulle, eksole. :) )
Sellepärast ma olengi nii enesekindel ja vaba ja supercool mõnede teistega suhtlemisel.. süda pole kaasas. Paljudel on niimoodi, ma olen üsna kindel. Mida rohkem on kaotada, seda kindlamalt end saboteerid. :) ENT - kui katsetada ja proovida, siis oskan raudselt üha paremini käituda sellistes olukordades.. ma loodan. :D Seega... harjutamine teeb meistriks, ei tohi ära joosta.
Eriti kui nii hea olukord on nagu praegu, nii palju mehi ümberringi.
Ehkki ma pean praegu täitsa ausalt ütlema, et eile oli veel julge hundirind ja hüüan mäetippudelt, aga täna... Täna paneks plehku jälle. :) Margit arvas näiteks, et niipea kui mõni mees liiga reaalseks muutuma kipub, siis lasen kähku jalga. Mis on tõenäoliselt tõsi. :D Ma olen möku ja argpüks. :) Aga see-eest väga lahe.
Ahh, mulle on niipalju ilusaid asju öeldud viimasel ajal, täitsa lõpp. :) Hakka või uskuma. :)
L says: kuulan seda shakira lugu juba sajandat korda
see huuuuuuuuuuu iseloomustab nii hästi seda mu värki.. et oleks nagu kõik vinksvonks ja tüüp tuleb ja siis järsku HUUUUUUUUUUUUUUUUUU ja aju kukub kolks põrandale
vahel on niii hea meel, et joosep minuga igalpool kaasas on, siis ei paista nii välja et braindead olen
***ga ma olen näiteks alati säravalt vaimukas :D
aaargh. ja teisega ei suuda lausetki koostada korralikult
paneks mõne sentimeetri nahka kokku, siis oleks kergem. jagatud aur on ikka ju..
aga ei, aina mängi. ellu peab ju jääma
On olukordi, kus ma ei saa maski maha võtta. Või noh, saaks. Sel poleks lihtsalt mingit vahet, kui vaataja on pime.
Aga ma ei mõtle sellele üldse, ma surfan selle kõrgepingelaine peal, mis mu sees on juba jupp aega. :)
Joosep, jah, pressib igalepoole kaasa, haha, näiteks käisin ühe meesterahvaga täitsa niisama, muudel asjaoludel, jalutamas hiljuti, ja Joosep ütles, et tuleb tõuksiga sõidab kaasa. Tore ju, lubasin tal. Ja ta rääkis TERVE tee vahetpidamata. :D Eh, tegelt oli väike vaikus küll, vahepeal ta käis mulle lilli korjamas. Ta on nii kaitsev, kipub kallistama mind ja.. Armas väike naljatilk.
Ei häbene ega võõrasta küll kedagi, esinemisvajadus trumpab üle. :)
Lõpuks sokutasin ta sõbra juurde külla, siis saime noormehega kah mõne sõna vahetada. Õnneks ta ei pannud pahaks. Või oskas vähemalt hästi varjata oma pahameelt. :)
Mul on tegelikult siin veel igavene pikk jutt teistel teemadel, aga ma ei posti seda täna. Postin siia lõppu hoopis magusa suutäie romantikahaidele. Küünik minus otsis kangesti sõnu sellest loost kuuldes, aga kõik ülejäänud minad käskisid tal vait jääda. :) Ja õige kah. Vahel tuleb lihtsalt inff vastu võtta ja rõõmus olla. On ju küll veel selliseid mehi olemas.
Mul on tädi, kes käis väga noorena (23-aastaselt) Gruusias reisil ja armus, noormees armus temasse ka, tahtis suisa abielluda, aga mehe isa ei lubanud, pealegi poleks mu sugulane sinna elama jääda tahtnud, kodust liiga kaugel. Nüüd paar nädalat tagasi helistati naisele vanalt tuttavalt, et kuule, su numbrit otsitakse, kas tohin anda. Totaalne minevikuüllatus, mees oli teda aastaid juba eesnime ja mälestuste-infokildude järgi otsinud, tahab kokku saada kangesti.
Mu vanatädi on praegu 73 aastane. Ka mäletab endiselt meest, ja.. läks nii sabinasse ja värvis juuksed ära ja.. :)
...
Klimp kurgus, eh. Ja mõtlen, et oh, kuidas tahaks ise ka, et sellises vanuses veel romantikat oleks... :)
Või ehk minu ports jõuabki alles siis kohale.
P.S. Blongile leegitsev sünnipäevajalg tagumikku! :) :*
(Loodan, et mäletad ikka Red'i, muidu on lihtsalt väga kummaline õnnitlus. :D)
Toimub igasugu kummalisi asju, nagu mu elus ikka kipub juhtuma. Ja naljakas, kui viskad midagi minema, siis tuleb kohe midagi uut asemele. Mul on nüüd kange kiusatus terve korter tühjaks tassida, lihtsalt, et näha, mis siis asemele tuleb. Aga noh, peab ikka mõistusega võtma. Äkki tuleks näiteks rotid, eks. Või maod.
Kui ma eile hommikul oleksin bloginud, siis oleks see tekst siin hoopis teistsugune saanud.. võib-olla. :) Aga aeg võrdub teadupärast jaheda veega ja.. nüüd ma pole enam milleski kindel. :)
Ükspäev üritasin magama jääda, ja mõtted ei lasknud, üks ammune mees aina ringles ja ringles ja ringles mu ajukäärude vahel, ja NII ärritusin lõpuks, tõusin oma uneuimast püsti, läksin laua juurde ja kirjutasin mingi suvalise kollase paberi peale siuhti, mõtlemata, neli rida. Loits. Ja siis läksin joonelt voodisse tagasi, magasin nagu nott. Tead, siiamaani pole enam mõelnud ta peale. Juba tubli kuu aega. Nii et kui sul näiteks on mõni inimene, keda parema meelega ei mäletaks, siis kirjuta endale loits ja puhu ta minema oma peast nagu suits. Võib minu ridu ka laenata, küsi ainult. Ma siia otse ei kirjutaks, äkki kaovad siis ülejäänd asjad/inimesed ka ära. :D Allpowerful Oz.
Aga jah... nii kui peas riiul tühjenes, nii hakkasid mu ümber tekkima inimesed, kes tahavad juttu puhuda ja jalutamas ja mujalgi käia. :D Ja see on tõeliselt tore. Problemaatiliseks läheks ilmselt siis, kui peaksin valikuid hakkama tegema.. et kas järjepidevad ja toredad või uued ja huvitavad või need, kes nagu muuseas aju pudruks ja kapsasteks muudavad. :D Jumal tänatud, et viimast versiooni näeb väga harva.
Tõenäoliselt ei pea ma kunagi mingeid valikuid tegemagi, sest esimesed on liiga viisakad, teised liiga hõivatud ja kolmandad.. noh, ütleme nii, et ei. :) Ma ei tea, mismoodi peaks üldse kaaslast omale valima, aga vist peaks mingi loogika seal esinema, mitte ainult instinktid. Või.. ma ka ei tea. Andke nõu, vanemuised. Öeldakse ju küll, et süda teab, mis tahab, aga ma kahtlustan, et mu süda on lollakas, teda ei saa usaldada. :D
Armastus on minu jaoks tavaliselt see, et ma mõtlen, et äkki ma meeldin kellelegi, kes täitsa juhtumisi mulle ka meeldib. Veendun, et ei. Valutan südant, saan üle. Ja siis aastaid hiljem tulevad nad ütlema, et oh, ma olin su järele hull. Wtf, eksole. Teil pole aimugi, kui mitu korda mu elus sellist jama on olnud.
Uff, kui esimest korda nö välja kutsuti..ee... kaks kuud vist juba tagasi? siis esimene reaktsioon oli loomulikult sõrad vastu lükata ja eitada kõike. :D Mul pole aega, mul maja põleb, mul pole jalgu, ma ei saakski üldse kuskile tulla! Aga noh, inimene on sihikindel ja ülisõbralik, ajab mind naerma ja mõistab koguaeg kõike! aargh, lõpuks lubasin minna. Vahetult enne ürituse toimumist lõin jälle põnnama, ajasin kõikvõimast kägujaani ja teatasin, et tegelikult olen üldse tööl sel päeval. Oi, kui kurb.... aga järgmisel päeval?
:D No see ajas mu naerma muidugi... ja nii mind kilbist välja kratsitigi. Pärast oli hea meel, sest polnudki üldse õudne, vastupidi. :)
Enne üritust aga jõudsin teda isegi vihkama juba hakata. Mida rohkem ma üritan super olla, seda mannetum kõik tundub, ja lõpuks tahan üldse põgeneda kogu olukorrast, sest ma tunnen end seal nii halvasti, lähen tigedaks ja ärritun ja... et mismõttes ma pean kellegi teise pärast üldse muutuma, miks ma pean niipalju pingutama?!?! :D (Teine inimene on siin täitsa ilmsüüta, tema ainus viga on see, et meeldib mulle, eksole. :) )
Sellepärast ma olengi nii enesekindel ja vaba ja supercool mõnede teistega suhtlemisel.. süda pole kaasas. Paljudel on niimoodi, ma olen üsna kindel. Mida rohkem on kaotada, seda kindlamalt end saboteerid. :) ENT - kui katsetada ja proovida, siis oskan raudselt üha paremini käituda sellistes olukordades.. ma loodan. :D Seega... harjutamine teeb meistriks, ei tohi ära joosta.
Eriti kui nii hea olukord on nagu praegu, nii palju mehi ümberringi.
Ehkki ma pean praegu täitsa ausalt ütlema, et eile oli veel julge hundirind ja hüüan mäetippudelt, aga täna... Täna paneks plehku jälle. :) Margit arvas näiteks, et niipea kui mõni mees liiga reaalseks muutuma kipub, siis lasen kähku jalga. Mis on tõenäoliselt tõsi. :D Ma olen möku ja argpüks. :) Aga see-eest väga lahe.
Ahh, mulle on niipalju ilusaid asju öeldud viimasel ajal, täitsa lõpp. :) Hakka või uskuma. :)
L says: kuulan seda shakira lugu juba sajandat korda
see huuuuuuuuuuu iseloomustab nii hästi seda mu värki.. et oleks nagu kõik vinksvonks ja tüüp tuleb ja siis järsku HUUUUUUUUUUUUUUUUUU ja aju kukub kolks põrandale
vahel on niii hea meel, et joosep minuga igalpool kaasas on, siis ei paista nii välja et braindead olen
***ga ma olen näiteks alati säravalt vaimukas :D
aaargh. ja teisega ei suuda lausetki koostada korralikult
paneks mõne sentimeetri nahka kokku, siis oleks kergem. jagatud aur on ikka ju..
aga ei, aina mängi. ellu peab ju jääma
On olukordi, kus ma ei saa maski maha võtta. Või noh, saaks. Sel poleks lihtsalt mingit vahet, kui vaataja on pime.
Aga ma ei mõtle sellele üldse, ma surfan selle kõrgepingelaine peal, mis mu sees on juba jupp aega. :)
Joosep, jah, pressib igalepoole kaasa, haha, näiteks käisin ühe meesterahvaga täitsa niisama, muudel asjaoludel, jalutamas hiljuti, ja Joosep ütles, et tuleb tõuksiga sõidab kaasa. Tore ju, lubasin tal. Ja ta rääkis TERVE tee vahetpidamata. :D Eh, tegelt oli väike vaikus küll, vahepeal ta käis mulle lilli korjamas. Ta on nii kaitsev, kipub kallistama mind ja.. Armas väike naljatilk.
Ei häbene ega võõrasta küll kedagi, esinemisvajadus trumpab üle. :)
Lõpuks sokutasin ta sõbra juurde külla, siis saime noormehega kah mõne sõna vahetada. Õnneks ta ei pannud pahaks. Või oskas vähemalt hästi varjata oma pahameelt. :)
Mul on tegelikult siin veel igavene pikk jutt teistel teemadel, aga ma ei posti seda täna. Postin siia lõppu hoopis magusa suutäie romantikahaidele. Küünik minus otsis kangesti sõnu sellest loost kuuldes, aga kõik ülejäänud minad käskisid tal vait jääda. :) Ja õige kah. Vahel tuleb lihtsalt inff vastu võtta ja rõõmus olla. On ju küll veel selliseid mehi olemas.
Mul on tädi, kes käis väga noorena (23-aastaselt) Gruusias reisil ja armus, noormees armus temasse ka, tahtis suisa abielluda, aga mehe isa ei lubanud, pealegi poleks mu sugulane sinna elama jääda tahtnud, kodust liiga kaugel. Nüüd paar nädalat tagasi helistati naisele vanalt tuttavalt, et kuule, su numbrit otsitakse, kas tohin anda. Totaalne minevikuüllatus, mees oli teda aastaid juba eesnime ja mälestuste-infokildude järgi otsinud, tahab kokku saada kangesti.
Mu vanatädi on praegu 73 aastane. Ka mäletab endiselt meest, ja.. läks nii sabinasse ja värvis juuksed ära ja.. :)
...
Klimp kurgus, eh. Ja mõtlen, et oh, kuidas tahaks ise ka, et sellises vanuses veel romantikat oleks... :)
Või ehk minu ports jõuabki alles siis kohale.
P.S. Blongile leegitsev sünnipäevajalg tagumikku! :) :*
(Loodan, et mäletad ikka Red'i, muidu on lihtsalt väga kummaline õnnitlus. :D)
Saturday, May 17, 2014
Thanks vihjete eest, universum. :) Tobe naeratus näol ja seosetu rõõm südames. Ehk hirm ja õud :D aga tuju on hea, seega on kõik hea. :D Ignoreerin mõistlikkust ja tulevikku, üldse ajutegevust, haha. On olemas ainult praegune hetk. Awh. If only.
Küll pühapäeval kirjutan lehetäied, millest keegi midagi aru ei saa, mus ja kall. Minge Muuseumiööle täna, eks :)
http://muuseumioo.ee/
Ma ise lähen peenisekujulisse majja, obviously. ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)
