Klikkisin sellise asja peal nagu “love cookie,” küsides, et kuidas ma selle tundepusa nüüd lahti harutan, anna nõu... Vastuseks tuli: Somebody appreciates the unique you.
Pfft. Rumal cookie, EVERYBODY appreciates the unique me. :D
Mr.X just ütles, et ma olen kordumatu.
Tegelikult olen ma nagu põrandale kildudeks kukkunud kaleidoskoop, hüplev infovoog, kõik asjad korraga. Eks ürita siis kepsutada :D
Meg Myers "Desire."
Mulle meeldib sealt video alt üks kommentaar:
we stalk our desires to the point it turns back time
and we then become the wolf in sheep's clothing
all we do is think of ''what if'' as thoughts consume us
they play out all sorts of things within our twisted minds
''innocence is lost when you become the hunter'' (l.a addams)
MEELETULT ärritav on, et füüsilist tõmmet ei saa mõistusega juhtida.
Hah, siin random infos pakkus just jälle vanahead: “Aristotle believed the main purpose of the human brain was to cool the blood.” I agree, once again. Mul on megatõmme ühe vastu, kelle elueesmärk on olla tuus, istun siin nagu sütel ja kräunun, ent samas on mul ju mõistus ikka peas. Ja ma mõtlen, et peaksin tegelikult valima ikkagi selle, kes mind tahab, selle, kel käsi värisema hakkab mu läheduses. See oleks ju loogiline, sest tema tahaks MIND ka õnnelikuks teha. Teisiti valides... peaksin ma koguaeg kahtlema, et kas sel mehel mu vastu üldse mingeid tundeid on.. Äkki ta siis lihtsalt tuleb, et kuskile minna. Ja minu sees on nii palju täiesti luksuslikku armastust, et ma tahaks selle viia kuskile, kus seda hinnata osataks, kellelegi, kes just seda tahaks. Pulbitseb hetkel üle äärte igatepidi. :)
Raadiost oli ka just plära, et miks naised alati valesti valivad. Ja üks põhjuseid mingi naisteka artikli kohaselt olevat, et naised valivad keemia järgi. Naisteka tõed on muidugi.. nagu nad on. :D Aga.
Vana klishee ju, et head poisid jäävad ilma. Noh... lükkame siis ümber või..
Kuigi samas natuke nagu... krt noh. Krt. Krt. Krt.
Korteriühistu.
Peaks selle artikli vist välja otsima, vaatama, mis nad veel põhjusteks pakuvad. Ma teengi raudselt kõik täpselt nii, nagu seal kirjas. :D
Teemasse:
Jah, ma valin selle mehe, kes näitab välja, et ma meeldin talle ja ei keeruta. Ei taha olla koos sellisega, kes mind ei hoia. Niigi juba nutetud ta pärast nii mõnelgi korral, aitab küll. Hädasti oleks vaja sellist sõpsi, kes seisaks kõrval nagu seal filmis ja ütleks: He's not that into you. Move on.
Kipun ilmselgelt aegajalt omaenese libiido rõõmuks välja mõtlema tundeid sinna, kus neid tegelikult ei ole. Aga proovin targemaks saada. :) Valikust tuleb eemaldada need, kes ei taha seal olla.
Elan ja muutun. :)
-
uff, täna oli ka selline kummaline vahejuhtum bussis... ühel mehel kukkus kristiines sissetulles ja ühiskaarti taskust võttes pangakaart maha, ta ei pannud üldse tähelegi ise, läks kohe veits eemale seisma
ma olin bussi teises otsas, inimesi oli palju vahel
ja siis seal vahetult juures oli kaks siukest jubedat vene härga
ja noh.. ma vaatan, et nad ju näevad , et kohe võtab üles ja annab sellele
onklile ja ma ei pea ise minema
ja kutt märkaski kaarti ja pani vaikselt ja sujuvalt jala peale sinna
ma seisin bussi tagaotsas täielikus hämmingus.
Ootasin hetke, et ehk keegi lähemalseisev inimene reageerib, hüüab onklile, et teil kukkus vms..
Aga ei midagi, ja ometi... nad pidid ju nägema!
ütlesin siis joosepile, et oota korraks ja läksin sinna keskmise ukse juurde, "vabandust" ja tõstsin
põhimõtteliselt ta jala üles, ahaha, ja võtsin kaardi
viisin selle onklile tagasi,.tohmu polnud üldse midagi millestki märganud, ja siis möödusin neist härgadest bussi tahaotsa ronides ja kuulen kuidas see, kelle jalg peal oli kaardil, sisistas mulle vihaselt: sssssuka
oleks pidand vastu sisistama: sssssoki
on ikka tüüpe, arumaisaa :D
mis ta omaarust selle kaardiga siis teinud oleks...
Mr.X:
oleks sind rohkem...oleks maailm päris ilus koht
-
Millegipärast üritavad inimesed viimasel ajal panna mu sisse sellist...vihaseemet kasvama. Ja kui kasvama ei lähe, siis nad lähevad natuke närvi, ärrituvad, et miks ma ei ärritu. :)
Üks tuli ja rääkis (ehkki nett on ka seda täis) mulle eurovisiooni habemega mehest, ja teine sellest, et oli näinud filmi, kus tõestati ära (!) et tegelikult holokausti ei toimunudki, et juudid ise organiseerisid selle, et raha saada.. Ma ei saa aru sellest.. kust see viha nende sisse tekib? Ma mõtlen... täitsa normaalsed inimesed ja järsku silmad põlevad ja pritsitakse tatti ja kissitatakse ja sisistatakse ja... räägitakse kui rõve ja õudne see inimene/inimhulk on.. ma ei saa sellest aru, nad ju ei tunnegi teda/neid. Neegrid omal ajal ka kindlasti organiseerisidki orjadeks ennast, et nüüd kobiseda. Homode kohta
ka loen järjekindlalt, et "ülbed kaabakad, miks nad koguaeg iga hinna eest nõuavad midagi." Mhmh. Kuramuse naised ka omal ajal muudkui nõudsid, uskumatu. Hääletusõigust ja.. võrdsust ja..
Öeldakse, et lapsed satuvad segadusse, kui telekast kleidi ja habemega meest näevad. Lapsed satuvad aga segadusse ainult siis, kui nende vanemad neile asjade põhjusi seletada ei suuda/oska/taha. Ei ole ju nii, reaalses maailmas, et inimesed kasvavad üles ja saavad kas autojuhiks või baleriiniks. Ei ole ju nii. Miks siis seda koguaeg rõhutada, SEE hoopis ajab lapsed segadusse. Kui nad kasvavad suureks ja avastavad, et maailm on kirju ja põnev ja kõik on nii erinevad oma samasuses. Lapsele võib öelda,
et see onu tahaks hoopis tädi olla. Ja ongi kõik. Detaile pole keegi ju küsinud. Need te mõtlete ise juurde, omaenese sallimatu peaga.
Üldiselt tunduski mulle, et kõigil oleks savi olnud kogu värgist, KUI ta oleks habeme ära ajanud. Seega.. meile meeldib, kui meile valetatakse? Me näeme valet ja kedagi ei häiri, kuniks valerääkija teeskleb. Tõde seevastu...? Mnjah. Noh, see on kõigest üks versioon. Mind hämmastab, kui ohustatuna mõned end teistsugusest seksuaalsusest tunnevad.. mõelge lihtsustatult - nemad ju surevad ära, sina aga võid oma kõikvõimsa heteroseksuaalsusega lapsi saada ja sugu jätkata, nii et maa must. No kui
sa just Hiinas või Jaapanis ei ela, neil on limiidid vist. Rääkimata (taas) sellest, et kui sa istuksid kuu aega homoseksuaalsetega ühes toas, kas muutuksid siis ka homoks? Ei? No miks kurat sa oma lapsi siis sellisteks
tuulelippudeks pead? :P
Minu fb kommentaar sel päeval oli selline:
Mu ema küsis, et mis nad nüüd nii neid punkte annavad, kas vaatavad, et näe, nii tubli habeme kasvatanud! :D Laul polnud ju üldse paha, selline Bondi saundträkilik, ma ei pannud alguses tähelegi, miks see furoori tekitab. Need tiivad olid ägedad, aga olin muidu Hollandi poolt pigem. Haha, nagu Kati vend ütles enne: eurovisioonil esineb habemega mees!!! Olen
eurovisioonil muidugi täielik ohmu ka, ei uuri, ei loe, ei tunne. Nii et kui hiljem kuulsin, miks ta tegelikult selline välja nägi lauldes, siis oli hea meel, et habemik võitis. Ühtlasi.. meie venelaste üle nii uhke, tavaliselt ikka Venemaale maksimumpunktid, aga seekord... 1 punkt.
Või ehk nad ei hääletanud sellepärast, et olid pigem Tanja poolt? :) See oleks ju veel nummim. Et "meie omad" ongi meie omad.
--
Siia otsa võib tegelikult ÕV-le vastuse ka kirjutada, või noh, vastuse ma juba ütlesin, aga lisaks. :D Nimelt oli neil netis kuskil tekkinud arutelu, et kas näitusel võivad olla avalikult pildid riistadega naistest. Minu arvamus oli, et andku aga minna, ainult et kirjutagu ukse peale sildike “sisaldab peeniseid.” Siis igaüks siseneb omal huvil.
Samamoodi arvan ma, et näiteks suvalisele postile peenisepilti ei tohiks kleepida. Sest peale suurte on lapsed ka liikvel. Neil peab olema samuti otsustusvõimalus, et millal nad mida tahavad või ei taha näha. Üksikema väike tütar näiteks pole ehk kasvanud isaga, ei pea mehekeret nii loomulikuks, kui teises peres saja lapse ja jommis peaga alasti suure toa vaibal vedeleva papaga harjunud laps. Ma ei näe mingit õigustust, miks peaks keegi arvama, et tal on õigust kellelegi üleüldse peenist ninna toppida.
Kui inimesel on huvi, siis ta läheb ja vaatab peenisenäitusel pilte. Aga avalikus ruumis, niisama tänaval, ei.
Lisaks on täiskasvanu ja lapse suguelundite vahel ikka päris suur erinevus. Poisikesed tunneks kõik alaväärsuskompleksi ja/või vajadust suurena samasugust eputavat postrischlongi omada ja tüdrukutel võib hoopis hirm tekkida meeste ees. Ja ehkki hirm tekib tavaliselt teadmatusest (mille vastu ma ise võitleks infoga), siis... kas me saame kindlalt väita, et igal lapsel on kõrval normaalne täiskasvanu, kes talle need paganama peenised lahti seletab? Ei saa ju. Me ei saa isegi selles kindlad olla, et kui laps haiget saab, siis keegi teda lohutab, või et keegi talle kord päevas süüa annab. Mis siis veel vestlusest, eksole.
Pealegi... miks peaksid lapsed (või ka täiskasvanud) ilmtingimata olema suguelunditega nii äraütlemata harjunud? See peaks ju olema siiski ennekõike privaatne kraam.. Mind ennast häiriks ka, kui igaltpoolt mingid sellised pildid piiraks.. Ma tahan ise valida, mis mind ümbritseb. Valin ise omale peeniseid. :D
Samamoodi tahan ma ise otsustada, mida keegi mu lapsele näkku/kõrva paiskab. Ma vihastaks end ogaraks, kui keegi otsustaks näiteks Joosepile hakata loengut pidama asjadest, mida ise pean alatuks-nõmedaks-rumalaks. Ja mina pole mingi tarkuse etalon, eks, vabalt võib olla, et need asjad on mingil põhjusel väga olulised ja midaiganes. Aga see on minu laps ja mul on vastutus tema ees. Ja ma ei saa vastutada, kui mul pole tema üle teatavat otsustusõigust. Nii et... kui vanemad ütlevad “ei,” siis nii on ka. Kellegil võõral ei ole õigust tulla ja kobiseda, et kle, üks peenis ehk ikka... :D
Kuigi Joosepil on kodus kunstiraamatud alasti inimestega, nii et tema jaoks ei ole alastus mingi tabuteema. Aga lihtsalt... ma saan neist teistest vanematest aru. :)
Ehk selleks on vaja ise vanem tõesti olla, sest niisama ei tea seda meeletut kaitsemisinstinkti, mis lastega seoses tekib. :)
http://www.iflscience.com/brain/becoming-father-can-rewire-mans-brain
Mõtle vaid, kui sul on selline tilluke nuudlijalg-pusapea-tütar, kellele sa sokke jalga aitad ja võileiba ja printsessiroosade paeltega patse teed, kes ronib sülle ja kurdab, et issi, naabripoiss ütles paha sõna, hoiad-kaitsed teda kogu oma olemusega kõikvõimalike õnnetuste ja murede ja võõraste eest... ja siis tuleb mingi ja hakkab peenistest rääkima. :D Haha. Lõuksi.
Ma alles hiljuti vaidlesin ise kellegagi... et kas lapsele tohib rääkida emakavähist ja ema tehtud PAP-testist või ei. Seal oli emasid, kes väitsid, et ei tohi, see ei olevat laste teema ja ehmatavat neid. Mina arvan teisiti, lastele tuleks just kõigest rääkida, siis tekib neil varakult arusaam, et see test on loomulik osa elust, et selle tegemine ei tähenda mitte haigust, vaid vastupidi, endast hoolimist. Siis ei seostu see ju üldse hirmuga ja võib tulevikus lapse elugi päästa.
Aga noh... küllap paljude vanemate endi jaoks seostub see ainult ebameeldivaga ja siis nad ei oskagi kogu teemat lapsele serveerida. Sundimisest ei tule aga kunagi midagi head, tuleb vanemaid harida ja harjutada, tasapisi.
__
No igatahes... Järgmine päev sattus sootuks selline, mil igast küljest valati viha ja ma ei suutnud enam aru saada, miks ma ei leia ometi kedagi sellist, kes tahakski olla hea. Mitte, et mina nüüd mingi headuse etalon oleks, aga... ma tahaks
enda kõrvale kedagi, kes ei oleks nii paganama kuri koguaeg ja igas suunas teistele hinnanguid ei paiskaks. Ja ma ei mõtle üldse, et see mees peaks olema. Lihtsalt.. mõni inimene. :) Et nii üksik tunne ei tekiks. Siis kirjutasin sellise loitsu:
Kallis Universum. Kirjutan sulle esimest korda. Palun saada mulle keegi, kes oleks minu moodi, paneksime seljad kokku ja oleksime koos ummamuudu. Aitäh.
Eks näis siis... mis nüüd toimuma hakkab. Mul on usku. :)
haha, lugesin just et kui mehele meeldid, siis ta tõstab kulme sinuga
rääkides
peab meelde jätma ja siis naerma purtsatama suvalistel jutuhetkedel, kui
teine kulme kergitab :D
(Edit: haha, nüüd kõik mehed hoiavad kulmud kortsus minuga rääkides. :D
Ärge muretsege, ma homseks unustan juba ära, et pidin selle meelde jätma.)
L says: aga ma olen juba ammu tahtnud minna sinna toidupanka appi
äkki üks toidupank just aitakski :D ma tahaks kuskile toidupanka sisse
murda ja kõik ära süüa
aga see peaks mingi teistsugune toidupank olema. :D siuke rikkuritele
mõeldud
M says:
:D :D
sa oled nii naljakas
selline natuke liiga aus...ütled välja mida teised ainult mõtlevad
S: Mis teed
L: kavandan pükse sabaga inimestele
Ennemuiste muide, :D olevat üks vastlakombeid olnud (no random jah, mis siis,) et lõigati juukseid ja siis mindi õue, ja see loom, keda esimesena nägid, selle moodi juuksed kasvasid. St mitte et oleks seakujuline krunn pähe tekkinud, aga seal on harjased näiteks.
-
Kuna suur suvi on käes (no vahelduva eduga, alles oli jube padukas ja välku lõi ja müristas ja Joosep läks kõrvaltrepikojast sõpra õue kutsuma,) siis Joosep on enamasti õues, tal on terve hunnik täiesti suvaliselt üleskorjatud sõpru, kellega joostakse ja ronitakse ja õpitakse mitmes keeles sõimlema ja tehakse kõikvõimalikke lollusi. Pidevalt kaotatakse telefoni (õnneks tuuakse alati tagasi meile) ja raha ja ei tulda õigeks ajaks koju ja kui tullakse, siis ollakse katkine ja mudane. Ükspäev pidin naistega kõndima minema ja Joosep helistas, et on kuskil kurepees ja ei oska enam koju tagasi tulla.. siis pidin omad plaanid kõik kõrvale jätma ja minema ohmut ära tooma.
Aga noh... ma üritan ikka lubada talle võimalikult palju vabadust. Poiss ja nii. Peab olema ikka natuke mingit.. seiklust. :) Igatahes.
helistasin mingi.. veerand tundi tagasi joosepile et kle, tule koju sööma, tema teatab et nad peavad piknikku. ma küsisin et whaaa, kust te toidu saate. “sõbrad läksid just ema käest küsima.” ma mõtlesin et noojaa, sõbrad elavad kuuendal korrusel, see toit kukub viiskend korda maha tee peal :D
ütlesin et ära siis teiste eest ära söö, et see pole nende ema probleem, et sa koju sööma ei oska tulla.
aga nüüd oli just uksekell ja joosep tuli süüa küsima ma küsin et mis, sõprade ema saatis teid pekki või? oligi nii. :D tegin siis väikestele ohmudele kolm võileiba :D tuli lapsepõlv meelde. a no nüüd on meil endal kaks viilu saia ainult järel ja raha pole üldse.. joosep kaotas hommikul mu viimase kümneka ära :D
ütlesin j-le ka muu jutu sees ja tema vastab et sul pangas on ju küll. Mina: mismõttes... läksin siis vaatama. ja oligi jõudnud juba üle kanda. krdi macho :D aga hirmus armas kah.
-
St:
mul hääl täiesti ära
nagu darth vader
LL:
kuidas sa seda ära kasutad? teed prank callse?
St:
kuule olen siin kloogal kähisend
LL:
helista liinale et tere, ma leidsin selle telefoni linnast... teile on viimasena
helistatud
St:
hahaha
-
(Pärast seda, kui Blongile pikaltlaialt olin seletanud, kuidas kesklinna poolt ühele aadressile minna, siis lisasin teise teekonnavariandi ja siis..)
L says: ma kirjeldan nüüd seda ka, kuidas balti jaama poolt tulla
ja siis joonistan skeemi
paintis
ma olen ikka täiega isasse, krt
-
joosepil oli vaja võtta eelnevast tekstist sõnu ja panna tühjadesse
kohtadesse
ja ta tegi lause: kanad kodus oli suur kalad
ma tulin koju, hakkasin koduseid töid kontrollima ja wtf
aga praegu vaatan, et tal on siin lõpus veel, variandid olid sussi ja
susi, lamas ja lammas jne. ja siis ta on kirjutand: kas kuri lammas viis su
sussi ära
:D kuri lammas
ahaha. "kõik magasid juba ammu, aga anna ei saanud und. tal oli mulle."
kas ta loeb ka üldse, mis ta kirjutab :D
St:
XD hahaha
mõtleb et nojah makes sense to ME
-
lapsed koolis olid teinud igaüks oma ristsõna, mis on muidugi ülepeakaela lollakas idee, nende ajukasutusega, aga joosepil oli seal vaja p tähte ja siis ta kirjutas küsimuseks : “millal ärgatakse?”
vastus oli siis loogiline, eks: “päeval.”
:D
-
(Netis on video, kus kana kallistab poissi, ikka täiega kohe lähebki teise käte vahele ja sirutab veel kaela ka õla peale, nagu olekski vana kallistamisproff.. ajas natuke sassi.)
kle mida sa liha asemel sööd
ma ei saa üldse... krdi kallistamisvideoid muudkui panevad üles, ja pole nii väga vaja seda liha veel, et... ütlesin emale et toogu mulle poest kala. kalasid pole veel näinud kallistamas. ehkki kaugel seegi aeg on :D
lehmadel pidid muide sõbrannad olema, et käivad paaris mäletsemas ja kui neid lahku ajada, siis nad lähevad täiega stressi ja annavad piima ka kohe palju vähem
kuidas ma siis nagu... et vähendaks sõbrannadesöömist pisut
emalt palusin ükspäev, et ta mulle basiilikut tooks, aga ta tõi sellise kasvava puntra, muld all ja värki..
ja tegin võileiva valmis ja sirutasin juba käe... ja kuidas ma võtan sealt taime pealt.. tükk aega kügelesin seal, siis mõtlesin, et tühja kah ja söin võileiva niisama ära.
tundus kuidagi ülibarbaarne sealt elusa taime küljest tükke rebida.. kuigi tegelikult on surnud taime küljest tükkide rebimine kah üsna õudne :D igatahes kaldun aegajalt liialdustesse, as usual
(järgmises blogiosas räägin oma jõuluelamusi... õudus kuubis)
Üks sõber jagas facebookis sealihakampaaniat emadepäeva puhul. Tegin niisama nalja siis, et
võtku terve siga emale... ei tahtnud teda ka nagu fakti ette panna, et näe, kingid emale laiba ja lisad, et näe, sinu pärast notiti ta maha.
No samas.. lilli ka viiakse emadele.. Aga ma päris nii ekstreemne pole, ma söön ikka liha ka, lihtsalt käivad sellised... südametunnistusehood. Tundub, et mingil hetkel tabab mind taimetoitlus.
-
aww, tead mis joosep ütles. kallistasime ja ma ütlesin talle, et niiiiii tore, et sa just mulle sündisid ja mitte näiteks tema sõbra E** emale. joosep vastas: kui E** oleks hoopis sulle sündind, siis tal aju töötaks
:D
-
Joosepi sõber ** tuli täna jälle meile, vahepeal oli mitu päeva koolist puudunud. Ja silm oli nii siniseks löödud, et täitsa lõpp.
Kui ta veel vahepeal puudus... siis võis ainult aimata, milline see alguses oli. :(
Ta ütles mu emale, et kukkus, aga ma kahtlustasin, et asi on milleski muus, läksin ja küsisin, et issand... vend lõi jah?
Vaatas mind suurte silmadega ja noogutas. Tal on kaks vanemat venda ja üksikema. Ema jõuab alles õhtul koju, rontväsinud, siis pole imestada, et ta ei jaksa nende tiinekatega maadelda.. Vanemad poisid pidavat koolis ka teisi kiusama koguaeg. Ema andvat rihma neile, ropendamise pärast näiteks. Noh.. jah, pole aega ega jaksu ennetamisega tegeleda, siis "ravitakse" karistustega. :( Pole siis ime, et lapsed selliseks muutuvad. Või emad.
Mul on elus ikka roppu kanti vedanud..
Igatahes, pidin nad sel päeval kinno viima, ma ikka võtan poisi sõpru kaasa, kui kinno lähme, ja vaatan, et **-l on üks saabas kuidagi... imelik. Sel polnud talda all.
Noh... isegi, kui ma poleks mina, siis ma ju mõtleks vähemalt, et kuidas ma lähen linna poisiga, kel on silm sinine nagu potipõhi ja saapal pole talda all, eksole :D Sealt oleks ju varbad välja tulnud.
Õnneks mul oli Joosepile ette ostetud üks paar tennareid, mõõtsin ** eelmiste saabastega, ei mahu talle.. aga proovisime ikka. Parajad, tal lihtsalt olid ilmselt venna mitu numbrit suuremad saapad jalas. :) Sidusin tal tennisepaelu, ta vaatas mind nii imelikult ja ütles, et pole vaja, ma saan ise ka.. aga ma ütlesin, et no ma juba olen siin, las ma aitan. Nii kummaline hetk oli.. oleks teda kallistand, kui see tobe poleks tundunud.
Hiljem kinno minnes küsisin, et kas sa sellepärast ei tahagi kunagi koju minna enne kui ema koju jõuab, et vennad kipuvad kaklema. Ütles, et jah, kiusavad. Vaene laps.
Ütlesin siis, et ta võib kasvõi iga päev meile tulla kui tahab. Nüüd käibki koguaeg... nagu kaks poega oleks. :D Näljased ka nonstop. :D Mr X kutsus mind välja, haha, naersin talle, et eelmine kord oli üks poisiklutt mul sabas, nüüd on juba kaks.
Õnneks teda ei sega see üldse. :) Ta oli ise nii naljakas kuidagi... sõitis nii rabedalt ja valet tänavat mööda.. Ma Joosepile pärast ütlesin, et mulle ei meeldinud, kuidas ta sõitis, et ebakindel kuidagi. Joosep vastas, et no ta oli sapsus, deit ju ikkagi!
:) Vahel on tal pea nagu skalpell.
Pärast seda tennisevärki mul nii põletas, et äkki .. ma ei tea, ** ema vihastab, et wtf heategevus või.. ma ei tea ju.
Ega's ma paha pärast. Äkki poiss ise võttis mingid vanad saapad, Joosep on ka sada korda selliseid lollusi teind, paneb kodujalanõud linna jalga ja nii edasi. Ja noh... poisikesed, neil ju ikka tulevad aegajalt tallad alt, kui nad seal kooliümbruses mudas põlvini trööpavad.
Pealegi... laste puhul ei või iial teada, kas nad räägivad nii nagu on, või ajavad mingit poolfantaasiat. Nagu Joosep kunagi sada aastat tagasi tuli minuga lasteaiast ja ma küsisin, et kuidas täna oli. Tema: Tore, ei pekstud.
:D
Samas.. vahel tahaks ilgelt kätt vahele panna mõnele situatsioonile.. aga noh.. ma loodan, et **l on natukenegi kergem, kui me Joosepiga ta sõbrad oleme. Ma mõtlesin ka, et... ma ei teagi... kui see kitarrikursus hakkab, siis..
oh.. annaks salaja **i eest ka raha, siis nad saaks kahekesi käia ja meil siin harjutada peale kooli.. Ma nägin ju küll, talle meeldib õudsalt Joosepi kitarr.
Aga need on just siuksed asjad, et kui välja tuleb, siis on jube nõme, sel emal ma just mõtlen. Nii sitt tunne ju võib olla kui nagu... ma ei tea.. teistel on hale või midaiganes. :(
Aga tegelikult ma mõtlen Joosepi peale ju ka, ** on senini kõige normaalsem sõber tal. Jooksid kahekesi, et bussi peale **-it saata, Joosep lõi jala ära ja ** jäi ka seisma ja ütles, et isegi kui buss tuleb praegu, siis ma ei lähe,
sest ma tahan teada, et sul ikka kõik okei on ja kas koduni tagasi saad mindud. Nii kui ma seda kuulsin hiljem, mul tuli kohe klomp kurku. Las siis olla nö "paha poiss," ta oskab samas sõber ka olla. Mitte nagu need teised udupead, kes ainult enda peale mõtlevad.
Eriti kuna mina olin ka kunagi see "paha poiss," mu sõbranna (senini) vanemad ka ei tahtnud, et ta minuga sõbrustaks. :)
-
haha, joosep võttis alukad jalast ja teatas: munad have been released from suffering
-
Ma nägin täna väga huvitavaid unenägusid, tulevikust, no doubt. Kõigepealt deitisin natuke Ryan Goslinguga, kes mulle tegelikult (enne :D ) üldse ei meeldinud, ent selgus, et kui ta äädikat pole tükk aega joonud, siis ta läheb kurjaks, ütles ise, et nii tobe, ma lähen tigedaks ja löön isegi ilusaid lapsi (tema sõnad) ja kõik selle rumala äädika süü. Ise naeratas vabandavalt, aga ei tundunud, et ta tegelikult end muuta oleks eriti tahtnud. Me lamasime sel hetkel Vabaduse väljaku peatuses, mingil külililükatud telefoniputkal. Tõusin siis istukile ta kõrvale ja vaatasin talle otsa, tekkis nagu selgushetk. Küsisin, et MIKS ma pean niimoodi pingutama, et sa mulle meeldiks... Mis pointi sel ometi on, sa oled nunnu küll, aga ma lähen nüüd minema. :D Siis kohtusin Blongiga, tal oli miniseelik ja trendikad hitlerivuntsid. Algul ehmatas õudsalt ära, aga pärast tundus juba päris kena. :D
Ja siis panin kokku bändi, mis koosnes ühest algkooli klassivennast, kes nägi täpselt samasugune välja, lihtsalt pikaksvenitatud, Ozzyst ja Robert Pattinsonist, kes nägi välja nagu väike ümmarguse peaga türklane. Mõtlesime bändile nime mingi sada aastat, vaidlesime ja õiendasime ja lõpuks panime bändile nimeks Epp. :D Ära küsi, ma ei tea ka, ma ei tunne ühtegi Eppu. Bändiproovi läksime minitaksoga, ma istusin ees, pea oli vastu lage ja põlved kõrvadel, ja juht (siuke suur paks mees) läks igal ristmikul autost välja, et vaadata, kas tuleb kuskilt autosid. :D (See on siis kõigest osa seiklustest, seepärast olingi hommikul ikka väsinud.
Huvitav, kust see ajuraip materjali küll saab... )
-
Nüüd alles nägin unes hoopis seda, et kõik mu meestuttavad (osasid ma tegelikult ei tunnegi üldse reaalses elus) hakkasid ära surema, igast õnnetused ja haigused ja ma niii nutsin, Blong lohutas mind ja ma küsisin, et miks ometi minuga nii juhtub..
Väga vastik uni. Ei teagi... kas surmahirmust või sellest, et kui hakkab kuskil südamepõhjas mingi tunneteklomp kokku end kerima, siis mul tekib vastureaktsioonina kaotushirm. Et... ära parem hooli, muidu saad haiget.
Aga joome parem äädikat, küll läheb üle rumal mõte. :D
-
ma enne vaatasin diivaneid netist
et millist osta kunagi tulevikus
täitsa haige küll, kui diivan kannatab ainult 100 kilo
siis tulevad külalised ja seisavad diivani ees
üksi istun :D
ma ütlen, vanad asjad on väärt asjad, vastupidavad
nii kahju et see vana junn nii katki on
-
kahju et netikaudu proovida ei saa
võiks ju olla, et uploadid oma keremõõdud ja pikkuse ja siis ilmub siuke 3d modell.
neil võiks ju olla mingi 30 naist seal, eri suuruses ja pikkuses ja siis nende kõigiga tehtaks pilti
ja inimene, kes valib riideid, sisestab oma andmed ja siis talle kuvatakse see kõige lähedalolevamate andmetega naise pilt selles konkreetses asjas
-
Ja lõppu (mul on teine samapikk jutupoolik veel, aga ma ei suuda seda hetkel läbi närida) panen täitsa meelevaldselt Joosepi hüüatuse raffaello kohta: Ma näen siin kommipakis rahvavellot! :)
Monday, June 2, 2014
Monday, May 19, 2014
The Dark Horse
Oeh, elu on viimasel ajal tõepoolest tihe ja põnev, ja aina keerulisemaks läheb. :)
Toimub igasugu kummalisi asju, nagu mu elus ikka kipub juhtuma. Ja naljakas, kui viskad midagi minema, siis tuleb kohe midagi uut asemele. Mul on nüüd kange kiusatus terve korter tühjaks tassida, lihtsalt, et näha, mis siis asemele tuleb. Aga noh, peab ikka mõistusega võtma. Äkki tuleks näiteks rotid, eks. Või maod.
Kui ma eile hommikul oleksin bloginud, siis oleks see tekst siin hoopis teistsugune saanud.. võib-olla. :) Aga aeg võrdub teadupärast jaheda veega ja.. nüüd ma pole enam milleski kindel. :)
Ükspäev üritasin magama jääda, ja mõtted ei lasknud, üks ammune mees aina ringles ja ringles ja ringles mu ajukäärude vahel, ja NII ärritusin lõpuks, tõusin oma uneuimast püsti, läksin laua juurde ja kirjutasin mingi suvalise kollase paberi peale siuhti, mõtlemata, neli rida. Loits. Ja siis läksin joonelt voodisse tagasi, magasin nagu nott. Tead, siiamaani pole enam mõelnud ta peale. Juba tubli kuu aega. Nii et kui sul näiteks on mõni inimene, keda parema meelega ei mäletaks, siis kirjuta endale loits ja puhu ta minema oma peast nagu suits. Võib minu ridu ka laenata, küsi ainult. Ma siia otse ei kirjutaks, äkki kaovad siis ülejäänd asjad/inimesed ka ära. :D Allpowerful Oz.
Aga jah... nii kui peas riiul tühjenes, nii hakkasid mu ümber tekkima inimesed, kes tahavad juttu puhuda ja jalutamas ja mujalgi käia. :D Ja see on tõeliselt tore. Problemaatiliseks läheks ilmselt siis, kui peaksin valikuid hakkama tegema.. et kas järjepidevad ja toredad või uued ja huvitavad või need, kes nagu muuseas aju pudruks ja kapsasteks muudavad. :D Jumal tänatud, et viimast versiooni näeb väga harva.
Tõenäoliselt ei pea ma kunagi mingeid valikuid tegemagi, sest esimesed on liiga viisakad, teised liiga hõivatud ja kolmandad.. noh, ütleme nii, et ei. :) Ma ei tea, mismoodi peaks üldse kaaslast omale valima, aga vist peaks mingi loogika seal esinema, mitte ainult instinktid. Või.. ma ka ei tea. Andke nõu, vanemuised. Öeldakse ju küll, et süda teab, mis tahab, aga ma kahtlustan, et mu süda on lollakas, teda ei saa usaldada. :D
Armastus on minu jaoks tavaliselt see, et ma mõtlen, et äkki ma meeldin kellelegi, kes täitsa juhtumisi mulle ka meeldib. Veendun, et ei. Valutan südant, saan üle. Ja siis aastaid hiljem tulevad nad ütlema, et oh, ma olin su järele hull. Wtf, eksole. Teil pole aimugi, kui mitu korda mu elus sellist jama on olnud.
Uff, kui esimest korda nö välja kutsuti..ee... kaks kuud vist juba tagasi? siis esimene reaktsioon oli loomulikult sõrad vastu lükata ja eitada kõike. :D Mul pole aega, mul maja põleb, mul pole jalgu, ma ei saakski üldse kuskile tulla! Aga noh, inimene on sihikindel ja ülisõbralik, ajab mind naerma ja mõistab koguaeg kõike! aargh, lõpuks lubasin minna. Vahetult enne ürituse toimumist lõin jälle põnnama, ajasin kõikvõimast kägujaani ja teatasin, et tegelikult olen üldse tööl sel päeval. Oi, kui kurb.... aga järgmisel päeval?
:D No see ajas mu naerma muidugi... ja nii mind kilbist välja kratsitigi. Pärast oli hea meel, sest polnudki üldse õudne, vastupidi. :)
Enne üritust aga jõudsin teda isegi vihkama juba hakata. Mida rohkem ma üritan super olla, seda mannetum kõik tundub, ja lõpuks tahan üldse põgeneda kogu olukorrast, sest ma tunnen end seal nii halvasti, lähen tigedaks ja ärritun ja... et mismõttes ma pean kellegi teise pärast üldse muutuma, miks ma pean niipalju pingutama?!?! :D (Teine inimene on siin täitsa ilmsüüta, tema ainus viga on see, et meeldib mulle, eksole. :) )
Sellepärast ma olengi nii enesekindel ja vaba ja supercool mõnede teistega suhtlemisel.. süda pole kaasas. Paljudel on niimoodi, ma olen üsna kindel. Mida rohkem on kaotada, seda kindlamalt end saboteerid. :) ENT - kui katsetada ja proovida, siis oskan raudselt üha paremini käituda sellistes olukordades.. ma loodan. :D Seega... harjutamine teeb meistriks, ei tohi ära joosta.
Eriti kui nii hea olukord on nagu praegu, nii palju mehi ümberringi.
Ehkki ma pean praegu täitsa ausalt ütlema, et eile oli veel julge hundirind ja hüüan mäetippudelt, aga täna... Täna paneks plehku jälle. :) Margit arvas näiteks, et niipea kui mõni mees liiga reaalseks muutuma kipub, siis lasen kähku jalga. Mis on tõenäoliselt tõsi. :D Ma olen möku ja argpüks. :) Aga see-eest väga lahe.
Ahh, mulle on niipalju ilusaid asju öeldud viimasel ajal, täitsa lõpp. :) Hakka või uskuma. :)
L says: kuulan seda shakira lugu juba sajandat korda
see huuuuuuuuuuu iseloomustab nii hästi seda mu värki.. et oleks nagu kõik vinksvonks ja tüüp tuleb ja siis järsku HUUUUUUUUUUUUUUUUUU ja aju kukub kolks põrandale
vahel on niii hea meel, et joosep minuga igalpool kaasas on, siis ei paista nii välja et braindead olen
***ga ma olen näiteks alati säravalt vaimukas :D
aaargh. ja teisega ei suuda lausetki koostada korralikult
paneks mõne sentimeetri nahka kokku, siis oleks kergem. jagatud aur on ikka ju..
aga ei, aina mängi. ellu peab ju jääma
On olukordi, kus ma ei saa maski maha võtta. Või noh, saaks. Sel poleks lihtsalt mingit vahet, kui vaataja on pime.
Aga ma ei mõtle sellele üldse, ma surfan selle kõrgepingelaine peal, mis mu sees on juba jupp aega. :)
Joosep, jah, pressib igalepoole kaasa, haha, näiteks käisin ühe meesterahvaga täitsa niisama, muudel asjaoludel, jalutamas hiljuti, ja Joosep ütles, et tuleb tõuksiga sõidab kaasa. Tore ju, lubasin tal. Ja ta rääkis TERVE tee vahetpidamata. :D Eh, tegelt oli väike vaikus küll, vahepeal ta käis mulle lilli korjamas. Ta on nii kaitsev, kipub kallistama mind ja.. Armas väike naljatilk.
Ei häbene ega võõrasta küll kedagi, esinemisvajadus trumpab üle. :)
Lõpuks sokutasin ta sõbra juurde külla, siis saime noormehega kah mõne sõna vahetada. Õnneks ta ei pannud pahaks. Või oskas vähemalt hästi varjata oma pahameelt. :)
Mul on tegelikult siin veel igavene pikk jutt teistel teemadel, aga ma ei posti seda täna. Postin siia lõppu hoopis magusa suutäie romantikahaidele. Küünik minus otsis kangesti sõnu sellest loost kuuldes, aga kõik ülejäänud minad käskisid tal vait jääda. :) Ja õige kah. Vahel tuleb lihtsalt inff vastu võtta ja rõõmus olla. On ju küll veel selliseid mehi olemas.
Mul on tädi, kes käis väga noorena (23-aastaselt) Gruusias reisil ja armus, noormees armus temasse ka, tahtis suisa abielluda, aga mehe isa ei lubanud, pealegi poleks mu sugulane sinna elama jääda tahtnud, kodust liiga kaugel. Nüüd paar nädalat tagasi helistati naisele vanalt tuttavalt, et kuule, su numbrit otsitakse, kas tohin anda. Totaalne minevikuüllatus, mees oli teda aastaid juba eesnime ja mälestuste-infokildude järgi otsinud, tahab kokku saada kangesti.
Mu vanatädi on praegu 73 aastane. Ka mäletab endiselt meest, ja.. läks nii sabinasse ja värvis juuksed ära ja.. :)
...
Klimp kurgus, eh. Ja mõtlen, et oh, kuidas tahaks ise ka, et sellises vanuses veel romantikat oleks... :)
Või ehk minu ports jõuabki alles siis kohale.
P.S. Blongile leegitsev sünnipäevajalg tagumikku! :) :*
(Loodan, et mäletad ikka Red'i, muidu on lihtsalt väga kummaline õnnitlus. :D)
Toimub igasugu kummalisi asju, nagu mu elus ikka kipub juhtuma. Ja naljakas, kui viskad midagi minema, siis tuleb kohe midagi uut asemele. Mul on nüüd kange kiusatus terve korter tühjaks tassida, lihtsalt, et näha, mis siis asemele tuleb. Aga noh, peab ikka mõistusega võtma. Äkki tuleks näiteks rotid, eks. Või maod.
Kui ma eile hommikul oleksin bloginud, siis oleks see tekst siin hoopis teistsugune saanud.. võib-olla. :) Aga aeg võrdub teadupärast jaheda veega ja.. nüüd ma pole enam milleski kindel. :)
Ükspäev üritasin magama jääda, ja mõtted ei lasknud, üks ammune mees aina ringles ja ringles ja ringles mu ajukäärude vahel, ja NII ärritusin lõpuks, tõusin oma uneuimast püsti, läksin laua juurde ja kirjutasin mingi suvalise kollase paberi peale siuhti, mõtlemata, neli rida. Loits. Ja siis läksin joonelt voodisse tagasi, magasin nagu nott. Tead, siiamaani pole enam mõelnud ta peale. Juba tubli kuu aega. Nii et kui sul näiteks on mõni inimene, keda parema meelega ei mäletaks, siis kirjuta endale loits ja puhu ta minema oma peast nagu suits. Võib minu ridu ka laenata, küsi ainult. Ma siia otse ei kirjutaks, äkki kaovad siis ülejäänd asjad/inimesed ka ära. :D Allpowerful Oz.
Aga jah... nii kui peas riiul tühjenes, nii hakkasid mu ümber tekkima inimesed, kes tahavad juttu puhuda ja jalutamas ja mujalgi käia. :D Ja see on tõeliselt tore. Problemaatiliseks läheks ilmselt siis, kui peaksin valikuid hakkama tegema.. et kas järjepidevad ja toredad või uued ja huvitavad või need, kes nagu muuseas aju pudruks ja kapsasteks muudavad. :D Jumal tänatud, et viimast versiooni näeb väga harva.
Tõenäoliselt ei pea ma kunagi mingeid valikuid tegemagi, sest esimesed on liiga viisakad, teised liiga hõivatud ja kolmandad.. noh, ütleme nii, et ei. :) Ma ei tea, mismoodi peaks üldse kaaslast omale valima, aga vist peaks mingi loogika seal esinema, mitte ainult instinktid. Või.. ma ka ei tea. Andke nõu, vanemuised. Öeldakse ju küll, et süda teab, mis tahab, aga ma kahtlustan, et mu süda on lollakas, teda ei saa usaldada. :D
Armastus on minu jaoks tavaliselt see, et ma mõtlen, et äkki ma meeldin kellelegi, kes täitsa juhtumisi mulle ka meeldib. Veendun, et ei. Valutan südant, saan üle. Ja siis aastaid hiljem tulevad nad ütlema, et oh, ma olin su järele hull. Wtf, eksole. Teil pole aimugi, kui mitu korda mu elus sellist jama on olnud.
Uff, kui esimest korda nö välja kutsuti..ee... kaks kuud vist juba tagasi? siis esimene reaktsioon oli loomulikult sõrad vastu lükata ja eitada kõike. :D Mul pole aega, mul maja põleb, mul pole jalgu, ma ei saakski üldse kuskile tulla! Aga noh, inimene on sihikindel ja ülisõbralik, ajab mind naerma ja mõistab koguaeg kõike! aargh, lõpuks lubasin minna. Vahetult enne ürituse toimumist lõin jälle põnnama, ajasin kõikvõimast kägujaani ja teatasin, et tegelikult olen üldse tööl sel päeval. Oi, kui kurb.... aga järgmisel päeval?
:D No see ajas mu naerma muidugi... ja nii mind kilbist välja kratsitigi. Pärast oli hea meel, sest polnudki üldse õudne, vastupidi. :)
Enne üritust aga jõudsin teda isegi vihkama juba hakata. Mida rohkem ma üritan super olla, seda mannetum kõik tundub, ja lõpuks tahan üldse põgeneda kogu olukorrast, sest ma tunnen end seal nii halvasti, lähen tigedaks ja ärritun ja... et mismõttes ma pean kellegi teise pärast üldse muutuma, miks ma pean niipalju pingutama?!?! :D (Teine inimene on siin täitsa ilmsüüta, tema ainus viga on see, et meeldib mulle, eksole. :) )
Sellepärast ma olengi nii enesekindel ja vaba ja supercool mõnede teistega suhtlemisel.. süda pole kaasas. Paljudel on niimoodi, ma olen üsna kindel. Mida rohkem on kaotada, seda kindlamalt end saboteerid. :) ENT - kui katsetada ja proovida, siis oskan raudselt üha paremini käituda sellistes olukordades.. ma loodan. :D Seega... harjutamine teeb meistriks, ei tohi ära joosta.
Eriti kui nii hea olukord on nagu praegu, nii palju mehi ümberringi.
Ehkki ma pean praegu täitsa ausalt ütlema, et eile oli veel julge hundirind ja hüüan mäetippudelt, aga täna... Täna paneks plehku jälle. :) Margit arvas näiteks, et niipea kui mõni mees liiga reaalseks muutuma kipub, siis lasen kähku jalga. Mis on tõenäoliselt tõsi. :D Ma olen möku ja argpüks. :) Aga see-eest väga lahe.
Ahh, mulle on niipalju ilusaid asju öeldud viimasel ajal, täitsa lõpp. :) Hakka või uskuma. :)
L says: kuulan seda shakira lugu juba sajandat korda
see huuuuuuuuuuu iseloomustab nii hästi seda mu värki.. et oleks nagu kõik vinksvonks ja tüüp tuleb ja siis järsku HUUUUUUUUUUUUUUUUUU ja aju kukub kolks põrandale
vahel on niii hea meel, et joosep minuga igalpool kaasas on, siis ei paista nii välja et braindead olen
***ga ma olen näiteks alati säravalt vaimukas :D
aaargh. ja teisega ei suuda lausetki koostada korralikult
paneks mõne sentimeetri nahka kokku, siis oleks kergem. jagatud aur on ikka ju..
aga ei, aina mängi. ellu peab ju jääma
On olukordi, kus ma ei saa maski maha võtta. Või noh, saaks. Sel poleks lihtsalt mingit vahet, kui vaataja on pime.
Aga ma ei mõtle sellele üldse, ma surfan selle kõrgepingelaine peal, mis mu sees on juba jupp aega. :)
Joosep, jah, pressib igalepoole kaasa, haha, näiteks käisin ühe meesterahvaga täitsa niisama, muudel asjaoludel, jalutamas hiljuti, ja Joosep ütles, et tuleb tõuksiga sõidab kaasa. Tore ju, lubasin tal. Ja ta rääkis TERVE tee vahetpidamata. :D Eh, tegelt oli väike vaikus küll, vahepeal ta käis mulle lilli korjamas. Ta on nii kaitsev, kipub kallistama mind ja.. Armas väike naljatilk.
Ei häbene ega võõrasta küll kedagi, esinemisvajadus trumpab üle. :)
Lõpuks sokutasin ta sõbra juurde külla, siis saime noormehega kah mõne sõna vahetada. Õnneks ta ei pannud pahaks. Või oskas vähemalt hästi varjata oma pahameelt. :)
Mul on tegelikult siin veel igavene pikk jutt teistel teemadel, aga ma ei posti seda täna. Postin siia lõppu hoopis magusa suutäie romantikahaidele. Küünik minus otsis kangesti sõnu sellest loost kuuldes, aga kõik ülejäänud minad käskisid tal vait jääda. :) Ja õige kah. Vahel tuleb lihtsalt inff vastu võtta ja rõõmus olla. On ju küll veel selliseid mehi olemas.
Mul on tädi, kes käis väga noorena (23-aastaselt) Gruusias reisil ja armus, noormees armus temasse ka, tahtis suisa abielluda, aga mehe isa ei lubanud, pealegi poleks mu sugulane sinna elama jääda tahtnud, kodust liiga kaugel. Nüüd paar nädalat tagasi helistati naisele vanalt tuttavalt, et kuule, su numbrit otsitakse, kas tohin anda. Totaalne minevikuüllatus, mees oli teda aastaid juba eesnime ja mälestuste-infokildude järgi otsinud, tahab kokku saada kangesti.
Mu vanatädi on praegu 73 aastane. Ka mäletab endiselt meest, ja.. läks nii sabinasse ja värvis juuksed ära ja.. :)
...
Klimp kurgus, eh. Ja mõtlen, et oh, kuidas tahaks ise ka, et sellises vanuses veel romantikat oleks... :)
Või ehk minu ports jõuabki alles siis kohale.
P.S. Blongile leegitsev sünnipäevajalg tagumikku! :) :*
(Loodan, et mäletad ikka Red'i, muidu on lihtsalt väga kummaline õnnitlus. :D)
Saturday, May 17, 2014
Thanks vihjete eest, universum. :) Tobe naeratus näol ja seosetu rõõm südames. Ehk hirm ja õud :D aga tuju on hea, seega on kõik hea. :D Ignoreerin mõistlikkust ja tulevikku, üldse ajutegevust, haha. On olemas ainult praegune hetk. Awh. If only.
Küll pühapäeval kirjutan lehetäied, millest keegi midagi aru ei saa, mus ja kall. Minge Muuseumiööle täna, eks :)
http://muuseumioo.ee/
Ma ise lähen peenisekujulisse majja, obviously. ;)
Friday, April 25, 2014
Gravity fails me.
Segadus, segadus on mu sees. Miks ei võiks tulla keegi ja öelda, kuhupoole ma nüüd edasi pean minema või mispidi mõtlema. :D Kas leppida olukorraga ja jätta kõik vanad ja väga armsad mõtted-inimesed-mõtteinimesed maha ja võtta uued väljakutsed käsile... või peaks just neid vanu hoidma ja mitte uute sabade järele jooksma? Kas peaksin olema järjekindel ja oma südamele truu.. või mõistma lõpuks ometi, et tassin lollaka jonnakusega surnud unistusi kaasas... Ma ei saa midagi enam aru, peale selle, et ma peaks nagu midagi paika panema. :D Nagu Lindudes, mul on veskikivi vaja kaelapanemiseks, muidu lendan minema.
Pagana kuu.
Õde saatis mingi astroloogialingi, kus oli öeldud, et täiskuu ja varjutus ja et peaks nüüd saabuma äkiline selgus. No küll oleks tore. :) Mind tegelikult ei häiriks üldse, kui see oleks mingi ajutine selgus, või isegi täitsa vale selgus, peaasi, et see hajus kahevahelolekutunne kaoks.
Naljakas, B kirjutas kah enne fb-sse, et peab valima midagi.. Täna on valikutetegemise päev, tundub. Kuidas teil, kas kriibib kuskilt miski otsus või otsustusvõimetus? Kuidas leida vastuseid... või miks. :)
Ja awww, klient tõi just Raffaellot mulle... :) Ma olevat kena. =) Nii armas temast.
Ahahaha, kujutasin praegu ette, et tegelt kui komme ulatad, siis polegi eriti vahet, mis sinna juurde öelda. Annad kilo kommi ja naeratad: "Te olete nii kole." :D Ikka on ju hea meel. :D
Blong peaks varsti laekuma, läheme kinno. Ma muidu käin alati igalpool Joosepiga, aga see va Grand Budapest.. hotell... Hotell Grand Budapest? Budapest Grand Hotel? No misiganes, see on alla 12 keelatud. Mul on jube raske leida täiskasvanud inimesi kinoskäimiseks, kellelgi pole aega. Seekord Blong ütles muuseas, et tahab minna millalgi ja ma rabasin ta kohe surmahaardesse. :D
Ma ei saa aru, kas kevad on süüdi või mis, aga viimasel ajal on lauslollide kontsentratsioon kuidagi eriti vänge. Juba teist päeva laiutan käsi ja kange tahtmine on öelda mõnele nagu Sherlock: "Please don't talk, you'll lower the IQ of the whole street."
Kergematel juhtudel saab muidugi pulli... :D
Täna oli seevastu bussis üks noor kukk, kiitles ja praalis oma vähesõnalise sõbra ees oma kõikvõimalike "vägitegudega"... lihtsalt masendav oli kuulata, aju hakkas valutama ja kange tahtmine tekkis selle sõbra käest küsida, et kas sa ei TUNNE füüsiliselt, kuidas idiotism sulle õlgade peale valgub?! Ja kas ei karda, et see kleebib külge ja oled elu lõpuni märgistatud... Ma küll kartsin, läksin seisin bussi etteotsa. :D Ühtlasi... naljakas, kuidas inimeste arukustase on tavaliselt pöördvõrdeline nende häälevolüümiga..
No igatahes.. soovitan nii Grand Budapest Hotelli kui ka Kapten Ameerikat (pahamees on uuu (parema sõna puudumisel) :D ) Olen nüüd mõlemat just-äsja vaatamas käinud ja mõlemad on väga muhedad täiesti erineval moel. Kapten Ameerika pahalane jättis, jah, kustumatu (paariks nädalaks) mulje, eriti maskiga. :D Maski võttis ära, siis oli selline nunnu koeranäoga mees, no selliseid on maa ja ilm täis. Mees peab ikka natuke õudne ka olema, haha. :D Kusjuures, vaatasin youtube'ist intervjuusid, kus ta lühikeste juustega on... noh.. mõnel juhul annavad juuksed ikka megalt juurde, ütleme nii. Aga ehk ta on üks neist inimestest, kellele riputad mõne asja külge või paned lipsu ette ja siis oleks nagu totaalselt teine inimene. Ma ise kipun ka sinnakanti, väikeste muudatustega saab meeleolu või attitude'i muuta.
Teised tegelased olid ka kõik lahedad ja kõigil oli midagi nagu näidelda ka, mitte nagu mõnes superhero filmis, kus rahvas niisama võtab poose kordamööda. :)
Grand Budapest Hotel oli muidugi sootuks teistmoodi film. Aga kah... asjad liikusid tihedalt ja superkiiruses ja koguaeg oli põnev. Mulle Fiennes ei meeldi tegelikult, ma ei teagi, miks. Ilmselt ta mõne varasema tegelasevaliku pärast, ehkki mul pole aimugi, mis nii hirmsa mulje jätta võis. Aga selles rollis oli ta küll väga sümpaatne.
Ja ka siin filmis meeldis pahalane. :D Dafoe mängib kah tavaliselt igasuguseid segaseid, Boondock Saintsis, haha, oli see superkoht "There was a firefight!" :D Vaata youtube'ist, seal on täisfilm olemas.
Lahkulööja on oma lollakast tõlkenimest hoolimata ka väga hea film. Noh... ses mõttes, et tore on vaadata ja paneb mõtlema. Ei pretendeeri mingile filmikriitiku kohale, mulle meeldivad peaaegu kõik filmid. Igatahes, ma olen seda kummalistel asjaoludel kaks korda vaatamas käinud ja mõlemal korral oli filmi esimesel poolel terve aeg pisar kurgus. Kuidagi nii õudne tundus kogu see valimine ja lõplikkus. Mulle meeldib, kui on vaba voli. Selles mõttes oleksin mina ka need hullud ronilased valinud tema olles...
Mina olles oleksin kohe rongist maha jäänud, sest ma poleks friggin kivi pealegi jaksanud ronida. Va mauk. :D Mina olles oleksin valinud ilmselt need tarkurid.. neil on raamatud. Raamatud, filmid, muusika... see on nii awesome. Kõik loovad inimesed on mu iidolid. :)
Krt, jalad valutavad. :D Käisime täna jälle kõndimas, see on mu lemmikasi. Kahjuks on mul printsessi nahk, isegi sokid hõõruvad.
Kannan siis kordamööda erinevaid jalanõusid, sest nad hõõruvad kõik eri kohtadest. :D Praegu on näiteks megavesivill kanna peal.
Minu jaoks on see täielik... teraapia, just seal kõndimine, mu lapepõlvekodu oli selles linnaosas ja see lõkkelõhn ja linnulaul ja.. aah... :) Lapsena lamasin öö saabudes ikka veel võrkkiiges ja kuulasin ja vaatasin, mis taevas toimub. Ja nüüd ka, kui bussiga kodu poole tagasi sõidan, siis vaatan musti puulatvu sinise taeva taustal ja.. see on nagu Alliksaar ütles: puude ballett. Kõik need oksad, nagu meelega sätitud nii keeruliselt.. :)
Ohjah... muide, lugesin Alliksaare elulooraamatut ja.. võid ju mõelda küll, et ta oli kindlasti selline.. vaikne mõtiskleja ja õrn poeet, aga... ta oli ikka täitsa... no.. on inimesi, kes oskavad niimoodi elada, et kuskilt üle ääre ei tõuse, kunagi. Kes järgivad reegleid, kirjutatud ja kirjutamata. No ja siis oli Alliksaar, kes oli tassist ikka täitsa mööda valatud algusest peale. :D Hull mees. Aga tore.
("On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust." Margit Mõistlik. )
Pukil on sääred,
letil on rinnad.
Põgusad rõõmud.
Jubedad hinnad.
:)
K täna käimise ajal rääkis, et 20selt olid mõtted mujal ja siis ma olin viis minti vait ja lentsisin nende kõrval ja mõtlesin, et kus minu mõtted on. Pole aimugi. Kuidas teised oma mõtteid suunavad ja fokusseerivad?..
Igatahes, pean magama minema, kalli ja musi. :)
Ahh, mul üks tuttav, kellega ma nüüd poolkogemata sõpsiks sain, räägibki vist nii, et ütleb selliseid sõnu nagu "kallis" ja "armas" isegi minusugusele suvalisele armsale ja kallile inimesele ja nii tore on. Keegi teine ju mulle nii ei ütle. :)
Ja siis on üks, kes on alati olemas, ja siis on üks, kes vist tahaks alati olemas olla.
Ja mida mina tahan?
Kas vihjeid saaks? :)
Pagana kuu.
Õde saatis mingi astroloogialingi, kus oli öeldud, et täiskuu ja varjutus ja et peaks nüüd saabuma äkiline selgus. No küll oleks tore. :) Mind tegelikult ei häiriks üldse, kui see oleks mingi ajutine selgus, või isegi täitsa vale selgus, peaasi, et see hajus kahevahelolekutunne kaoks.
Naljakas, B kirjutas kah enne fb-sse, et peab valima midagi.. Täna on valikutetegemise päev, tundub. Kuidas teil, kas kriibib kuskilt miski otsus või otsustusvõimetus? Kuidas leida vastuseid... või miks. :)
Ja awww, klient tõi just Raffaellot mulle... :) Ma olevat kena. =) Nii armas temast.
Ahahaha, kujutasin praegu ette, et tegelt kui komme ulatad, siis polegi eriti vahet, mis sinna juurde öelda. Annad kilo kommi ja naeratad: "Te olete nii kole." :D Ikka on ju hea meel. :D
Blong peaks varsti laekuma, läheme kinno. Ma muidu käin alati igalpool Joosepiga, aga see va Grand Budapest.. hotell... Hotell Grand Budapest? Budapest Grand Hotel? No misiganes, see on alla 12 keelatud. Mul on jube raske leida täiskasvanud inimesi kinoskäimiseks, kellelgi pole aega. Seekord Blong ütles muuseas, et tahab minna millalgi ja ma rabasin ta kohe surmahaardesse. :D
Ma ei saa aru, kas kevad on süüdi või mis, aga viimasel ajal on lauslollide kontsentratsioon kuidagi eriti vänge. Juba teist päeva laiutan käsi ja kange tahtmine on öelda mõnele nagu Sherlock: "Please don't talk, you'll lower the IQ of the whole street."
Kergematel juhtudel saab muidugi pulli... :D
Täna oli seevastu bussis üks noor kukk, kiitles ja praalis oma vähesõnalise sõbra ees oma kõikvõimalike "vägitegudega"... lihtsalt masendav oli kuulata, aju hakkas valutama ja kange tahtmine tekkis selle sõbra käest küsida, et kas sa ei TUNNE füüsiliselt, kuidas idiotism sulle õlgade peale valgub?! Ja kas ei karda, et see kleebib külge ja oled elu lõpuni märgistatud... Ma küll kartsin, läksin seisin bussi etteotsa. :D Ühtlasi... naljakas, kuidas inimeste arukustase on tavaliselt pöördvõrdeline nende häälevolüümiga..
No igatahes.. soovitan nii Grand Budapest Hotelli kui ka Kapten Ameerikat (pahamees on uuu (parema sõna puudumisel) :D ) Olen nüüd mõlemat just-äsja vaatamas käinud ja mõlemad on väga muhedad täiesti erineval moel. Kapten Ameerika pahalane jättis, jah, kustumatu (paariks nädalaks) mulje, eriti maskiga. :D Maski võttis ära, siis oli selline nunnu koeranäoga mees, no selliseid on maa ja ilm täis. Mees peab ikka natuke õudne ka olema, haha. :D Kusjuures, vaatasin youtube'ist intervjuusid, kus ta lühikeste juustega on... noh.. mõnel juhul annavad juuksed ikka megalt juurde, ütleme nii. Aga ehk ta on üks neist inimestest, kellele riputad mõne asja külge või paned lipsu ette ja siis oleks nagu totaalselt teine inimene. Ma ise kipun ka sinnakanti, väikeste muudatustega saab meeleolu või attitude'i muuta.
Teised tegelased olid ka kõik lahedad ja kõigil oli midagi nagu näidelda ka, mitte nagu mõnes superhero filmis, kus rahvas niisama võtab poose kordamööda. :)
Grand Budapest Hotel oli muidugi sootuks teistmoodi film. Aga kah... asjad liikusid tihedalt ja superkiiruses ja koguaeg oli põnev. Mulle Fiennes ei meeldi tegelikult, ma ei teagi, miks. Ilmselt ta mõne varasema tegelasevaliku pärast, ehkki mul pole aimugi, mis nii hirmsa mulje jätta võis. Aga selles rollis oli ta küll väga sümpaatne.
Ja ka siin filmis meeldis pahalane. :D Dafoe mängib kah tavaliselt igasuguseid segaseid, Boondock Saintsis, haha, oli see superkoht "There was a firefight!" :D Vaata youtube'ist, seal on täisfilm olemas.
Lahkulööja on oma lollakast tõlkenimest hoolimata ka väga hea film. Noh... ses mõttes, et tore on vaadata ja paneb mõtlema. Ei pretendeeri mingile filmikriitiku kohale, mulle meeldivad peaaegu kõik filmid. Igatahes, ma olen seda kummalistel asjaoludel kaks korda vaatamas käinud ja mõlemal korral oli filmi esimesel poolel terve aeg pisar kurgus. Kuidagi nii õudne tundus kogu see valimine ja lõplikkus. Mulle meeldib, kui on vaba voli. Selles mõttes oleksin mina ka need hullud ronilased valinud tema olles...
Mina olles oleksin kohe rongist maha jäänud, sest ma poleks friggin kivi pealegi jaksanud ronida. Va mauk. :D Mina olles oleksin valinud ilmselt need tarkurid.. neil on raamatud. Raamatud, filmid, muusika... see on nii awesome. Kõik loovad inimesed on mu iidolid. :)
Krt, jalad valutavad. :D Käisime täna jälle kõndimas, see on mu lemmikasi. Kahjuks on mul printsessi nahk, isegi sokid hõõruvad.
Kannan siis kordamööda erinevaid jalanõusid, sest nad hõõruvad kõik eri kohtadest. :D Praegu on näiteks megavesivill kanna peal.
Minu jaoks on see täielik... teraapia, just seal kõndimine, mu lapepõlvekodu oli selles linnaosas ja see lõkkelõhn ja linnulaul ja.. aah... :) Lapsena lamasin öö saabudes ikka veel võrkkiiges ja kuulasin ja vaatasin, mis taevas toimub. Ja nüüd ka, kui bussiga kodu poole tagasi sõidan, siis vaatan musti puulatvu sinise taeva taustal ja.. see on nagu Alliksaar ütles: puude ballett. Kõik need oksad, nagu meelega sätitud nii keeruliselt.. :)
Ohjah... muide, lugesin Alliksaare elulooraamatut ja.. võid ju mõelda küll, et ta oli kindlasti selline.. vaikne mõtiskleja ja õrn poeet, aga... ta oli ikka täitsa... no.. on inimesi, kes oskavad niimoodi elada, et kuskilt üle ääre ei tõuse, kunagi. Kes järgivad reegleid, kirjutatud ja kirjutamata. No ja siis oli Alliksaar, kes oli tassist ikka täitsa mööda valatud algusest peale. :D Hull mees. Aga tore.
("On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust." Margit Mõistlik. )
Pukil on sääred,
letil on rinnad.
Põgusad rõõmud.
Jubedad hinnad.
:)
K täna käimise ajal rääkis, et 20selt olid mõtted mujal ja siis ma olin viis minti vait ja lentsisin nende kõrval ja mõtlesin, et kus minu mõtted on. Pole aimugi. Kuidas teised oma mõtteid suunavad ja fokusseerivad?..
Igatahes, pean magama minema, kalli ja musi. :)
Ahh, mul üks tuttav, kellega ma nüüd poolkogemata sõpsiks sain, räägibki vist nii, et ütleb selliseid sõnu nagu "kallis" ja "armas" isegi minusugusele suvalisele armsale ja kallile inimesele ja nii tore on. Keegi teine ju mulle nii ei ütle. :)
Ja siis on üks, kes on alati olemas, ja siis on üks, kes vist tahaks alati olemas olla.
Ja mida mina tahan?
Kas vihjeid saaks? :)
Thursday, April 24, 2014
Friday, April 11, 2014
Ajutüvekeks
Kuna Terminaatori kolmas osa on praegu kanal 12-st, (ja seetõttu saangi kirjutada, Joosep läks ema tuppa suurest telekast vaatama,) siis meenus mu arust üks parimaid stseene televiisori (ilmselt peaks ütlema televisiooni või filmikunsti, aga ma olen ju mina) ajaloos, ehk - esimeses osas, kui näitab mässajate maa-alust kodu, ja lapsed istuvad koridoris teleka ees, sellest hoovav valgus nende nägudel mängimas... ja siis läheb peategelane edasi ja sa näed, et telekakastis on hoopis lõke ja nad soojendavad end seal ees.
Ma ei tea, miks, aga see pilt on mulle õudsalt ajukäärudesse kleepunud. (Ahjaa, ja see mees... kelle nimi oli Reese, muide. :D )
Ehk ma olin eelmises elus hiinlane.
Seletaks silmi.
Haha, Joosep tuli just ja viskas diivanile, toetas pea mulle sülle ja ütles: "Ma tahaks seda... kanali... kaneeli... rõngast.. pringel või mis ta oli." :D Kanalipringel. (Krt, kui ma viitsiks, ma otsiks mõne pildi juurde siia. Naeratavast delfiininäost.)
Minu poeg, väike udupea. Alles üksõhtu ta tuli ja näitas näpuga tühjusesse ja hüüdis: "See...! See.... öö...kull!"
:D Mõtles siis ööliblikat. Tegelt oli koi. Sai maha löödud, tuleb tunnistada. Öökullid mõjuvad lõngadele halvasti.
Veel lollakat sõnavärki.
Uus trend kiirkohtingutes - paned teise ette paberi, kuhu on kirjutatud "napoleoni kook" ja palud tal selle kõva häälega ette lugeda. Et kuidas ta seda ütleb, naapoleoni või napooleoni või napoleeeoni. :D Kange tahtmine on nüüd poodi minna ja seda viimast versiooni küsida. :D Igatahes - mina ütlen valesti, räägitakse. Nüüd otsin kedagi, kes samamoodi valesti ütleks. Või veel rohkem valesti, siis ma paistan targem välja.
Haha, nagu kunagi sada aastat tagasi üks tüüp, kes hääldas "Unforgiven"-i anfagirõun-iks. :D Jumala eest.
Noooh.. sellised väiksed möödalaskmised on ju ikka elus, kõigil juhtub. Samas.. suuremate asjade puhul.. vot seepärast on internet tobe, muidu ehk oleks inimestega terve elu tuttav ja ei saakski kunagi teada, kui rumalad nad mõnes küsimuses on. Aga netis... kuskil mingil hetkel tulevad kõik teemad jutuks ja siis... loed ja hoiad peast kinni. Ma hea meelega väldiks neid hetki, sest ma tõepoolest ei jaksa vaielda enam põhimõtte pärast. Kui on hetkel keegi ohus või kipub niruks olukord või inetuks, siis tuleb muidugi ohata ja üritada kuidagi... ilma teist tigedaks ajamata end selgitada, aga... kui Kalmaari-Kalmeri sõnu laenata, siis ma parema meelega rebiks oma ajutüve välja, viiks selle nelja tee ristumispaika ja mängiks sellega keksu.
Kusjuures.. keksu. Mitte ei kasutaks seda hüppenöörina.
Köhh.
Jube peavalu on juba mitmendat päeva. Valuvaigisti võttis natukenegi nürimaks, päris ära ei kao, reo.
Silmad on punased ja valusad, aru ma ei mõista. Tilgutan neisse (või no enamasti mööda, otsaette ja põskedele) rohtu, mis peaks justkui aitama... hakkaks ometi juba mõjuma, nii rõve on.
Kui arstliku arvamuse minu valuläve kohta mõõdupuuks võtta, siis toimub mul peas midagi hirmsat. :D Kui mu ema kahepoolse aneürüsmiga haiglasse sattus, siis see arst ütles, et geneetiline, ja et mina (osutas oma kondise sõrmega dramaatiliselt mu rinnale) olen järgmine.
Nüüd alles hiljuti viidi mu tädi kiirabiga minema, insult. Õnneks on temaga kõik okei.
Aga. Nad mõlemad hakkasid segast juttu ajama ja pea valutas, mõlemal kahtlustati algul mingit silmapõhja-värki. Nüüd mõtlen, et arvestades mu ogara jutu kvantiteeti ja pidevaid peavalusid, ma pakun, et mul on see silmapõhjaasi, misiganes see siis pole. :D
Tegelikult plaanisin Joosepile õpetada, mida teha, kui ma täitsa imelikuks lähen ühel päeval ja seosetut juttu hakkan ajama. Siis ta teaks, mida edasi teha ja ei ehmataks ära. Ema peale lootma jääda ei saa, sest ema on ise ka ohmu, meil hakkaks siis tõenäoliselt vestlus kohe juba hästi sujuma ja ta ei saaks essugi aru. :D
Ma ei saa aru küll, millest mu silmad nii väsinud on, ma pole neid kasutanudki eriti. No õues jah, seal ma vahin koguaeg igas suunas. Mis ei takista mul muidugi inimestest läbi vaatamast, just alles tegin seda jälle. Ta oli mu nina all täitsa ja ütles järsku tere, ehmatasin peaaegu pissi püksi.
Ahahaha, teemasse, tegin just testi.
What first impression do you give?
Result: You give people the impression that you're odd.
Your unique sense of style involves a style that is all your own. You confuse people by talking their ears off with too much information or celebrating the existential mysteries of random details. Then there are the strange exclamations like, 'Oopsy daisy!', 'Have a care, sir,' or 'Well, paint me blue and call me a monkey.' Which universe are you from, again?
:D
Mu ema teeb ka imelikke asju viimasel ajal.. või noh, veel imelikumaid kui muidu. Eile läks juuksurisse, ja avastas alles seal peeglisse vaadates, et oih, värvisin kodus selle alusmaski pähe küll, aga... unustasin silmad ja suu lisada. :D
(Ma ei tea, mis jube nägu tal siis peas oli seal... nagu tainas, ühtlaselt selle beezhiga üle määritud, sõitis trollis, ahaha... :D Õudne.)
Ja lõppu siis üks random info: Sherlock Holmesi nimeks pidi algselt saama Sherrinford Holmes, John Watsoni
nimeks aga Ormond Sacker.
Sherrinford poleks kedagi seganud, see on isegi päris nummi, aga Ormond Sacker?! :D Peakski mõne raamatu kätte võtma ja lugema, kas ta tahtiski teda päris lollakaks maalida või mõtles ikka ümber koos nimemuutusega... ma ei mäleta enam, kuidas raamatus oli, eri filmiversioonid jooksevad ajju ja segavad info ära. :)
Enivei, homme proovin siis vol kahe siia sebida. Ehk. :)
Ma ei tea, miks, aga see pilt on mulle õudsalt ajukäärudesse kleepunud. (Ahjaa, ja see mees... kelle nimi oli Reese, muide. :D )
Ehk ma olin eelmises elus hiinlane.
Seletaks silmi.
Haha, Joosep tuli just ja viskas diivanile, toetas pea mulle sülle ja ütles: "Ma tahaks seda... kanali... kaneeli... rõngast.. pringel või mis ta oli." :D Kanalipringel. (Krt, kui ma viitsiks, ma otsiks mõne pildi juurde siia. Naeratavast delfiininäost.)
Minu poeg, väike udupea. Alles üksõhtu ta tuli ja näitas näpuga tühjusesse ja hüüdis: "See...! See.... öö...kull!"
:D Mõtles siis ööliblikat. Tegelt oli koi. Sai maha löödud, tuleb tunnistada. Öökullid mõjuvad lõngadele halvasti.
Veel lollakat sõnavärki.
Uus trend kiirkohtingutes - paned teise ette paberi, kuhu on kirjutatud "napoleoni kook" ja palud tal selle kõva häälega ette lugeda. Et kuidas ta seda ütleb, naapoleoni või napooleoni või napoleeeoni. :D Kange tahtmine on nüüd poodi minna ja seda viimast versiooni küsida. :D Igatahes - mina ütlen valesti, räägitakse. Nüüd otsin kedagi, kes samamoodi valesti ütleks. Või veel rohkem valesti, siis ma paistan targem välja.
Haha, nagu kunagi sada aastat tagasi üks tüüp, kes hääldas "Unforgiven"-i anfagirõun-iks. :D Jumala eest.
Noooh.. sellised väiksed möödalaskmised on ju ikka elus, kõigil juhtub. Samas.. suuremate asjade puhul.. vot seepärast on internet tobe, muidu ehk oleks inimestega terve elu tuttav ja ei saakski kunagi teada, kui rumalad nad mõnes küsimuses on. Aga netis... kuskil mingil hetkel tulevad kõik teemad jutuks ja siis... loed ja hoiad peast kinni. Ma hea meelega väldiks neid hetki, sest ma tõepoolest ei jaksa vaielda enam põhimõtte pärast. Kui on hetkel keegi ohus või kipub niruks olukord või inetuks, siis tuleb muidugi ohata ja üritada kuidagi... ilma teist tigedaks ajamata end selgitada, aga... kui Kalmaari-Kalmeri sõnu laenata, siis ma parema meelega rebiks oma ajutüve välja, viiks selle nelja tee ristumispaika ja mängiks sellega keksu.
Kusjuures.. keksu. Mitte ei kasutaks seda hüppenöörina.
Köhh.
Jube peavalu on juba mitmendat päeva. Valuvaigisti võttis natukenegi nürimaks, päris ära ei kao, reo.
Silmad on punased ja valusad, aru ma ei mõista. Tilgutan neisse (või no enamasti mööda, otsaette ja põskedele) rohtu, mis peaks justkui aitama... hakkaks ometi juba mõjuma, nii rõve on.
Kui arstliku arvamuse minu valuläve kohta mõõdupuuks võtta, siis toimub mul peas midagi hirmsat. :D Kui mu ema kahepoolse aneürüsmiga haiglasse sattus, siis see arst ütles, et geneetiline, ja et mina (osutas oma kondise sõrmega dramaatiliselt mu rinnale) olen järgmine.
Nüüd alles hiljuti viidi mu tädi kiirabiga minema, insult. Õnneks on temaga kõik okei.
Aga. Nad mõlemad hakkasid segast juttu ajama ja pea valutas, mõlemal kahtlustati algul mingit silmapõhja-värki. Nüüd mõtlen, et arvestades mu ogara jutu kvantiteeti ja pidevaid peavalusid, ma pakun, et mul on see silmapõhjaasi, misiganes see siis pole. :D
Tegelikult plaanisin Joosepile õpetada, mida teha, kui ma täitsa imelikuks lähen ühel päeval ja seosetut juttu hakkan ajama. Siis ta teaks, mida edasi teha ja ei ehmataks ära. Ema peale lootma jääda ei saa, sest ema on ise ka ohmu, meil hakkaks siis tõenäoliselt vestlus kohe juba hästi sujuma ja ta ei saaks essugi aru. :D
Ma ei saa aru küll, millest mu silmad nii väsinud on, ma pole neid kasutanudki eriti. No õues jah, seal ma vahin koguaeg igas suunas. Mis ei takista mul muidugi inimestest läbi vaatamast, just alles tegin seda jälle. Ta oli mu nina all täitsa ja ütles järsku tere, ehmatasin peaaegu pissi püksi.
Ahahaha, teemasse, tegin just testi.
What first impression do you give?
Result: You give people the impression that you're odd.
Your unique sense of style involves a style that is all your own. You confuse people by talking their ears off with too much information or celebrating the existential mysteries of random details. Then there are the strange exclamations like, 'Oopsy daisy!', 'Have a care, sir,' or 'Well, paint me blue and call me a monkey.' Which universe are you from, again?
:D
Mu ema teeb ka imelikke asju viimasel ajal.. või noh, veel imelikumaid kui muidu. Eile läks juuksurisse, ja avastas alles seal peeglisse vaadates, et oih, värvisin kodus selle alusmaski pähe küll, aga... unustasin silmad ja suu lisada. :D
(Ma ei tea, mis jube nägu tal siis peas oli seal... nagu tainas, ühtlaselt selle beezhiga üle määritud, sõitis trollis, ahaha... :D Õudne.)
Ja lõppu siis üks random info: Sherlock Holmesi nimeks pidi algselt saama Sherrinford Holmes, John Watsoni
nimeks aga Ormond Sacker.
Sherrinford poleks kedagi seganud, see on isegi päris nummi, aga Ormond Sacker?! :D Peakski mõne raamatu kätte võtma ja lugema, kas ta tahtiski teda päris lollakaks maalida või mõtles ikka ümber koos nimemuutusega... ma ei mäleta enam, kuidas raamatus oli, eri filmiversioonid jooksevad ajju ja segavad info ära. :)
Enivei, homme proovin siis vol kahe siia sebida. Ehk. :)
Thursday, April 10, 2014
Kõike
on vahepeal juhtunud, kõike.
No tegelt pole päris kõike, aga peaaegu. :D Tundub igatahes väga põnev ja asine viimasel ajal.
Hakkasin käima (kõige woohoom mu enda jaoks), siis käisin veel ühe päris elusa meessoo esindajaga väljas (väga keeruline peasisene dialoog toimus enne :D ), täna sain olla kasulik ühele väiksele poisile, mind kutsuti kontserdile, kirjutasin luuletuse, mulle kingiti veel üks Wonderwomani särk (see hakkab juba kombeks saama, :D )käisin korduvalt kinos, olen saanud targemaks - need tulevad praegu hoobilt meelde. Tegelikult on kindlasti rohkem, ma lihtsalt ei mäleta. Aga ma üritan meenutada ja kirja panna enne seda, kui nädalavahetusel sünnipäevale läheme. :)
Ja jeeei, M, palju õnne siin ka. :) Kallis oled mulle.
No tegelt pole päris kõike, aga peaaegu. :D Tundub igatahes väga põnev ja asine viimasel ajal.
Hakkasin käima (kõige woohoom mu enda jaoks), siis käisin veel ühe päris elusa meessoo esindajaga väljas (väga keeruline peasisene dialoog toimus enne :D ), täna sain olla kasulik ühele väiksele poisile, mind kutsuti kontserdile, kirjutasin luuletuse, mulle kingiti veel üks Wonderwomani särk (see hakkab juba kombeks saama, :D )käisin korduvalt kinos, olen saanud targemaks - need tulevad praegu hoobilt meelde. Tegelikult on kindlasti rohkem, ma lihtsalt ei mäleta. Aga ma üritan meenutada ja kirja panna enne seda, kui nädalavahetusel sünnipäevale läheme. :)
Ja jeeei, M, palju õnne siin ka. :) Kallis oled mulle.
Subscribe to:
Posts (Atom)
