Uhuktoober.

Hau. Tahtsin siva öelda, et krt, uhuktoober tuleb nüüd lõpuks üks normaalne kuu, ja kui ei tule, siis ma talle alles teen. August oli üks veri ja pisarad ja valu ja kurbdus (jäin beebist ilma :( ,) september oli sitt ja rookimine ja mähkud ja vaev (ema lagunes laiali,) nüüd oktoober tuleb füüsiline ja emotsionaalne taaseneseleidmine ja novembris tahaks kuramuse NaNoWriMost osa võtta lõpuks ometi. Ehk siis november oleks puhas fantaasialend ja reaalsusest irdumine. :D Detsember on veel vaba, kui teil mingeid soovitusi on. :D Ja kui keegi viitsib minuga arutada lollakaid (raamatu)ideid, siis koht imelikule sõbrale on vaba. Samas, ainult sellisele, keda tegelikult huvitab. Mitte see, MIDA ma kirjutan, vaid jutt ise, ja üldse kirjutamine. Uudishimulikest (kes asjast endast eriti ei jaga) pole mingit erilist abi, on aeg näidanud. Ühtlasi öelge, kus rahapada on. Tõsiselt pinda käib see nikerdamine. Nii... mida ma veel kobiseda võiks. :D Ära istu nii kortsus, selg sirgeks!

Hülgehall häbisilm

Kõigepealt siis see, et ära loodusest leitud hülgepoega ärgita, ta mamma on kuskil eemal asju ajamas, nii et... põrgutee ja heateosillutis on muidu jälle. Las nad olla.
Ükspäev just mõtlesin nende heategude peale, mis heateoks ei klassifitseerugi, sest kuskil on mingi kala või nipp sees. Ma olen oma elus päris mitu korda üritanud õigesti käituda ja pärast asjade üle mõeldes tunnen end süüdi. Täitsa pisar tuli silma, ehkki alati ei või ju ette teada kõiki neid doominoklotse, mis üksteist tõukama hakkavad. (Sellest peaks tegelikult kirjutama. Kui ma kunagi kirjutan. Mida ma ei tee. :D Vt eelmist postitust. )
Kui ei kirjuta, siis vähemalt loen. Jaanuaris kusjuures päris palju, kõige suurema mulje jättis Kingi "Lemmikloomasurnuaid." Ma pole eriline õudukate fänn, aga Joosepil oli seda vaja kooli jaoks ja ma loen enamasti samad raamatud kõrvalt kah läbi, noh, niisama, ajaga kaasaskäimise mõttes. Aga. Jummel küll, see oli nii jube lugu. :D Ja just siis, kui mõtled, et no nüüd küll enam hullemaks minna ei saa, siis King lükkab sipsti varbaga ümbriku üle kuristikuääre. :D
Kummaline, et õpetaja selle raamatu neile valis, seal on kõikvõimalikku seksi, käed ja suud ja peed... Noh, Joosepit ei morjenda, aga kaheksas klass? Ise kui kaheksandik olin, siis muidugi arvasin, et olen täiskasvanu ja tean kõike, aga praegu kõrvalt vaadates.. :D Ehk õps arvas, et kui valikus on enamus raamatuid sajaleheküljelisi, siis viiesajalist ei vali keegi... No mu poeg on mu poeg. :D Küsisin talt millalgi, et kas ta tunneb inimesi, kes raamatuid loevad. (Mr X ütles, et selliseid otsi tikutulega taga.) Joosep vastas: "Ikka, jah. No ja mu ema on mingi fanaatik.." :D
Igatahes, jube hea raamat. Soovitan. Aga ärge enne magamajäämist lugege, see ajab veits une ära. :D
Goodreadsis panen tavaliselt oma lugemised kõik kirja, muidu unustan ära. Ja kui Mr X-ile ütlesin, et deem, ma lugesin jaanuaris ainult 7 raamatut (oleks äärepealt kaheksanda ka läbi saand noh, aga ei jõudnud,) siis ta vastas mulle, et "Kus on selle häbi silmad."
:D Ma muidugi naersin kõigepealt nagu hüään, ammu ju juba hoiatasin, et meil siin muutubki veits imelikuks ja ka tema hakkab imelikku juttu ajama, aga ta ei uskunud, hahaa, inyourface, ja siis hakkasin mõtlema, et jah, tõepoolest, kus on selle häbi silmad. Nii nunnu kuidagi. Häbi polegi enam miski paha asi. Vaid nagu tolmurull, selline hall ja peituv... natuke nagu hüljes. :D
(Just kustutasin ühte koma kolm korda, enne kui aru sain, et see polegi koma, vaid mingi soust mu ekraanil. Häbi silmad on koonu kohal. :) )

Ürgmöku

Krt.. teate küll seda laulu, eriline kaabakas. No ma olen elementaarne möku. Teist nii jubedat pole vist olemaski. Teen plaanid, teen tööd, meeleolu on hea, kõik on vinksvonks, ja siis üks sõber ütleb midagi kriitilist, ja mul jääbki see pähe loksuma ja nüüd tundub, et kõik mu ideed on lollid ja mul pole üldse mingit pointi midagi üritadagi.
Ja mõistusega saan aru, et see on kõigest ühe inimese arvamus, aga... ehh. Kusjuures, ega see sõps ka pahasti/kurjasti mõelnud, ütles lihtsalt tõtt, ühe nurga alt, ühe väikse osakese kohta.
Miks ma küll selline olen.... Misiganes muu teema kohta oleksin öelnud, et tühiasi, so what, ja edasi läinud, aga mina-ise on väga kehv teema. Oskaks ennast juba armastama hakata, kaua võib. Ma kirjanikukoolitusel küsisin ka, et kuidas uskuda, et just sinu jutt on väärt avaldamist, et kedagi üldse vähekenegi kotiks. Ja T ütles, et iga inimene on unikaalne, omab erilist vaatenurka ja vahel räägib su pihta sada inimest, ja sa ei saa aru, ja siis see sajaesimene oskab täpselt õigesti öelda ja järsku läheb nagu ajuuks lahti. Nii ju ongi. Ja mõndasid asju peabki hästi paljudes kohtades ütlema/kirjutama, sest need on tähtsad ja neid peabki igale poole jalgu sokutama, et rahvas sinna komistaks. Ja kõik see muu jutt.
Aga ürgmöku on loll. :(

Haha

Naersin just pissi peaaegu püksi... Me siin, Joosep ja Rosin ja mina, eksole, ja Joosep tuli midagi rääkima ja samal ajal näitab ühte poliitikut telekast ja ma mainin, et näe, sa oled ka selle mehega ühes ruumis olnud. Joosep küsib, et millal. Mina: no siis, kui me seda lasteaedade värki ajasime Maha TTV-ga. Joosep: ahjaa, seal koosolekul. Aga mis selle mehe nimi oli, kes meid autoga koju tõi.
Mina: Jaan-Matti.
Joosep vaatab mind sellise jube süvenenud näoga, üritab vist meenutada. Ma ei suuda vastu panna, lisan aeglaselt: Maan-Jatti.
Joosep lihtsalt seisis ja valas oma käes olnud kommikarbi aeglaselt mulle laua peale ja põrandale ja igale poole laiali. :D Ma ütlesin, et wtf, tema: aaaargh, ma nii üritasin praegu aru saada, mida kuradit sa ütlesid, et ma lülitasin kõik oma motor skillsid välja, käed läksid nõrgaks.

:DDD Siis korjasime neid väikseid kommtablette siit tervest maailmast, krt ja põrgu, ma ütlen. :D Isegi oma poja suudan veel kokku jooksutada, kõik pole veel kadunud. :D

Vana lõpp

Hei, ütles häbelik hääl sambla seest.
Mhmh, mina, va ront, jälle siin. Sain uue arvuti... või noh, vana. St ei pea teismelisega kaklema, et klaviatuuri manu kükkida. Nüüd pole enam ettekäändeid, juba nõuatakse "surematuid teoseid."
No kuni järgmise jaanuarini, mil arvuti kindlasti jälle saba paneb.
Meil on siis vana lõpp... uus lõpp oleks palju põnevam, aga nii heaste ka ei lähe. Ikka seesama vana. Mul on hetkel uuevajadus, värskelembus. isegi unes nägin Chris Hemsworthi Aquamani asemel. :D

Peaks mingi kokkuvõtva posti siia püstitama, aga ei oskagi eriti midagi öelda. See aasta oli üsna õudne, mõnes mõttes, ja üsna tore, mõnes teises mõttes. Omaenese mõtteid on raske taibata. :) Oleks teisiti läinud aprillis, siis... noh.. oleks kas väga ilus ja hea praegu, või hoopis katastroof. Ei või ju teada. Mul on usku, et läheb nii, nagu peab, ja nagu parem ongi.
Leidsin enda seest kirjatsura jälle üles, või vähemalt kasvatasin kirjatsura enesekindlust natuke. Käisin kirjanikukoolitusel, kahel, ja nii tore oli, kui inimesed, kes ka ju kirjutavad, ütlevad, et nii hea idee, ma ostaks kohe selle raamatu. :) Et inimesed tahavadki ehk ikkagi mu jutukesi kuulda... Mr. X on ka jube toetav, tahab, et ma luuletusteraamatu samuti ikka välja annaks. Natuke õudne on. :) Tänapäeval peab iga lause nii läbiv ja kõiketähendav/hõlmav olema, et lihtsad emotsiooniräbalad on ehk liiga naeruväärsed. Aga eks näis. Kunagi ma selle raha ju ikka kokku saan. :D (Ma naeran tegelikult seda, et ei saagi, aga ma ei ütle teile, arvake pealegi, et ma niisama naeran. :D )

Elu on tragikoomiline.
Hetkel näiteks valutan jalga ja küsiksin, kuidas teada saada, kas reieluu on katki või lihtsalt muljutud või kuidas esineb närvipõletik kintsus... või mis muud võib viga olla, kui käia kuigi hästi ei saa, aga ei mäleta, miks. :D Oeh, oleks see siis ühekordne lugu, aga ma ei panegi tavaliselt tähele, sõrmed on alatasa purud ja sinikad siinseal, endal pole aimugi, millal juhtus. Mida ma sellele arstile ütleksin, kes küsib, et mis juhtus... Ei tea! Millal? Ei mäleta! :D Nagu mingi vana joodik... Ja pole joonud! Ehkki võiks, natuke janu oleks küll. :D
Huvitav, kas targem oleks homme peale tööd traumapunktist läbi minna, ehk neil pole enne aastavahetust veel väga palju inimesi, või oodata ikkagi jaanuari alguses mõne viisakama päevani, ja siis lihtsalt perearstile minna. Endale meeldiks see viimane variant rohkem. (Veel rohkem meeldiks see variant, et ignoreerin kogu valu kuni üle läheb või surm tuleb. Aga krt, reieluud on seismiseks ikka vaja..) Traumapunktis nad käituvad nagu inimesed läheksid lihtsalt huvi pärast nende tegemisi sinna passima, kõigil on aega maa ja ilm ja patsientidele meeldibki, kui peavad alandlikult kuskil nurgas tundide viisi passima. Tõesti ei taha sinna minna. Perearstile ka ei kipu... krt küll noh. Faking vanadus.
Sellised asjad morjendavad nii ära. Peole liipan muidugi ikka, vahepeal saab täitsa kenasti liikuda.

Uuest aastast ootan küll uusi asju. Mitte karke, eksole. :D Kuna detsembris pidi soovida saama, et aina soovi ja muudkui tuleb kõike, siis ma sooviksin... et Joosepil oleks kõik endiselt hästi, ja mr. X-il ka, ja et mina oleksin ise ka terve ja suudaksin aina kirjutada, kõik need mitmed ideed, ja et ma saaks näiteks lotovõidu, umbes kaks miljonit, siis saaks suvila korda ja raamatud välja anda... No tegelt piisab ka ühest miljonist, või krt teab, maja on küll täitsa logu... Ühtlasi küsiks, kas siin pole mõnda katusemeistrit. ;) Või võrkaeda üle, umbes 100 meetrit, siis saaks vähemalt osale uuenduse, Rosinaplikale turvatunnet kosilaste eest. :D
Rosinale ka palju tervist uueks aastaks, ta on mu armaskallismusirull. Muid soove mul nagu eriti polegi... Mis siin ikka tahta, kui kõik kallid terved on, ja kõigil oma väljund või hobi... Maalima tahaks ka õppida, mõtle, kui oskaks kõik need asjad ja olendid välja maalida, keda ma näen. :) Ja Joosep võiks leida omale mõne interneedusevälise huviala. Mida veel.. haa! Vot ema võiks mul omale mõne rikka peika leida, kes ta kuskile tallu elama viiks ja seal poputaks. Või vaese peika, kes ta kuskile viiks. :D Peaasi, et oskaks meelitada. :D
Ohjah... Noh, tegelikult on mul üks päev ju veel aega mõelda. Küll ma siis homme soovin veel juurde. :D
Soovin teile ka rõõmu ja õnne ja vedamisi. :) Head vana lõppu.

Mehe Pai

Lihtsalt väike vahemärkus.
Kui mr. X jälle alles hilisöösel töölt koju jõuab ja ma olen veits nördind ja peseme siis hambad ära ja kobime voodisse ja ma keeran talle selja, sest kell on liiga palju ja peab siva magama jääma, et ilgelt vara jälle tõusta ja ütleme juba oma "head ööd" ära ja mul vajub silm kinni. Ja tema sirutab käe ja teeb mulle pai. Mitte üks kord, vaid oma kümme minutit. Vahepeal jääb ise magama ja siis mõni sõrm vajutab mulle ajju või silma, aga see on selline tore ajulohk, see ei häiri. See teeb rõõmsaks, ma magakski niimoodi ta sõrme all koguaeg täitsa hea meelega. Nii kummaline temast, eks. Nagu see muinasjutt kunagi, "Memme musi," aga hoopis Mehe Pai, mingi ürgne kõikevõitev maagia, pühib mu peast kõik pahad mõtted ära ja lohu-tab mu aju. :) Nii hea.
Tehke rohkem pai omadele ka.

Mnjah, eelmises postituses sai hõisatud, et uus arvuti ja kodusolek... Arvuti pani praktiliselt kohe saba, emaplaat olevat katki, ehkki ma ütlesin, et ei tea midagi sellest.. Oli kuu aega paranduses. Siis selgus, et mr.X-i korter müüakse maha ja ta peab sealt uttu tõmbama. Pidin oma korteris ühe toa tühjaks tegema, kõik ümber korraldama. Nüüd siis elame koos. Või noh, ta käib lihtsalt meil tagatoas magamas, töötab ju poole ööni nagu ikka.
Mis natsa vihastab ja natsa kergendab olukorda. Tahaks ju kordki tunda, et on nagu perekond. Aga eks tõsi on, et ongi nagu perekond, mitte on perekond.
Lisaks oleme mõlemad erakud, mistõttu käin mina talle pinda ja tema mulle ka. Tema lihtsalt näitab seda rohkem välja. Nähvab, täitsa nõmedate asjade peale. Ja siis mina olen tige, ja tema ei saa aru, miks.
Ühesõnaga, ma olen väsinud. Ja tunnen sõpradest puudust, aga kahjuks mul pole ühtegi sellist, kes jaksaks minuga tegeleda. Ehk mu selle elu ülesandeks ongi olla omaette ja mitte jagada.
Mis teeb selle blogi olemuse kah kuidagi valeks. Mõtlen veel, kas panna see lihtsalt kinni või teha kuskile uus, mida teised ei tea.

Oeh.. See aasta on olnud nagu pidev orkaan.
Mind on mitmeid kordi tükkideks lahti võetud ja väga haiget tehtud. Õnneks on mr. X olemas, ta ikka hoolib, ehkki vahel tunnen, et kauaks seegi. Üsna raske on, kui teine ei taipa su hinge või olemust. Ehk ta tunneb samamoodi.
Igatsen hirmsasti merd. Igatsen sõnatut üksmeelt. Ükssarvikuid.

Vahukoor on jumal.

Rõõmusõnum massidele - sain uue arvuti, lisaks algab uus kooliaasta, mis aheldab mu jälle paiksemalt kodu külge, nii et emoemajoru hakkab uuesti pihta. "Massidele" peaks tegelikult jutumärkides olema, üksainus inimene on siin käinud järjekindlalt aeg-ajalt vaatamas, müts maha teie kindlameelsuse ees, kesiganes te olete. :)
(Ehkki tegelikult võib ju ka mitu inimest olla, kes kordamööda tshekkisid. :D No mütsi mul niikuinii pole, nii et pole vahet. :D )

Tegi tuju nii heaks just, mingi seninägematu noor postimees käis, tõi hella hunniku kaupa ja ütles, et pole midagi, kui teil pole tassijat, ma tassin ise. :) Ja siis vehkis marukiiresti (õnneks polnud rasked kastid ka,) ja iga kord kui uue hunnikuga jälle saabus, muudkui vaatas. :D Mul ei ole just kõige eeskujulikum/elutervem enesepilt, aga ütleme nii, et jalgadega pekikuubik kirjeldab üsna hästi. :D Poisil oli kergekujuline mammifetish. Aga väga nummi. Ehk ma siis polegi ikka nii iidne või nii kuubik, kui ise näen end olevat. Mis oleks küll hästi tore..
Kohtusin siin suvel sugulasega, kes teatas rõõmsalt, et ta ehmatas kohtudes kohe päris ära, et ma olen nii vanaks ja paksuks jäänud. :D Ekstaole. Koomiline, et inimene tunneb, et seda on kangesti vaja teisele öelda. Mina talle küll ei öelnud. :D
Sel suvel on neid kõikvõimaliku "vajaliku" ütlejaid ehk "asjatundjaid" kohatud päris mitmeid. Ei tea, mis hooaeg see selline oli. Vahel oli tunne, et peaks vastu nähvama, aga... meh. Elan üle. Ühel korral tundsin küll, et nüüd keerab mu eraelu täitsa pekki teise susserdamine... aga siis tuli lihtsalt eemale hoida. Tegelikult ongi see alati hea ravim, hoiad inimestest eemale, siis on rahu ja mõnus olla. :) Ma olen üks neist inimestest, kes igavust ei tunne. Mul on endaga täitsa põnev koos.
Igatahes... väike nõuanne - ärge mölisege teiste inimestega nende isiklike asjade üle. Kui te arvate, et teate tagamaid ja põhjuseid ja tulemusi, siis ega ikka ei tea küll. Naised on eriti kummalised, nad ründavad NII meelsasti teisi naisi. Mehi ei süüdistata, ikka on naised süüdi, isegi kui seesama naine just palus sult abi või kurtis muret. Ilmselt saamatut (muidu oleks ju elu lill?) naist nahutades paistab ise parem/khuulim/muretum välja nende meeste jaoks, kel selline vingus naine on, et julgeb midagi kurta. Vahel kuuled, kuidas räägib ja saad selgelt aru, et ta ei räägi sulle, ega ka endale, vaid sellele, kellele ta sedasama jura pärast üle kordab. :D Mu kõrvus jääb point täitsa puudu. Mingu rääkigu otse. jätku vaene ohver üldse vahele. :) Või seisku peegli ees ja kiitku ennast, et küll ta on tore ja mõistev... ehkki tegelikult ei saanud üldse millestki aru. :D
Eks inimestel ongi kiitust vaja. :) Kes kiitust ei tahaks. Mu kallim ütles ka hommikul, et küll sa oled ilus, ja see tegi tuju nii heaks, et polegi ammu nii hea olnud. :)

Tegelikult olgem ausad, ma olen ise ka selle eeltoodud eksperdimölina vastu eksinud nooruses, nii et ehk on karmalaks. :) Noorena tundub kõik kõrvalt vaadates jube lihtne, lahendused nii enesestmõistetavad. Aga vanemad inimesed on ju ometi juba üht-teist kogenud, võiks taibata, et maailmas pole ainult musta ja valget.
Mina leian, et kui midagi on valesti ja pikaajaline ignoreerimine seda ei paranda, siis tuleb selles probleemis sonkida. :D Sest vastasel juhul võib käed tasku panna ja minema jalutada. Tihti pole sonkimisest muidugi mingit kasu, või teeb see kõik veel hullemaks.. aga siis oled vähemalt üritanud.
Naistel ongi paha asi selle pikaajalise ignoreerimisega. Kuna naine ei tohi "viriseda ja näägutada," st peab tegema näo, et kõik on suurepärane, isegi kui kohe üldse pole, siis kõik kehvad emotsioonid kogunevad tema sisse. Ja isegi kui tahaks olla "hea" naine, siis lõpuks hakkab see mürk ikkagi välja pressima. Naise sees ju kõik kasvab. Ja siis käitutakse iseeneselegi võõralt ja ebameeldivalt. Ja viha läheb veel suuremaks, sest teine on sind muutnud mingiks kurjaks rondiks. (Tegelikult ju pole, ise muutsid oma käitumisega, aga mõte jääb samaks. :) Kurjale naisele ei maksa öelda, et ta ise tegi. :D )

Ja mehed jällegi... Pärast paari kuud/aastat seapeedi mängimist käituvad ühel päeval korralikult ja viisakalt ja ütlevad ilusaid sõnu ja siis imestavad, et naine on ikka veel kuri. :) Aga naisel on sahver tigedust täis, tal läheb aega, enne kui see hajub. Mees aga ei jaksa oodata. Enamasti. Ja nii need suhted lõppevad.
"Ma ju üritasin!"

:)
Ma ei tea, miks ma seda üldse kirjutan. :) Unustasin poindi ära. Igatahes... kui on probleem, siis tuleb öelda ka, et on probleem. Pea patja peitmisest tuleb ainult paksu pahandust ja vääritimõistmisi ja lõpuks eraldi isendeid pilgeni täis sahvrites kohvrite otsas, nunnude üksmeelsete paarikeste asemel.
Ehkki ka see ei ole ju maailmalõpp. Lihtsalt... kes viitsib uuesti kogu seda jura alustada. :D
Ahjaa, meil sai eile (20ndal) neli aastat koosolemist täis. Juhuu. <3 See viimane aasta oli küll väga keeruline, ehk järgmine tuleb kergem. :) Meil õnneks armastust jagub, mida sinna probleemide vahele visata, et põlema ei läheks.
Ühtlasi on mul kivipeast mees, kes keeldub üldse ühtki probleemi tunnistamast. Mis ajab päris vähe vihale (ja ahastusse, sest kuidas sa parandad, kui "pole" midagi parandada,) aga see on juba teine teema. :D

Mul endal on jällegi see viga küljes, et võin vabalt öelda, et kuskil on mingi jama, aga siis tahan kähku jalga lasta. :D "Kivipea" on seevastu teise loomuga, hoiab kinni ja ei lase mul ära minna, ütleb, et ma ära räägiks, milles viga. Ma siis lõpuks räägin, et ta seda omakorda jälle rahulikult ignoreerida saaks. :D Nii et paras paar. :D Kes horoskoobindust jagavad, neile võin öelda, et meie tähekaardid on totaalsed peegelpildid, mina olen veemärk, õhumärk tõusuteel, ja tema on maa-tõusumärgiga tuli. Hämmastav, et me üldse koos oleme. :D Aga ilmselt siis täiustame teineteist. Kahepeale oleme terve maailm.

:) Vat kus tuli romantikat. :)
Eile õhtul sattusin ka rändom-romantika ohvriks, nimelt jalutasin Mr. X-i maja poole ja kui umbes sada meetrit veel oli minna, siis tuli üks ta ülevalt naaber mööda teed, ega mina teda küll ära ei tundnud, aga ta tuli vastu, keeras siis mu taga ümber ja tuli mu sabas tagasi maja juurde, võttis võtme välja ja tegi mulle ukse lahti. :D Eriti viisakas mees.

Mehed lähevad üldse suve lõpus ja kevade alguses alati jube viisakaks, siis neil tekib see kraba-kuniks-saab meeleolu. :D Naeratavad ja otsivad silmsidet, et mitte kuuma suve või külma talve üksi veeta. Samas talvel astuvad sulle või peale, et end esimesena trolli pressida.
Vähemalt mulle on selline mulje jäänud, pole aimugi, mis nende kummalisi tegemisi juhib. Kui üldse miski. :D

Mr. X tõi mu hommikul jälle tööle, nagu ikka, ehkki tal on puhkus (jumal, kuidas ma magaks nagu morsk sirakil voodis, kui mul puhkus oleks...aga ta on nii armas ja kardab vist, et ma murran luid üksi kõndides, vahel ju tõepoolest juhtub, aga seda räägin hiljem,) ja sõitsime poest läbi, Rimist, sest mul polnud essugi süüa kaasa võtta.. ja nüüd jõuan juba poindile üsna lähedale, nagu mr. bean ütleks, ja siis nägin Nescafe kohvitorusid, maasikaga.
Maasikaga kohvitorud.
No muidugi ostsin. :D Midagi nii kummalist tuleb ju proovida. Ja tead, pole väga vigagi. Need maitsed sobivad päris hästi kokku, maasikas ja shokolaad ju ka. Ma eelistaks muidugi vahukoort. Vahukoor on jumal.
(selle panengi pealkirjaks. :D )

Ja ega ma siis praegu rohkem midagi räägigi, sest pean veits neis poolikutes blogijuppides, mis mul bloggerisse salvestatud on, tuhlama, et näha, mis ma seal üldse öelnud olen.
Siis hakkan neid jõudumööda siia ka panema. (Täitsa ebakronoloogiline, aga mis teha, elu on karm.)
Elu on karm ja vahukoor on jumal. Põhitõed saab ikka minu blogist kätte. :) You're welcome.

Veel üks varasem jupp

Heips. Istun jälle tööl, kell on neli läbi 10 mintsa ja kuidagi üksildane tunne on. Helistasin just oma pojale, ütlesin, et "räägi midagi" ja ta ümises ja nohises ja lõpuks ütles, et talle toodi süüa ja ta paneb nüüd toru ära.
Tal algas koolivaheaeg täna, saab natuke rahu. Mina ka. Joosepil on täismahus teismeliseiga kallal, enamasti suhtleb ta minuga läbi death metali hittide. No vähemalt tundub sedasi. Hommikul lähen teda vaikselt äratama, et "kallis musirull, ärka üles, hommik on käes..." ja vastu tuleb: "AAAAAAARGGGGRRRRRRHHHHHH..."
Või ütlen, et näe, film hakkas. "Aaaaeeergh, ma näen ju ise ka!!!"
Kolmapäeva õhtu oli eriti nihilistlik, kõigepealt õppis matat, needis mataõpetajat, mataõpikut, käsilolevaid ülesandeid, kalkulaatorit ja pliiatsit. Seejärel lamas voodil ja õiendas, et "miks on ööd üldse vaja, miks peab pimedaks minema, me saaksime vabalt valges ka magada." No lihtsalt öö noris tüli, eks. Ärritav värk. Siis hüüdis mulle teise tuppa: "Kas ma PEAN seda tekki kasutama?!" Ma vastasin, et ei pea, kui ei taha.
"Aga patja?!"
Võib ka ilma padjata magada, muidugi... Ma magan ka vahel nii.
Mingi aja pärast hiilisin vaatama, lamas tühjal voodil porgandina, käed kõrval nagu tinasõduril, nägu vastu madratsit. :D Panin talle salaja teki peale.
Emad ei ole eriti sõnakuulelikud.

Tahaks õudsalt, et ajavoolu saaks tekitada sildu, nii et hüppad mingite asjatoimetuste seest korraks välja ja maailm seisab, kuni sa askeldad. Pärast läheks jälle tagasi, keegi ei teakski midagi, ja ise saaks elu nautida rahulikult, ilma mingi kuklastorkiva kohustuse või plaani või jurata. Mu aeg oleks nagu dressipükste kumm, hirmsasti lokkis ja väljavenind. :D Käiksin kogu aeg kuskil "korra ära."

Siin blogimas näiteks. :) Pildid peaks ka üles panema. Hah, just enne lugesin tuttava tuttava tuttava (no kurat seda enam mäletab) seina pealt facebookist, et "pole midagi tüütumat, kui teiste pulma- või reisipiltide vaatamine."
No ma ei tea, mulle küll meeldib. Teiste reisipilte on nii super vaadata, eriti kui nad sinna juurde kirjutanud on igasugu lisainffi. Pulmapildid meeldivad mulle ka. Ise ma ju pulmi ei tee ja reisima ka ei lähe. :D
(Pealegi unustas ta võõraste laste ja koerte pildid. Noh ja kõik ülejäänu. :) )
Tunnen kohustust valida piltide seast ainult kõige paremad, sellised, mis võõrastele ka midagi "annavad." Enda jaoks paneks palju rohkem pilte, mul on neid vaja, et mäletada asju. Ja facebooki-inimesed vist ei huvitu enivei mu lisainfost, niisiis... panen siia jutu ja sinna mõned pildid. :)

(Väljas on nii kummaline ilm täna, hall ja porine ja kajakad lendavad ringiratast. Kummiku ja riidest poekoti tunne.)

Seivitud üheksandal jaanuaril

..

Kõik inimesed ei ole loodud paarisrakendiks, osad on lõpuni
individualistid. Ja selles pole ju midagi paha. Elu on selline.

Mulle tundub üha rohkem, et ma ei oskagi ehk teistega koos elada. Ja mu teinepool ka mitte. Proovin küll temaga arvestada, aga ikka käin talle pinda. :D Vahel on tunne, et ta mitte ei armasta, vaid hoopis vihkab mind. Kuidas neil vahet teha? :)

Jah, kõigil on muresid, ja tema hoiab enda omi kiivalt endale. Ja sealt see kala mädanema hakkabki. Sest kui inimene sulle kortsus kulmuga nähvab, siis sa ei mõtle esimese asjana, et oih, tal, vaesekesel on kindlasti mõni salamure.
Ohkama võtab. Ma ei teagi, mida teha, kas peaks andma vabadust rohkem... ehkki tal on ju seda küll ja veel. Ma peaksin võitma miljoni, siis saaks mees puhata pideva töötamise asemel. Siis närv puhkaks ja naerataks ehk jälle.
Sest tegelikult ta ju ikka armastab mind. :) Vaeseke.
Ma vihkan viimasel ajal neid lollakaid seal riigipukis. Iga hinna eest üritatakse tavalist tööinimest tappa, lüpsta tühjaks. Siis ei jätku energiat mässama hakata, oma õigusi nõuda. Elada.

Päris tihti on tunne, et võtaks lapse koolist ära ja põgeneks kuskile metsa elama. Sureks seal küll tõenäoliselt vaikselt nälga, aga vähemalt omadel tingimustel ja rahus. See pagana rotiratas hakkab niii vastu.. Linnainimesed lähevad aina lollakamaks ja tigedamaks ja võimuahnemaks, tavalisel inimesel polegi midagi teha, peab lihtsalt tuimalt laskma end lükata-tõmmata ja üritama kuidagi ellu jääda.
Kool morjendab ja hööveldab lapse ka täitsa nudiks, nii kahju vaadata kõrvalt. Närvilised õpsid tahavad neilt täiesti ogaraid tulemusi ebainimliku aja jooksul ja ega seal muud võimalust olegi, kui feilida, feilida, feilida. Iga päev milleski ikka (täna näiteks unustas mingi friggin töölehe koju.) Nii harjud sellega ära. Mis päev see ilma feilimiseta on. Ilma võib ju rõõmsaks muutuda, iuu.

Ega last vist tohigi koolist ära võtta, juba siis pidavat kuskile minema end õigustama ja põhjendama, kui tahad last varem (või hoopis hiljem) kooli panna. Vanematel pole enam õigusi, nüüd on riik see, kes näpuga järge ajab. Kõik peab olema ühesugune, eurolapsed ja nende üksluised euroajud. Kui mingitki isetegevust viljeled, siis võetakse üldse laps ära. Rongaema, ta üritab oma peaga mõelda! Hah. Ja kui sitemini läheb, siis pannakse mõnda asutusse kah veel. Ja siis virisevad, et emad ei sünnita! Ma ei sünnitaks ju inimest, vaid tellist.

Vabadust polegi enam üldse olemas, Trainspottingul oli õigus. Aina kitsamaks ja keerulisemaks lähevad need bürokraatialabürindid, lihtinimene ei jaksagi enam üüratust reeglite- ja seadustehunnikust end läbi närida, lööb käega ja vantsib sinna, kuhu silt suunab. Eks öeldakse, et idioote on palju, seepärast peabki neil kõigil silma peal hoidma, aina suunama, ent... kui idioodile ainult ühe valiku annad, ega ta siis päris kindlasti enam kuskile ju arenegi, seal ongi lõpp, lootus kaob. Nagu sead tapamajas. :(

Ise sain tööl õiendada asja eest, milles ma end üldse süüdi ei tunne. Pidin varem printima välja midagi, ent printer oli katki. Järgmisel minu tööpäeval (tollal vahetati neid ka iga natukese aja tagant) ma seda enam ei mäletanud, mul oli tol ajal muidki muresid, kirjutan neist hiljem. Aga teine töötaja oli kuu viimasel päeval tööl, ise tahtis, ja tema asi oleks olnud vaadata, kas kõik on välja prinditud, kas kõik on ordnungis, kas numbrid klapivad. (Nagu mina tavaliselt iga kuu lõpus teen.)
Aga teine jättis oma töö tegemata ja mina olen süüdi. Loomulikult. Krdi paar paberilehte.
Kusjuures, selle teise tehtud vigasid mina talle nina alla ei hõõru, mõtlen küll vahel, aga... no pole minulik, ehkki pidevalt saan ise vastu päid-jalgu selle eest. Inimesed helistavad ja sõimavad, sest kaup ei tule õigeks ajaks... sest see teine ei tule töölegi oma päevadel. Mina aga lubasin tellimust vastu võttes, et tuleb..
Ohjah. Ühesõnaga... jubedalt on kõrini. Ma ei jaksa seda paska helpida, eksole. Kui kedagi ei huvita, mis ma siin üksipäini siis rapsin. Las läheb ja laulab.

Sõbrantsi tööotsinguid ja -seiklusi kuulates pole isegi lootust, et kuskil mujalgi parem oleks. Bossid on kõik ebanormaalsed, tundub. Ehk muudmoodi bossiks ei saagi, peabki olema selline ükskõikne ja egoistlik.
Kõik see jura paneb lapse ees end pahasti tundma, mis ma tast siia hädaorgu üldse sünnitasin. Ise suren ära ja siis ta on päris üksi. :'(
Süda tõmbub kõik klimpi, kui selle peale mõtlen.
Lapsi ei ole tõesti mõtet saada, mr. X-il on õigus. (Mul vahepeal (paar aastat tagasi) tekkis titemeeleolu, aga nüüdseks on üle läinud. Ta küll ütles, et kui üldse kellegagi, siis minuga, ja et on aega ju küll... aga olgem ausad, ma olen varsti juba 45 ja ei jaksa enam tittedega tegeleda. Nii et see rong läks kah ja laulis. Pikk kurb vile.)

Tegelikult ma võin kokkuvõtlikult öelda, et 2017 oli üleüldse üks õuduste öö, deprekas tuli tagasi ja ääriveeri vedasin end läbi sellest. Mõtlesin, et küsin siit, et mitu korda päevas võib inimene enesetapule mõelda ja ikka okei olla. :) Mul läksid need numbrid lõpupoole ikka kahekümnetesse juba. Ehkki kõik oli ju justkui korras ja... Nii nad raisad töötavadki. Salakavalalt, elu rikkudes. Raske on üksi rippuda, ju nõu. Rääkida ka ei saa kellegagi. Õnneks olen ma ühe korra sellest kõigest juba välja rabelenud, tean, et kuskil on uks, aga... Üha rohkem tundub, et kergem oleks lihtsalt aknast hüpata.

2018 on selles suhtes väga nunnu olnud siiani, veel pole ühtegi väga karmi deprekaurgu tulnud sukelduda, ja midagi pole lagunenud ka. :D Detsembris panid ikka kõik asjandused saba, telekas ja kraanid ja.. külmkapp käib meil teibiga kinni. :D Kõiki asju, mis lagunesid, ei tule praegu hoobilt meeldegi, aga neid oli veel. Lisaks kukkusin 21-sel detsembril ühest kesklinna keskusest välja kimades täie jõuga näoli vastu seda paganama metallvärki, mis seal on. Seesama pagana matt oli süüdi, mille taha ma iga kord seal komistan, aga seekord... jah. No ma üritasin ise kõiki võimalikke jõuluoste ära teha, sest mr. X oli iga jumala päev kella 11-12ni tööl ja jubedalt stressis, kui pidi kuskile poodi veel jõudma. :D
Igatahes... mr. X küsis, et miks sa käsi ette ei pannud, see peaks nagu refleks olema kõigil. :D Ma paningi käed ette, seepärast nad siiamaani päris korralikult ei töötagi.. Lihtsalt pea on, nagu meie perekonnas kombeks, hiiglaslik. :D Ohjah... sõbrad küsisid pärast, et kas keegi appi ka tuli... Jõudis ta jee. Isegi kui mõni oleks tahtnud appi tulla, ega ta vist saanuks, sest ma hüppasin kohe püsti nagu iluvõimleja pärast mingit keerukat manöövrit, kobasin nägu ja sain aru, et verine, ja aju töötas kiirelt, kohe otsisin esimese ettejuhtuva kohviku ja küsisin, kas pellerisse saaks. Need näkid vaatasid mind ehmunult ja osutasid kempsuukse poole. Kempsus oli veel keegi sees ka, nii et seisin seal väljas ja mõtlesin, kas jõuan enne ära minestada või mitte. Ma ei kannata ju verd. :) Õnneks sain ikka vee alla lõpuks, pesin vere ära, loputasin jupp aega külma veega, tegin juuksed ka märjaks äärtest, jahe hoiab teadvusel. Siis ostsin sealt friggin nelja euro eest nende külmkapist kõige külmema pudeli vett ja läksin seda suu peal hoides taksot otsima. Käisin veel raamatupoest ka läbi, olin ju lubanud, kokku leppinud enne. Seal läks õnneks kiiresti. Pagana Tulikaga kojutulek läks ikkagi 20 eurot maksma. Rõõm ja õnn.

Jalga sain alles kodus vaadata, püksid olid kõik verised, iuu. Igavene sügav haav vasaku põlve kohal, siiamaani pole veel ära paranenud. Noh, midaiganes, tegelikult ropult vedas, prillid ja hambad jäid terveks, ja isegi need püksid, mis oli täielik rõõm, alles ju ostsin nad. Nii elastne materjal, et läks koos selle metalljurakaga mu jala sisse ja siis tuli jälle välja, ise jäi terveks. :D Parema käega on siiamaani veel natuke jama, aga nüüd saan ka paremalt ülemisi hambaid jälle pesta ja kirjutada pole ka enam nii valus, kui alguses. Ja nägu ei läinudki siniseks, küllap see külmaveepudel aitas, nagu lootsingi. :)
Igatahes, kodus mõtlesin, et oleks võinud palju kehvemini minna ja siis hakkasin seda ette kujutama... ja nii raske hakkas kohe, et pidin neile sinna kirjutama ja rääkima, mis juhtus, ja jumalakeeli paluma, et nad selle lolli mati korda teeks, enne kui kellegi teisega nii juhtubki.
Jube kiirelt vastati, kusjuures, väga kenasti ja viisakalt. No eks nad nägid sealt videolt ikka päris selgelt, miks ja kuidas ma kukkusin.
Jäeti mulle "kingitus" infoletti. Noh, mõtlesin, et kommipakk või midagi, et päris armas. Aga pärast selgus, et hoopis natuke nutsu kinkekaartide näol. See tekitas kuidagi väga tobeda tunde... nagu oleks mind ära ostetud või... Ehkki tegelikult peale jõule on papp vägagi teretulnud, eks. Aga ikkagi kuidagi... ma ei kirjutanud neile ju raha saamiseks.
Põrgumatti ma ei julgenudki infoletis käies vaatama minna. Äkki nad ei teinudki seda korda nagu lubasid, ja siis ma tunneks end veel hullemini.
No hiljemalt järgmine kord sealt läbi minnes saame teada. Sest ilmselgelt ma siis komistan sinna jälle, nii lihtsalt on. Ma ei käi ringi nina maas, ma vaatan inimestele otsa.

Noh... igatahes, siis mr. X helistas ja me läksime veel jõuluoste sooritama (ta põdes, et me oleme nagu koduvägivallareklaam.) :D Trepid olid ka nii toredad. :D Ja siis mr. X küsib, et kas sa söönud oled. Mina: "Eip."
Ostsime Statist hot dogid, ma kuskile mujale oma näoga ei tahtnud eriti minna. Siiakohta siis lisakski, et kui te olete oma suust metallvarda läbi kukkunud, siis ärge sinepiga asju sööge. :D

Tööpäev sai otsa ootamatult, nii et pean lõpetama, aga eks ma varsti jälle. Üritan uuel aastal end parandada. 2018 peab olema parem, ma pean saama asju natuke tehtud ka ikka, ja kirjutada jälle. Eelmisel aastal ei suutnud ma isegi lugeda, silmad hakkasid valutama kohe. Goodreadsi aastaväljakutses kukkusin kolinal läbi, ehkki umbes 10 raamatut oli korraga pooleli. Silmad lihtsalt hakkasid vett jooksma ja... silm on ikka tähtsam kui goodreads. :D
Sel aastal üritan tugevam olla. Ühtlasi hakkan loetud raamatutest juppe facebooki postitama, ehk siis siia ka, kui juba enivei sisse neid trükin. Teen neist siis eripostitused, alapealkirjaga Lugemispäevik. Siis need, kes mul facebookis on, ei pea uuesti neid lugema. (No kui ma, siga, just sinna alla veel midagi ei kirjuta. :D Meie, sigade, puhul ei tea iialgi. :D )



...

.

Ja veel seda et

Käisin just koeraga väljas, nii ilus kerge ja õhuline lumi on, täna on isegi usutav see lumekristallide ja helbekeste jutt. Muidu lamab võsa all nagu vatiin.
Ja kojutulles pidi süda seisma jääma, nägin midagi, mis naerma ajas ja hingasin kuidagi valesti, jube valu lõi sisse. Aga kui aru sain, et ellu jään, siis oli jälle naljakas. :D ühesõnaga, hüperrimi parklas oli autode kõrval maas paar meestesaapaid.
:D arvasin, et ehk oli jaapanlane, nägi, et teised jätavad ka sinna selle, millega tulid...:D kuidas ta läbi lume pärast koju läks, ei tea... Ehk ostis uued saapad, aga miks need keset parklat niimoodi... Humoristid. :)

Lumise lugemisaasta algus.

Hommikul, kui mr.X mu tööle tõi ja musu tegi, siis pärast ta hõõrus huuli
ja ütles, et on vist huule kuskil katki teinud. Tal on sellised pehmed
soojad musihuuled, minu puruksnäritud kriipsude vastu. Kahtlustasin, et ma
lihtsalt kriimustasin teda oma narmendava suuga.
Lahkudes tutvustasin end ka, mina olengi teravmokk-ninasarvik.

Lugesin siin raamatut, st mitut raamatut, kõigepealt lugesin lennates läbi
ühe tiinekateloo, mis oli ikka nii noortele kui üldse saab, aga ma
põhimõtteliselt üritan alati samad raamatud läbi lugeda, mis Joosepil
koolis kohustuslikud on, et siis omavahel veits sündmusi arutada. Aga see
raamat oli minu jaoks küll üsna null-kaloriga. :) Igatahes, sinna sappa
otsustasin lugeda täiesti suvaliselt külgehangitud raamatu, nimelt lugesin
kuskilt selle sisukirjeldust, üritades ise hoopis mingit muud asja leida,
aga kuna kokkuvõte tundus intrigeeriv, siis jätsin meelde, et kirjaniku
nimi algas Didieriga. :D Kui siis umbes kuu aega hiljem raamatukokku jälle
sammud seadsin ja aega oli riiulite vahel tuiata (või no tegelikult polnud,
veerand tundi oli aega sulgemiseni ja ukse ees autos ootav mr.X teadis, et
lähen eelmist raamatut niisama ära viima :D Aga no olgem ausad, ta peaks
juba targem olema,) siis leidsin nimealguse järgi kohe raamatu üles.
Jean-Paul Didierlaurent. :D Margit enne kurtis, et pea käib ringi, ma siis
ütlesin talle, et loen kõige peadpööritamapaneva nimega mehe raamatut.
Härra Siia-Sinna Tagurpidiüleõlavasakultparemale. Kõlab igatahes nii...

Enihuu... põnev lugu, niiöelda "teisest ooperist," algus on täiesti absoluutselt poeetiline, leheküljel 22 tuli mul juba meeleheitepisar silma, seal nimelt hävitatakse raamatuid. :D
Kurtsin Margitile, et mul on veits kiiks nende raamatutega. Ta küsis vastu,
et: "veits? :D"
:D Nojah noh... Kui sa peaks ka sama lugu lugema millalgi, ja ma täitsa
soovitan, siis ütle, mis sa lõpust arvasid. Ma ootasin kuidagi hoopis
teistsugust lõppu, täitsa teisest zhanrist isegi. :) Nii et ehkki
olemasolev käras kah, siis ikkagi jäi nagu midagi puudu. Aga kuna esimene
pool oli nii ilus, siis olen nõus mööndusi tegema. :)
Ahjaa, raamatu nimest oleks ka ilmselt kasu: "Ettelugeja 6.27-ses rongis."
:) Nii tahaks kellegagi arutada neid värke. Mitte pikalt muidugi. :D Ma ei ole eriti kannatlik, ja ega mind eriti teiste arvamus huvita kah tegelikult. :D Haha. Aga natuke ikka. Et kuidas teised asju näevad.

Mulle meeldiks selline elukutse, muide. Loeks inimestele ette, mitte, et ma
selles kuigi hea oleks, aga.. jagaks igasuguseid põnevaid juppe, paneks
neil hammasrattad tööle, saaksid vaheldust omaenese naba ümber siblimisest.
Nii vähestel on aega lugemiseks, isegi kui nad tahaks. Ühistranspordis
võiks mängida need sisseloetud raamatud.. ainult, et kes siis sealt enam
väljuks, eksole. Peaks täitsa valedes peatustes välja minema, et peatükk
ikka lõpuni kuulda. :D

Kusjuures, täitsa kogemata hakkasin sel aastal jälle oma loetud raamatutest
jupikesi facebooki jagama, panen siis siia ka. Väga vähesed raamatud
muidugi kajavad samamoodi vastu nagu see tänane teine maiuspala, aga ma
vähestele kirjutan omapoolse arvamuse ka juurde. Enamasti panen lihtsalt
jupi, mis endale meeldis, ja lasen lugejatel otsustada, kas tahavad ka
sama raamatu välja otsida. Kõik võiks nii teha, raamatud on nii head soovitajad. Või oli see nüüd vastupidi. :)

Kusjuures, seal rongiraamatus oli onkli huviobjektil väga omapärane töö, mulle täitsa meeldis see idee, aga mul oli objekti enda suhtes kuidagi kahetine arvamus. :) Igatahes, sellega seostus üks tänane juhtum. Nimelt... isa käis tööl pelleris, tal on selline lollakas komme siin kõik täis haisutada ja siis uttu tõmmata. Kui klient tuleb, siis süüdistatakse minu seedekulglat, ainult silmadega, muidugi. Ehkki oleks tore, kui öeldaks kõva, selge häälega, et iuu, milline hais. Siis saaks sipsti öelda, et jah, isa juuris nagu naerist.
Aga ei ütle keegi kunagi midagi.
Aga point siis selline... läksin pärast pellerisse käsi pesema ja vaatan, mingi tükk on kraanikausi väljaspool, seal, kuhu vahel toetud kõhuga vastu, eks. Täitsa puhas sitt.
Käisin siin ringi, sutsuke endast väljas, sest no ei meeldi mulle sellised asjad, ma ei julge siis enam ühtegi asja puutuda, kui roojased käed on ehk kõike kobanud, eks. (Mitte et kogu maailma poleks kellegi vastikud roojased käed juba katsund, jumala eest, peske rohkem käsi, eks.)
Mõtlesin siis omaette, et eks isa on ju vana ka juba, oligi aeg juba kangelase kukkumiseks pjedestaalilt... aga ei saanud nagu aru, et kuidas, kurat, ta seda sitta sinna kraanikausi väljapoole siis määris.. :D Kujutasin igasuguseid erinevaid stsenaariume ette.
Lõpuks taipasin, et kangelane ei kukkunud, kangelane on endiselt vastik kiiksuga pedant. Ta loputas seda pagana peldikuharja seal kraanikausis, kus teised oma nõusid pesevad.
Võtan antud teema järgmine kord kohtudes väga tormakalt üles, vannun.
Aga nüüd pean koju minema matat ja loodusõpetust ja vene keelt ja ajalugu õppima, kell on juba pool 7. Joosep jääb enne magama, kui ma ta ajukoort kraami sissevalamiseks lahti jõuan kangutada. Et siis... tsauki. Ja head uut aastat. :D Hihi.

Haa, mis meelde tuli veel enne minekut.. Hommikul koera jalutades tuli eemalt pika sammuga meie poole mingi võõras seljakotiga poiss. Rosin ajas kohe rinna puhevile ja jäi
ootele. Ma ütlesin talle kõva häälega rahustavalt: "See ei ole Joosep, lähme edasi."
Ja siis mõtlesin, et huvitav, ega mul ju Joosepi nimele patenti ole, äkki
ikkagi oli see poiss ka Joosep. Läheb, vaeseke, kooli poole ja on täitsa
segaduses, et aga kes ta siis on...

Ürgkriuks

Nii nõme/hea, et inimene ise ei mäleta oma eelmisi elusid. Keeraks kõik pekki. Istuks noore kõurikuna bussis mingi kortsus vanamammi kõrval ja teaks, et eelmises elus, kui ta veel noor ja lõbus oli, armastasid teda kogu oma olemusega. Siis ju märkaks kõiki neid näojooni ja naerukurre ja.. oleks oma ja armas, missiis, et... Aga nüüd.. ei midagi. :)
Ehkki mul vahel tekib inimestega igasugu seoseid, Joosepi koolis näiteks on üks vanamees, kelle silmadesse ma kipun iga kord ära uppuma. :) Täitsa selgelt on tunne, et ma tean teda tegelikult. Aga noh, mis siis ikka teha, on nagu on, eksole. :D Hea, et ei mäleta. Äkki oli hästi kallis. :)
Elu on niigi keeruline, ei pea enam keerulisemaks mõtlema. Mr. X ikka ütleb mulle, et: "Ära mõtle! Ma kuulen, kuidas hammasrattad aina liiguvad, ära mõtle!" :D Jube raske on nii, ilma mõtlemata. :D Kui lahus oleme pikemalt, st koolinädal (vastikvastik kool,) siis reedeks olen ma selline suur must depressiivsete mõtete auk, kus ta üleskääritud varrukaga neljakäpukil sobrama peab, et mind üldse üles leida.
Õnneks ta ikka vaevub. :)

Käisin vahepeal juuksuris, sest ema ei viitsi enam ise teha mulle. Rahaline vahe neil kahel sündmusel oli 65 euri. :D Ema tegi sellest kuuldes suured silmad. Kõik on täiesti ebanormaalselt kallis. Rahaliselt. :D
Enne otsisin tükk aega, kuhu minna üldse. Olen kaks korda sattunud juuksuri peale, kes ilmselgelt ei ole lokke kunagi teinudki, üks valas kogu keemia juuste asemel mulle pähe (ma naeratasin rahulikult ja kõrbesin, ma ei reageeri sellistele asjadele eriti,) ja kummalgi korral ei jäänud lokk üldse sissegi. Raha niikuinii pole, seega proovisin seekord leida kedagi, kes teab, mis teeb. Lõpuks leidsin ühe, kes naeris ja ütles, et on palju lokke teinud, ühtlasi oli ta kirjas kui "meister."
Noh, järgmiseks päevaks oli vaba aeg, panin siva kinni selle.
Ta oli väga kena naine, sõbralik ka.
Kunagi facebookis (võib-olla siis siin ka) kirjutasin, et kõige õudsam lause on: "Mõtle selle peale." Just sellesama kombe pärast end maa alla hirmsasse pusasse mõelda. Vähemalt sama õudne on juuksuris istuda ja iseendale otsa vahtida kaks ja pool tundi. Üritasin siis sõbralik ja lahke olla. Või noh, ma ju olengi. Istusin, vaatasin oma kuunägu ja kolme lõuga ja aina naeratasin. Meenutasin endale kangesti mingit ürgveist.
Juuksur aina siblis, inimestel on üldiselt jube raske aru saada, et mul ei ole soengut. Määris mingit värki pähe ja sättis ja sahmis. Ohjah. Ürgveis aina naeratas rahulikult.

Tegelikult on mul täpselt kesklauba kohal (seal, kus normaalsetel inimestel seitel on) selline ärakõrbenud salk, ja mujal ka siinseal siilikas, aga ei morjenda. Aru ka eriti ei saa, just sellesama pusasoengu pärast. Kui tähelepanu juhin, siis märgatakse. Või ehk märgatakse niisama ka, aga lihtsalt mõtlevad, et olengi selline. :D Olgu kõigevägevam tänatud (seda mõtleb salaja meister ka vist,) et ma mingi tibi pole. Ürgveistel on suht savi.

Ürgveiste misteritel ka, õnneks. Tema arust ma olen koguaeg kena. :)
Mingi karmi näljamängu peab igatahes ette võtma, koridorid jäävad juba puusast kitsaks. Kui haige põlv ei kimbutaks, siis oleks muidugi palju kergem. Friggin vanur.
Stress ajab küll hulluks, sisemine-seapeet sosistab jätkuvalt kõrva, et parem oleks mitte olla. Aga ma võitlen, siiani olen ju alati peale jäänud. Loodan edulugu jätkata. (Uhh, ülelugedes oli hirmus, kui teravalt ma vahel iroonitsen, õnneks sõna pole füüsiline, muidu lõikaks väljudes kõri läbi.)

Tahtsin midagi veel kirjutada, aga ei tule enam meelde. Nii palju on vahepeal juhtunud, ja samas mitte midagi. Õudsalt igatseks midagi põnevat või seikluslikku.. ja merd tahaks näha.
Vajan sihti, tühi eluspüsimine on kuidagi närb. Aga kõik plaanid jäävad ikka ja alati raha taha kuhnima, täna avastasin, et botasedki kipuvad naeratama.

Igatahes... teeme sellise kriuksu pähe, mil ääred ülespidi kaardu, ja ütleme, et kõik on alles ees. :) Mis need ürgveised tegidki omal ajal põnevat, kõiki ju ära ei söödud. Või kurat, vist ikka söödi. :D Raisk.

Keskeakriis

What I have.
Vanus ja kõige kaduvus piinab juba mitmendat nädalat. Ei teagi, mida sellises olukorras tegema peaks. Mehed ostavad midagi ogaralt kallist ja edevat ja leiavad noorema naise. Mida naised teevad? Ei viitsi niimoodi hirmust krampis südamega ringi käia..
(p.s. Arvuti läks jälle pekki, iPad on aga julk. Põhjus, miks ma siia essugi kirjutanud ei ole.)

Visiirikile on udune

Tsau. Ma ei ütle teile, et mul on tegelt juba sada aastat siin blogi ootel, ja panen niisama ühe laulu. See kummaline tüüp oli esimene laulja/bänd, kellele-millele ma tähelepanu pöörasin. Ei teagi, kui vana ma siis olin, alla kümne ilmselt. Sõnum ja kuskile mujale igatsev saund läks ilmselt juba siis korda.




Nii kõrini on kõigest. (Isa istub teisel pool lauda ja kuulab mingit venekeelset mölinat... ma ei suuda vene keelt kannatada, see kõlab nii agressiivselt ja ülbelt. Ehkki kindlasti on inimesi, kes oskavad seda ka ilusaks rääkida, neid lihtsalt kohtab harvem.)
Tahaks facebookist vähemalt pool sõpruskonda ära kustutada, selline tunne on, et kedagi niikuinii ei koti, ma olen nii ebaoluline.
Ärritav, kui inimeste jaoks olen ma lihtsalt number.
Tundub, et ma ei saa iialgi millegagi hakkama ja pole mõtet üldse üritadagi.
Tüüpiline hormonaalne pask jälle. Tegelikult on kõik okei (ehkki kõik eelmainitu on tõene,) ma olen lihtsalt iseäranis hellik täna.
Tavapärane enesepettus on palju toredam.

Jalasaagerjas

Õudsalt ahistav on, kui tuled bloggerisse ja tahad alustada uut postitust, peas värsked, energilised mõtted, ja siis avastad, et ees juba ootab mingi poolik, natuke nätsutatud mõttejoru. :D Aga ma lihtsalt lükkan ta siia allapoole ja kirjutan praegused asjad siva ära, enne kui meelest ära lähevad.
Mäletate, et ma üksvahe kirjutasin paar lugu kirjutisvõistlusele, ma ei mäleta enam, mis selle nimi oli. Igatahes, tekkis tahtmine kirjutada ja siis jäi võistlus silma. Sellistel puhkudel tuleb ju reageerida. Kunagi nooremana, 22 olin, siis nägin samamoodi võistlust ja saatsin kohe ära ja sain esimese koha isegi. Haa. Mõni neist lugudest on siin kõrvalblogis kirjas ka, 22-s.
Aga tollal olin noor ja emotsionaalsem. Siis ma kirjutasin kõike nagu esmakordselt, nagu kõige suuremat tunnet. Nüüd olen vana ja tean, et kõik kordub ja kõik on kulunud ja sada miljon korda juba olnud. :D Ja mind tegelikult ennast see ei häiri, mõnes mõttes on see hoopiski lohutav ja soe. Aga. Draamast jääb vajaka. :) Ilmselt. :D

Olin õudsalt masendunud, et sellest mitte essugi ei tulnud seekord. (Ehkki teadvustasin endale, et minu jutuformaat ei sobinud tegelikult neile, ehkki öeldi, et sobib.) Nüüd ma pole mitu aastat midagi kirjutanud, käsi veits murdus kurbusest, aga... jälle kibeleb. Mul ikka pressib peale see seesmine sinisukk ja kirjatsura, tema arvab, et ma olen ilgelt lahe mutt ja mul on palju öelda. :D Peeglist vastuvaatav tädi jällegi ütleb, et mida tema ka teab, elavat fantaasiamaailmas, kandvat sulgi ja pitsi ja rääkivat loomade-lindudega. Realismis on raske püsida. :)
Ohhh... kangesti tahaks jälle kirjutama hakata, kevad ja sügis jooksutavad mu pead alati, facebooki On This Day tõttu lugesin ühte vana lugu, mille sinna panin, ja mida sõbrad suht üksmeelselt ignoreerisid :D ja olgugi, et ma tollal ta vähemalt miljon korda läbi lugesin, nägin nüüd kohe, kus on vead, kus kordused, kus üks jalg lühem kui teine... :) Aga ma enam ei põe. Mul läks see üle siis, kui üks naine, kelle blogi ma siin ka vahel lugemas olen käinud, jube armsasti (ja huvitavalt!)kirjutab, ütles, et oli ka sealt osa võtnud ja kedagi ei kottinud tema lood ka. :D Siis mõistsin, et 1. kas teised osavõtjad olid paganama geniaalsed, või 2. otsustajad olid ohmakad. :P
Kohe hakkas kergem. Ma polnud enam üksi. :) Ma kipun üldse asju õudsalt isiklikult ja südamesse võtma. Tunnen end kuidagi madalama klassi olevusena. Aga noh, meie, mudaelanikud, olemegi need, kes momentaalselt kurjaks lähevad ja põlevad heleda leegiga, kui keegi miskit kobiseb. Teistel on nina taevas ja siht selge, neil ei ole kobinatega midagi pistmist. Teavad ise, kes on.
Küll tahaks ka enesekindel olla. :) KOGU AEG, mitte ainult hetketi. :D
Mr. X küll ehitab mind üles nagu pilvelõhkujat, jupp jupi haaval, ma enam alati ei arva, et midagi on viga, kui keegi vaatama jääb.
Nüüd vahel arvan, et äkki ma meeldin. :)

Naistepäevast ja lilledest tahtsin ka kirjutada. Mehed, kes räägivad sellest, kuidas nad põhimõtteliselt (!) selliseid tähtpäevi ei salli, no teate küll, valentinipäev, naistepäev, misiganespäev. Kuidas need päevad on välja mõeldud, et sundida neid lilli ostma. Et nemad ostavad oma naisele lilli siis, kui tahavad.
Need mehed on mu arust lihtsalt laisad ja kitsid. Sest 95 protsenti neist vastavad mu küsimusele, et "millal sa siis tahtsid viimati naisele ise lilli viia, vabast tahtest," et aasta tagasi, sünnipäeval. Või veel ammu-m. Ja siis ka mitte sellepärast, et naisele rõõmu teha, vaid et kaelast ära saada, või et teised viisid ka, ja ei tahtnud halvem välja paista.
Mage värk, härrased. :)
Mr.X keeldub ka paljudest sellistest päevadest, aga ta toob vahel täitsa ootamatult mulle "pruudikimpe," nagu mu ema neid nimetab. :D
Ta teab, et ehkki ma pole ju ka mingi lilleusuline, siis ikkagi.. see teeb rõõmu. :) Tegelikult just see teebki rõõmu, kui mees läheb kuskilt lilledest (või millestiganes, tegelikult) mööda ja mõtleb, et vot, viin kallimale. Et minu arust see on jama, aga temale ju meeldib. See ongi romantika. Mitte kuupäevaline kinkimine.
Aga mõnedele puupeadele peabki kuupäevad paika panema, sest nad muidu ei vii. Nad ei taipagi ehk, et naisele on vahel vaja lilli ja romantikat. Ja kui neid pole, siis ei maksa imestada, kui edaspidi seksi kah ainult oma sünnipäeval saama hakkavad. :D Selleks, et naine õitseks, on vaja teda armastusega kasta. Kui ei armasta, siis naise naiselikkus närtsib ja ta muutubki aegamööda meheks. Säh sulle siis, va salahomo. :P Kohe vii naisele lilli! :D

Oeh... ma sõin just kalamarjasaia. :D Mr.X tõi mulle, sest ta teab, et ma söön nii palju kala, et varsti hakkavad soomused moodustuma ja hüppan kai pealt vette või lasen kanalisatsiooni kaudu jalga. :D Mu kõiketeadval kerel on sel kevadel ilmselt kalavitamiine vaja, ehk tulevad pimedad suveööd ja keegi peab valgust andma.

Raadios räägib aina mingist kahtlasest uuest bändist, nimega Staatus Kuu. Ei tea, kuidas raadioinimesed võivad nii ohmakad olla, natukene võiks ju ikka hääldada.
Aga täna on nii ilus päikesepaiste, et ma annan neile andeks. :) Olen väga armulik ja hea täna. :D Tegelikult pean minema tolmu pühkima, nii et pole siin midagi kuninglikku. Saaks kell juba viis, siis võiksin trennipüksid jalga tõmmata ja veits vehkida ka. Ma nimelt, lolli peaga, ütlesin Mr.X-ile 14ndal veebruaril, et Joosepi sünnipäevaks olen viis kilo kergem. Ehk siis paar päeva ongi veel aega, ja 200 grammi on vist maha läinud. :D Tegelikult olen trenni teinud küll, täitsa tublilt, aga siis nädalavahetusel lähen jälle tema juurde ja sööme ja joome nagu normaalsed inimesed. Minu kere pole aga kaugeltki normaalne. :D
Igatahes... teisipäeval peab vist jala alt saagima. (Jonnakas olen ju!)

Heh, tsheki sellist inimest nagu Travis Mills. Uskumatu tüüp. :) Just Joosepiga üksõhtu rääkisime, et igas olukorras võib mitutmoodi suhtuda, et sellest sõltubki kõik. Enda hoiakust. Me oleme vist mõlemad sellised melanhoolsed urgupugejad ja allaandjad... No ma loodan, et tema ei ole. :) Ta on ikka jupp maad hakkajam kui mina. Või no, tegelt ei tea ka. :D Mulle on ka öeldud, et ma olen tugev. Äkki on tõsi. :)

Viimane päev üksipäini siin tööl... Nii kurb. Mulle õudsalt meeldib üksi olla.

-

:D Joosep just praegu telefonis: "Tahaks maitsta."
Mina: "Mida?"
Joosep nohiseb natuke ja siis vastab ebalevalt: "Ma ei tea, unustasin juba ära."
:D

Mul juhtub ka alatasa. :D Tahaks midagi maitsta, aga ei mäleta enam, mida. :D

-

Joosepi isa uus naine jagas facebookis küsimust, et mida keegi oma eksilt on õppinud. Huvitav küsimus, eks. Mida teie oma eksidelt olete õppinud? Mul on põhimõtteliselt ainult üks päris-eks, Joosepi isa, ja.. kirjutasin sinna alla, et: "I learned that you can never be sure."
Sest nii ongi. Iialgi ei tea. Ma ei tea, kas ma oskangi päriselt kedagi usaldada. Ma ei tea, kes keegi tunnebki mind üldse, või et kas see üldse võimalik on. Mr.X-iga tunnen ma end turvaliselt, ja ma tean, et ta armastab mind, aga... kuskil kuklas tiksub ikkagi taksomeeter, ma olen koguaeg natukene valvel, isegi kui ma ise seda ei teadvustagi. Osa minust lepib juba ette kõikvõimalike õudsate tulevikujuhtumistega ja näitab keskmist näppu. :D Seepärast mr.X ütleski ennemuiste, et ma olen natuke nagu metsloom.
Igatahes, kirjutasin selle ära ja siis sõitsin bussiga töölt koju ja tee peal mõtlesin, et paganas küll, seda lauset annab ju mitut moodi mõista. :D Et äkki peaks täpsustama. Aga noh... siis oli juba aega mööda läinud ja... nii et jäigi nii. Küllap ta sai ikka õigetpidi aru. :D

-

Plärupopsutajate pulmapidu algaski lõpuks. Õudne kõhu- ja seljavalu. Võta või kätte ja rasestu. Või no, kui kätte võtad, siis tõenäoliselt ei rasestu. Võist pole vist kah tegelikult abi. :D

Meili tuli mingi raamatusaidi reklaam. "Puhasta oma keha, tee seda soodsalt!" Ei tea, kas neil on mingid uued niisked raamatud või.. Kere puhtaks hõõrumiseks.

-

Lugesin ka raamatuid jälle. Kivirähu Aabitsa kukke. Seal on viis näidendit. Esimene on naljakas; teine on nimilugu ja see on paganama geniaalne. Loed ja naerma ajab, ja pärast saad aru, et see oli nagu Lolita, tõmbekas. Sotsiaalkriitika-kindzhall südamesse siuhti. (Margit pärast rääkis, et oli käinud seda etendust teatris vaatamas ja kõva häälega naernud neis naljakates kohtades, eks, ja et teised olid teda kurja näoga vaadanud. :D Hihii. Margitil on eriti lahe kõva naer ka, kujutan ette olukorda. :D )
Kolmas ja neljas lugu on sellised... meh. Mitte mulle. :) Aga viimane on jälle väga lõbus, tegevus toimub taevas ja teatrirahvas üritab prallet korraldada ja selleks vajalikku kraami kokku sebida. Prae jaoks pole liha kuskilt võtta ja siis mõtlevad igasugu plaane, üks neist, et kui pilvede vahelt pikapika nööri alla lasta, siis ehk saaks mõne mägikitse kätte... :D Ja viina viivat astronaudid venelaste pilvele. :D
Nüüd hakkan Steinbecki Karbitänavat lugema. Mind ajab täitsa marru, et eessõna on pool raamatu mahust. Ja eespool! Friggin eessõnad vist peavadki eespool olema, aga ärritav on ikka.
"Kirjanik tahtis sellega öelda seda ja teist..." Mine peppu, ma loen ise ja otsustan ISE, mida ta öelda tahtis. :D
Seega otsustasin peale kahe esimese lehe läbilugemist, et loen enne raamatu läbi ja siis loen eessõna. Tulgu ja noomigu, kui julgeb. :)
Eks ma siis homme ehk ütlen, mis arvasin. KUI läbi loen, ja KUI meeldis. (Ehkki siiamaani on ta mulle meeldinud küll. Näis. :) )
Nägesh, sägad.

Hormonaalkotkas

Heips. :)

Istun tööl, joon kohvi ja loen raamatut. "Skvotterid." Olen 62-l leheküljel ja pole veel skvotteriteni jõudnud. Aga muidu pole väga viga. Viimane suurem elamus oli "Harjunpää ja armastuse nälg." :) Ma ei teagi, miks. No peale ilmselge, et tõesti suurepäraselt kirjutatud. Kuidagi läks korda. Samamoodi oli elamus (juba ette ootasin) vana hea Clindiga "Hea, paha ja inetu." See lõpp on ikka nii super.... kahju, et öösel näidati, Joosep ei saanud vaadata, pidi kooli minema järgmine päev. Muidu see kolmikduell ja pidev põrnitsemine on ka täiesti võrratu... :D Nüüd nädalavahetusel oleks aega järele vaadata, aga teadupärast pean siis mujale litutama minema. :D (No ehk kuskilt ikka jääb aega kodus passimiseks ka.)
Tahaks suusatama ka jälle minna, pidime eile minema, aga töölt välja purskudes oli kohe uksel selge, et suuski küll alla ei pane sellise burgaaga. Mul on küll oivaline ankurpee, aga Joosep oleks lihtsalt minema lennanud.

Eilse postituse lisaks mainin ära, et täna olen juba kahe inimesega väga konkreetne olnud. :D Ise olin nii uhke. Pärast muidugi, rääkides tundsin ainult, et mind üritatakse nurka ajada, seega viisakas vastulöök ja käbens! :D
Eile õhtul aga lamasin voodil ja kuulsin, et Joosep kuulas teises toas Foo Fightersi Pretenderit, ja õudsalt ajas nutma. :D Ma ei oska seda kuidagi selgitada ka, hirmus emotsioonilaine.
Pärast lugesin talle "Kadrit" ette ja iga natukese aja tagant pidin vait jääma, sest pisarad kerkisid kurku ja hääl hakkas värisema. :D Selgitasin siis talle, et sorri, mul on varsti Põlva pullikasvatajate kongress, emotsioonide üleküllus. Ta mõistab küll. Mu laps kasvab väga vabas õhkkonnas. Mina kasvasin ka, mulle räägiti samamoodi ausalt igasugu hirmsatest asjadest, juba siis, kui teised lapsed veel küsidagi ei osanud. :D Aga leian, et see annab teatud eelise. Kel info, sel võim. :P




Jube lahedad. :) Trummar on eriti asjalik lõpus. :D

Haha, mulle öeldi "Nutikas poiss."
Õnneks mitte päriselus, vaid netis ikka.. Joosepi mängus. :D Ma võtan iga nati aja tagant rooli üle ja korjan punkte ja kaupu. Joosepil pole eriti püsivust (no ja ma ju keelan pidevalt arvuti üldse), ma siis kasvatan talle siin tööl passides laoseisu ja muid hüvesid. :D
Üleüldse, võiksin täna juba kell 2 siit ära minna, aga kuhu mul kiiret. Arvan, et passin mõnuga õhtuni ikka. Siin nii hea vaikne, keegi ei käi pinda. :) Loen raamatu ehk ikka läbi.

--

Nonii, kell on nüüd... 3:41 ja sain just raamatu läbi. Kokkuvõtlikult päris mõnus raamat. Ühtlasi hakkas tunduma, et äkki olen salapunkar. :D Kogu see atmosfäär ja olek oli väga... noh... just mõnus. Kohti oli kerge ette kujutada, ilma liigse sõnamulata. Tegelased olid ka äratuntavad, ma olen päris paljusid nende seast isegi kohanud. :) Keelekasutus meeldis iseäranis, kõigil oli täiesti äratuntav eripära. Eelmisena lugesin ühte filmiraamatut, "Lahkulööja" filmi kolmandat osa, "Murdmatu" oli nimi. Seal rääkisid kaks eri inimest kordamööda peatükkides. Ja mõlemal oli täpselt üks ja seesama "hääl." Üldse... selline niru ja kiirustatud traageldis. :) (Ehk film on etem, ma olen ainult esimest osa näinudki.)

Nüüd aknast välja vaadates oli jube imelik, et lund sajab. Seega ilmselt oli praegune raamat veel parem kui arvasin, seal oli ju suvi parajasti. :)
Ainult üks asi oli, mis naaatukene silma jäi. Autoril (või minategelasel, kes teab) on komme ette ära öelda, mis juhtuma hakkab. :D Võib-olla teised ei paneks tähelegi, aga mulle torkas iga kord, et ahah. Laused nagu "arvasime siis, et sellest piisab." Või "tollal ei kartnud me veel koeri." ja nii edasi. Saad pihta küll. :D (Tegelikult polnudki koeri, niisama näide.)
Igatahes, toredad tegelased ja mõnna lugu. Sinna tahaks külla minna. :)
Hugo Vaher, Skvotterid.

Arvan, et pean nüüd "publish" vajutama ja koju minema oma tänastest tunnetest üllatuma. Näeme varsti! :)
Mõnusaid paraade! Ja see va kiluleivatort... mmm... ja magustoiduks vahukoort, siis ma olen õnnelik. :) Äärmused nagu ikka.

Nii või naa

Ütles juba Pootsmanngi.
Elu on kummaline ja tihti sõltub teiste käitumine otseselt sinu eeskujust. Täna näiteks, kui hommikul koeraga jalutasin, tuli mingi tädike (reha käes, ilmselt koristaja) mu käest küsima, et: "Aga KES teie maja koristaja on?"
Vastasin, et pole aimugi. (Ma isegi ei ela selles majas, millele ta viitas, ma elan järgmises.)
Tädi tõmbas end mu vastusest hoolimata käima ja õiendas mu kallal, et miks teie koristaja neid pabereid siit ära ei korista ja miks ei tellita lisakonteinerit, et prügi ära mahuks ja kastid nii täis poleks, et üle ääre ajavad.
(Tegelikult väga tõsine probleem, mina ju seda paganama Teeme-Ärat me hoovis korraldan oma raha, närvide ja selja kulul, eksole, mistõttu ajab meeletult närvi, kui prügiauto JÄLLE prügi järele ei tule õigel ajal. Prügikastidel ei mahu kaaned kinni ja vareste ja tuule koosmõjul lendab pask hoovi peale ühtlasi kihina laiali. Prügimehed jällegi ütlevad, et kuna autod on ette pargitud, siis nemad ei mahugi prügini. Kah õige, ei mahu jah. Sest linnaosavalitsus remontis teed ja tegi selle ühtlasi tükk maad kitsamaks. Nüüd pole autoomanikel oma masinaid kuskile parkida, litsuvad mitmesse ritta. Kõrvalmajas sama mure, mistõttu osad pargivadki oma autosid sinna meie aladele.
Mida siis teha? Hea idee oleks nimelised parkimisplatsid, kuhu ainult selle maja inimesed tohivad parkida, VÕI prügimaja, aga kes kurat jaksab nende võtmetega jantida, taskud venitavad niigi maani. Lisaks ei jaksa keegi sellest paganama bürokraatiast end läbi närida, kõigil probleeme selletagi... Niisiis pigistatakse silm kinni või kiristatakse niisama hambaid.

Aga natuke nagu vihale ajas, mismõttes mina saan sõimata?! Mismõttes mina. Kus on karma silmad.
Oleks tädike öelnud: "Aga kuule... kas sa ei viitsiks mulle nädalavahetusel appi tulla, teeks puudealuse puhtamaks?"
Ma oleks rõõmuga nõus olnud. Päriselt. Ma mõtlen koguaeg selle pagana hoovi peale, käin seal ju koeraga iga päev mitu korda. Lihtsalt kurb on üksi rassida ja järgmisel päeval jälle ajalehti lendlemas näha. Oleks vähemalt kellegagi koos teha...
(Siinkohal meenub see üks kord, kui teerajad lehtedest puhtaks riisusin sügisel, ja mingid nokastanud mehed eemalt naersid, lõpuks üks tuli küsima, et mida ma teen. Ütlesin siis, et mul on kõrini koerajunnidesse astumisest. (Sealkandis on palju koeri ja vähe viisakaid omanikke.) Onkel küsis, et olete majahoidja? Mina: ei, niisama inimene.
Läks eemale ja mõtles. Siis tuli tagasi ja ütles, et küll ma olevat tubli, aitäh. Nii armas, kui kellelegi korda ka läheb.)

Et siis, nii kuidas teiste poole pöördud, nii sinusse ka suhtutakse. Mr.X-iga on meil alatasa probleeme, sest tema on harjunud üksi elama ja leiab, et igasugune verbaalne ninnunännu on täielik ajaraisk, peab olema konkreetne. Mina seevastu lähen momentaalselt kaitseseisundisse, kui teine minuga liiga kurja häälega räägib. Mismõttes nagu, mis ma paha teinud olen?! Nüüdseks ma olen juba õppinud, et pean kohe talle ütlema, et lõpeta ära, siis talle tuleb meelde, et mina olen teistmoodi inimene. Kõik, kes mind vähegi teavad, et konkreetne olen ma ainult maruvihasena.

Enamasti vaidleme üldistel teemadel, aga neid ma oskan juba vältida, jään lihtsalt vait ja ootan, kuni tiraad lõppeb. Ma ei viitsi vaielda, eriti kuna põhimõtteliselt oleme ühel meelel, tema lihtsalt väljendab end karmimalt ja justkui erandeid poleks. (Aga alati on erandeid, mistõttu minu väljaütlemised sisaldavad alati väikest tagaust, üritan mitte üldistada.)
Pealegi on mind ennast kunagi ebaõiglaselt süüdistatud, seega väldin ise sama tegemist. Ei tea ju detaile, fakte..
Kõige tulisem teema on Joosep. Mr.X võtab kõike lihtsalt ja loogiliselt, mehelikust (enda) vaatenurgast, ja mind ajab tigedaks, kui mulle kasvõi natukene tundub, et teine mind lolliks peab. Igasugune õpetamine ja isatsemine ajab mul sekunditega harja punaseks.
Ise ta ju ütleb, et ma mõtlen ja analüüsin liiga palju... Miks siis mitte eeldada, et ma olen ka kõigest oma lapsesse puutuvast sada korda eri nurkade all mõelnud. Isegi kui tal on õigus, siis minu teistsugune (ja seega ju vale) käitumine on ju millestki tingitud või põhjustatud. Ma olen Joosepiga juba varsti 12+ aastat koos elanud, mul on veits rohkem insighti.

Noh, ühesõnaga... kaks kõva kivi ja nii. :) Ja naa.
Mul on muidugi pekingi paleekoerte promoüritus ka tulekul, nii et närvid pingul, ärritun iga asja peale. :) Kõik kohad valutavad, nagu tõepoolest, kõik kohad. Ahjaa, küsimus. Kuidas seda küünarnuki teist poolt nimetatakse? Eile hakkasin mõtlema ja läksin täitsa segadusse lõpuks. :D Küünarõnnal?

Uhh, pean jälle jooksma.

Teie Klahv de la Fele on tagasi :)

Tere jumalime. :)
Ma olen nüüd kaks nädalat üksi tööl, nii et küllap on aega siiagi üht-teist kirja panna. Ammu juba aeg.
Vanasti olin koguaeg üksi tööl, aga viimased ajad isa passib pidevalt siin ja ei taha kuidagi koju minna. Ehh elukest, eksole.
Omad vitsad peksavad. :P
Igatahes, tassisin (st kallim sõidutas mind ilusti ukseni :D ) oma stepperi ka tööle täna hommikul, siis saan mitu kärbest ühe hoobiga. Kodus on meeletult tegemist, kunagi pole aega ja rasv moodustab kõikjale taskuid. :D Rasedana olen ainult raskem olnud. Aga noh... kevad tuleb ja nii. :) Küll saame hakkama.
Vaatasin just e-kooli ja jumal tänatud, et stepperi siia tõin, kodus ei ole täna õhtul hetkegi hingetõmbeaega, tundub. Vaene laps. Ta oli üleeelmine nädal haige, ja ühel õpetajal on ainult kolmapäeviti tund. Ütles siis suusõnaliselt õpilastele, et töö tuleb, aga Joosep ju ei kuulnud, kui kodus köhis, eksole... Sai kohe esimesel päeval kooliminnes litaki kahe kirja. (E-kooli osad õpetajad vist põhimõtteliselt asju ei kirjuta. Ma soovin neile palju isiklikke lapsi. Siis mõistavad oma eksimusi.)
No ja järele teha ka ei saanud järgmisel nädalal, sest kogu klassiga oli külaskäik muuseumi. (Mis on iseenesest väga lahe.)
Aga nüüd homme on siis järgmine ja ühtlasi viimane võimalus tööd järgi teha, samas on muudes ainetes kah kaks kontrolltööd, ja lisaks vaja vastata kohustuslikku kirjandust. Ja pluss veel kodused ülesanded, eksole.. :D Mille hulgas on : kirjuta näidend jutu põhjal.
:D No ma ei tea tõepoolest... Võib-olla õpetajal on turbokäsi ja vahe mõistus ka abiks, aga lapsed kirjutavad aeglaselt ja ainult siis, kui sa malakaga selja taga seisad raugematu tähelepanuga. (Mul on selle tähelepanuga pidevalt probleeme. :D )
Lisaks peab ju kõigepealt mustandi kirjutama... Oeh... Hea, et me eile suusatamas ära käisime. (Sest jah, suusaveerand on ja suusatamas peab käima. Ma kasutan siis juhust ja käin ka kaasas. Kulub igati marjaks ära, ehkki iga kord on enne surmahirm. :D )

Et siis jah... käisime suusatamas, kopin oma eilse facebooki staatuse ka (peakski järjest kõik vahepealsed staatused siia kopima, saaks kokkuvõtliku ülevaate) :

Käisime suusatamas, jube mõnna oli. Pärast läksime kohvikusse, olime ainsad seal, sest kõik normaalsed inimesed ei tuleks õue vaadates selle pealegi, et suusatamine üldse valikutes on.
Igatahes... rääkisime Joosepiga selgeks, kes mida ja läksin tellima. Vuristasin värgid ette ja kõige lõppu: "Ahjaa, üks vastlakukkel ka."
Tädi naeratas magusalt ja ütles Joosepi poole viidates: "Las ta ise tuleb ja valib endale."
"...ma võtaks ikka endale ise..."
:D Väga tobe oli olla.

--

Naljakas jah, et mujal on hiiglaslikud poriaasad ja seal on imeilus talv. Tehislumi on väga lahe asi.
Muidu oleme ikka päeval käinud, aga nüüd käisime õhtul, oli juba pime, rajad on muidugi valgustatud, aga ikkagi on selline mõnus.. udune. :) Ja õhtul on sama palju suusatajaid kui päeval, eeliseks aga see, et õhtul on seal oskajad. Nii et kui meie kahekesi rajal ukerdame, siis teised ei lase end üldse segada, panevad aga siuh ja viuh mööda nagu kärbsed Miniscule'i multikas. :)
Päeval peab igaks juhuks kogu aeg valvel olema, muidu mõni algklasside pamp tuleb suure hooga külje pealt sisse. :)

(Joon parajasti Nescafe'd nagu ikka, poes soodukas olid mingid shoko-pähklikohvitorud, ostsin, et proovida, ja neil on meeletu pähklilõhn, täitsa lahe. :) )

Hommikul saime uue vihavaenlase vist, tormasin korteriuksest koeraga välja ja üks onkel tuli just alt trepikojauksest sisse. Rosin ehmatas ja tegi parima lõukoera jäljenduse, onkel hüppas oma poolteist meetrit õhku. Ikka täiega nagu.
:D Ma muidugi riidlesin koeraga ja puha, aga... no mida sa teed, eksole. Ikka juhtub. Nad ei puutunud ligilähedaseltki kokku, lihtsalt haukumine oli väga ootamatu ja vali. Rosinal on väga ebanaiselik hauk ka, möriseb bassihäälselt nagu bernhardiin tõrrepõhjas. :)
Samas inimesed tavaliselt ei salli seda, kui neist loll mulje jääb. Siis hiljem on kurjad, et neid sellisel hetkel nägid, väldivad ja ussitavad. :D No ehk see onkel ikka mitte... ma loodan.

Krt, mul on jälle meeletu kiluleivatordi (Selveri kraam) isu. Ükspäev meil oli kodus seda, teadsin, ja sõitsin kodu poole ja kartsin, et äkki keegi on selle juba ära söönud. Mõlgutasin mõtteid, et ma oleks nõus tapma, et kilutorti saada. Muidugi endale kohaselt kohe korrigeerisin, et no, mitte päris tapma, lööma. Ehk. No nõgest teeks küll käele.
:D
Mage värk.
Hädasti kilutorti vaja. :D

--

Varasemast ajast:

Ühest vanast postitusest, mida keegi siin lugemas oli käinud:
Nagu me Inksuga rääkisime salagigolost ja ma lugesin saiagigolo. xD See oleks mu unelmate mees. :D

:D Tõepoolest... Praeguseks oleks saiagigolo poisike mu päriskallima kõrval. :) Päriselt. Võitlesin siin just, et mitte facebooki kirjutada, et "mul on kõige parem mees." :D Kiidelda pole ju viisakas. Noh... tulin siis siia kiitlema. :D

Õues on järsku nii külm-külm ja kullake kirjutas eile facebooki chatis, et viib mu täna autoga tööle. Ütlesin küll, et saan ju ise ka, aga ta jäi endale kindlaks. Hommikul saatsin Joosepi kooli, kusjuures, kui tema sööb, siis ma samal ajal kordan talle neid põhilisi asju, mis oli õppida vaja, noh, siis kinnistab eelmisel õhtul õpitut ja tekitab õige meeleolu ka ehk. Tundub, et talle ka sobib selline stiil. Igatahes, siis, kui tal juba jope seljas oli ja ukse juures seisis kindaid kätte tõmmates, siis meenus mulle järsku, et raisk, tal oli ju Tom Sawyer vaja läbi lugeda ja meil oli lõpust natukene lugemata, paar peatükki õnneks ainult. Sidusin talle salli kaela (enda salli, Joosep kaotas oma uue vist jälle ära) ja vuristasin: "Ja siis Tom ütles kohtunikule, et oh häda, Indiaani Joe oli ju koopas! Tormasid sinna ja seal ta oli..." Ja nii edasi ja nii edasi, kähku, kokkuvõtlikult. :D Noh, et ta teaks, mis seal juhtus. Ma siia ei kirjuta, muidu on spoiler äkki mõnele, kes pole lugenud. (Loe siis siva. Või loe uuesti, mul oli ka väga lõbus taaskohtumine.)
Jõudsime ilusti kõik 15 sekundiga "läbilugeda" (eks ta pärast loeb korralikult üle) ja saatsin Joosepi kooli. Siis käisin Rosinaga õues, tema pealt nägi ka, et külm on. Iga natukese aja tagant heitis külili ja keeras käpad maast eemale, et neid veidi soojendada. Pean selle rõveda rasvakreemi jälle välja otsima, mis ta käppade jaoks oli..
Ja siis sõitis Mr. X maja ette. Ronisin oma kottidega autosse, mulle ulatati Statoili cappucino. Ja pepusoojendus oli ka juba sisse lülitatud. :) No niiiii armas. :) Ta on nii hooliv ja hea. No ja ühtlasi totaalne machopurikas. :D Ma ei tea, kuidas ta seda korraga oskab.

Uhh, peaksingi ju nüüd LÕPUKS OMETI varasügisesest romantikareisist ka rääkima... Lubasin ja lubasin suure suuga, ja käega ei vajutanud klahvilegi. :) (Sõna "klahv" meenutab millegipärast kolme musketäri. Ilmselt on see jäänuk mõnest eelmisest elust hiinlasena. :P Athos oli ju alati mu lemmik, ta tundus kuidagi väga kindel ja huvitav. Kah macho. :) Klahv de la Fele. :D)

(Ja uus sulg, mu pea on liiga hõljuv, haa, kas see pole luuleline. :) Tegelikult sulg sulu mõttes ikka, mitte sulg sule.
Et ... sõna "jäänuk" meenutab keskmist õde. Tema purskas kunagi naerma selle peale, kui kirjutasin kogemata mingi muu jutu seas jänku asemel jänuk ja siis jätkasin kohe segamatult ootamatu onu Remuse ainetel, et kirbud, kirbud, jäänukonu.)

(Ja veel üks sulg, enne rääkisin oma sallist, pehme fliissall, helesinine, sobib imeilusti mu saabastega kokku. Isa kutsub neid taevasseminemise-saabasteks. :D Ka helesinised, noh.)

--


Ma ei hakka üldse midagi muud ponnistama, panen kohe "publish" ja jätkan homme. :)
Mus ja kal.

Ei ole eesti keele õpetaja

:D Kui pealkirja kastikesse klikkisin, siis pakkus nimeks millegipärast Joosepi eesti keele õpetaja nime. :D Mine võta siis kinni, mis loogika see on. :D Aga vat ei pane.

Kirjutan hoopis kiiresti eilse vahejuhtumi, mis naerma ajas.
Võtsin kodust arvuti mr. X-i juurde kaasa, et Joosep ei saaks öö läbi arvutis passida, seal tegin vahepeal lahti ja klikkisin ta mängus nuppe, et ta punktid ikka kirja saaks. (No ma olen siuke imelik ema, keelan küll arvutis passida, aga samas ei taha, et tal mäng ka seisma jääks.) Ja üks võõras tüüp muudkui käib Joosepit ründamas seal mängus, ehkki ise on mitu taset kõrgemal ja Joosep ei saa talle kuidagi vastu, ta alles keskajas ja teine juba kaasajas, mõõgaga püssi vastu ei vehi. No enivei, ütlesin Mr. X-ile ka, teda ajas närvi siuke ülbe tüüp ja ütles, et ma edastaks Joosepile, et see kirjutaks tüübile eestikeelse sõnumi: "Ime muna, nolk." :D Et kutt las paneb google translatorisse, kui tahab teada saada, mis talle öeldi.
Seejärel Mr.X sügeles natuke ringi ja siis uudishimu sai võitu, läks ja kirjutaski selle google translatorisse, et näha, mis tõlge tuleb.
Tõlge: "Miracle of the egg, shaver."
:DDDD Kujutasime siis ette, kuidas see võõras seapea istub ja on totaalses hämmingus.